TalTechi inseneriteaduskonna brändijuht
Suvi on ideaalne aeg hüpata jalgratta selga ja sõita mere äärde võrkpalli mängima või lihtsalt loodust nautima. TalTechi teadlased annavad nõu, kuidas valida jalgratast, mis oleks samaaegselt mugav, ohutu ja kestlik.
Robootikaentusiast Kenari Koonik rääkis, et jalgratas tähendab igale insenerile süsteemide kogumit, mille detailide vahel peavad olema head ühendused, et need kaua vastu peaksid.
“Hea jalgratas on mitte ainult mugav ja turvaline, vaid ka tehniliselt läbimõeldud ning jätkusuutlik. Mina valin jalgratta eelkõige kompaktsuse ja tehniliste parameetrite põhjal,” lausus ta.
TalTechi mehaanika ja tööstustehnika instituudi kaasprofessor Toivo Tähemaa meelest tasub enne ostu mõelda, kus ja kuidas jalgratast kasutada plaanitakse. “Parim tehniline lahendus võib sõltuda sellest, kas rattaga on kavas sõita linnatänavatel, maanteel või maastikul,” selgitas Tähemaa.
Peamised jalgrattatüübid:
- Linnaratas – mugav, sageli korviga, sobib rahulikuks linnasõiduks.
- Maanteeratas – jäik, kõvad kitsad rehvid, ülikerge õrn raam, ettepoole kalduv, lamav isteasend, pedaalid saab lukustada sõidujalanõude külge.
- Maastikuratas – vastupidav, amortidega, sobib metsaradadele ja ebatasastele teedele.
- Hübriidratas – ühendab linnaratta ja maastikuratta omadused, sobib mitmekesistesse tingimustesse.
Lisaks sõidutüübile tuleb vastavalt inimese pikkusele ja kaalule valida ka sobiv suurusega raam. “Suurele sõitjale ei sobi väikese raami ja pikalt väljasirutuva sadulapostiga ratas, sest sadulapost võib lihtsalt kõveraks vajuda,” ütles Tähemaa.
Ta rääkis, et kui ratast tuleb tassida liftita kortermaja viiendale korrusele, pole ilmselt mõtet osta amortidega ja abistava elektrimootoriga ratast. Samamoodi pole vajadust pakiraami, porilaudade ega näsaliste rehvide järele, kui on plaanis sõtkuda pikki ja siledaid asflatteid.
TalTechi tudengite poolt loodud jalgratas. Foto: TalTech
Ohutus ennekõike
Kooniku meelest onhutus esmatähtis, mistõttu peab ratas olema kindlasti varustatud ketaspidurisüsteemiga. “Just laskumistel on oluline, et pidurid rakenduksid kiirelt ja tõhusalt,” rõhutas ta.
Toivo Tähemaa lisas, et inseneeria vaatevinklist on jalgratta piduritel kolm kõige olulisemat tegurit: töökindlus, mugavus ja hind.
“Kahjuks tähendab see tihti kompromissi, sest töökindel ja mugav lahendus on kallim. Esi- ja tagaratta hüdrauliline ketaspidur, mis on vee ja muda eest hästi kaitstud, pakub iga ilmaga parimat pidurdusefektiivsust, kuid see on ka kallim ja nõuab rohkem hooldust.”
Ei tasu ka unustada, et kui vähese kogemusega rattur satub liivasele teele ning tal tuleb seal kasutada ülimalt äkilisi pidureid, võib see tuua kaasa kukkumise. “Teiselt poolt aga on odav, ainult tagaratast mõjutav jalg- ehk pedaalpidur vaid niikaua mugav ja töökindel, kuni rattakett sõidu ajal maha ei tule,” sõnas Tähemaa.
Piduritüübid lühidalt:
- Hüdrauliline – kallim, töökindlam, parem igas ilmaga, vajab rohkem hooldust.
- Mehaaniline – soodsam, lihtsam hooldada, piisav igapäevasõiduks.
- Pedaalpidur (jalgpidur) – lihtne, töökindel, aga piiratud funktsionaalsusega.
Lisaks on oluline olla liikluses nähtav. “Hästi varustatud rattal on helkurid ja rattatuled. See on igapäevase liiklemise juures hädavajalik,” sõnas Koonik.
Kui ratast tuleb tassida liftita kortermaja viiendale korrusele, pole ilmselt mõtet osta amortidega ja abistava elektrimootoriga ratast. Foto: Iqbal Pohan/Unsplash
Amordid, käigud ja sadul – mis tegelikult mugavust määrab?
Kenari Kooniku sõnul tagavad sujuva sõidukogemuse topeltamordid. “Need aitavad säilitada tasakaalu ja pakuvad isegi auklikel teedel sujuvamat sõitu. Samuti võiksid ratta soetamisel arvesse tulla amordisüsteemi tüüp ja reguleeritavus.
Tähemaa lisas, et amortidega rattal tuleb maksta suurema energiakulu pärast mugavusele lõivu. Amordid muudavad ratta raskemaks ja summutavad osa väntamisel tekkivast energiast. Seetõttu on maanteerattad enamasti ilma amortideta. Maastikul sõites läheb aga amorte nii mugavuse kui ka ohutuse tagamiseks vaja.
“Kui rahakott lubab, võiks eelistada reguleeritavaid ja lukustatavaid süsteeme. Maastikul võimaldavad need ratta ja maapinna vahelist maksimaalset kontakti ning asfaldil väiksemat energiakadu.”
Amorte on lihtne ise testida: kui kokkupressitud amort vabastada, ei tohiks ratas maapinnalt n.ö lahti hüpata. Sõitja kaal peaks amorte ligikaudu veerandi võrra kokku suruma.
Amordivalik sõltub teekattest ja vajadustest:
- Maastikuratas – kindlasti amordid.
- Linnaratas – kui auklikud teed ei häiri, võib eelistada jäika raami.
- Reguleeritav süsteem – tagab paindlikkuse, aga maksab rohkem.
Mugavuses mängib olulist rolli ka käiguvaheti. Koonik eelistab 24-käigulist süsteemi, mis võimaldab sujuvalt tõusude ja languste vahel liikuda. “Käiguvaheti töökindluse tagavad korrektselt reguleeritud süsteem, puhas ja õlitatud kett ning terved hammasrattad,” lausus ta.
Sadulastki ei saa üle ega ümber. “Sadul peab olema ergonoomiline ja õigesti reguleeritud. Siis vähendab see kehalist koormust ja parandab sõidunaudingut,” selgitas Koonik.
Matkajatele soovitab ta kinnitada lenkstangi ja istme vahele veepudelihoidja, sest sealt on seda kõige mugavam haarata.
Parima jalgratta leiab siiski proovimise käigus. Ainult nii saab teada, mis tegelikult häirima hakkab ja milline sõiduasend kehale sobib. Eksperdid sõnasid, et nii nagu igas heas insenerilahenduses, on ka jalgratta puhul oluline katsetada ja tagasisidet saada.
Loo algversioon ilmus portaalis Novaator.
