Trialoogi toimetaja
TalTechi roheliste teemakuude paneeldiskussioon võttis fookusesse ühe Eesti suurima ühiskondliku vastuolu – kliimaskeptitsismi – ning küsis, mida tähendab kestlikkus tänases maailmas ja milliseid keskkonnaprobleeme suudab inseneriteadus päriselt lahendada. Vestlusringis osalesid akadeemik Tarmo Soomere, professor Erkki Karo, ESG-spetsialist Merili Vares ning moderaatorina Mente et Manu peatoimetaja Mari Öö Sarv.
Miks eestlane ei usu?
TalTechi roheliste teemakuude aruteluringi alguses tuli välja valus tõsiasi: kliimamuutused ei lähe keskmisele eestlasele korda enne, kui mõju on oma nahal tunda. Vares kinnitas, et ettevõtete töös avaldub kliimamuutuste mõju tarneahelates: üleujutatud laod Uus-Meremaal, kuumaga seisma jäänud tehased Lõuna-Euroopas, ootamatud energiakulud. „Kui sa probleeme oma tagumikuga ei tunne, siis häda justkui polegi,“ nentis Vares.
Soomere tõi välja, et parasvöötmes on paljud kliimamuutuse lühiajalised mõjud näiliselt kasulikud – pikem kasvuperiood, arktiliste ressursside kergem kättesaadavus, uued põllukultuurid. „Kahjud paistavad asuvat kaugustes – kasu on siin ja praegu,“ sõnastas Soomere skepsist toitva asümmeetria. Samas rõhutas ta pikema vaate vajalikkust: „Kui vaadata asjale väga pika vinnaga, ütlevad matemaatika, füüsika ja majandus kooris: kliimamuutus on kahjulik meile kõigile.
Karo lisas, et igapäevaelus tõlgime globaalsed riskid tihti omaenda sotsiaalmajanduslikeks muredeks – toiduhind, tarneviivitus, küttearved – millel pole kliimaga mingit pistmist. Nii kaob silmist põhjuse-tagajärje seos ja suur teema muutub „kellegi teise“ probleemiks.
„Kui sa probleeme oma tagumikuga ei tunne, siis häda justkui polegi.”
Tarmo Soomere tõi välja, et parasvöötmes on paljud kliimamuutuse lühiajalised mõjud näiliselt kasulikud – pikem kasvuperiood, arktiliste ressursside kergem kättesaadavus, uued põllukultuurid. Foto: Martin Pedaja
Majanduskasv ja kestlikkuse matemaatika
Moderaator Mari Öö Sarv tõstatas terava küsimuse: miks räägitakse kestlikest lahendustest sageli ainult majandusliku mõttekuse kaudu? Tema sõnul ei peaks planeedi hoidmine olema kasumlikkuse küsimus, sest ilma toimiva keskkonnata pole ka majandusel võimalik eksisteerida.
Vestlus jõudis kiiresti ka majanduskasvu küsimuseni. Karo meenutas, et juba üle 50 aasta on kahtluse all olnud küsimus, kas lõputu kasvumudel üldse töötab. Lahknevus ilmneb aja- ja riskihorisondis – lühikeses vaates võib kasv näida paratamatu, pikemas perspektiivis muutub selle püsivus problemaatiliseks.
Soomere mõtestas maailma ja kestlikkuse küsimust matemaatiku pilguga. Ta selgitas, et maailma arengut saab kirjeldada lineaarsete diferentsiaalvõrranditega, millel on vaid kolm võimalikku lahendust: polünoom ehk ühtlane (taand)areng, eksponent ehk vaikselt algav, kuid eksponentsiaalselt kasvav või kahanev muutumine, ning võnkumine ehk tsükliline liikumine, mida tunneme näiteks majanduskriisides. Just siit tuleneb tema järeldus, et kestlik areng tähendab tegelikult vaid kahte võimalikku stsenaariumi: kas eksponentsiaalne kahanemine või regulaarsed kriisid, mis hoiavad süsteemi tasakaalus. „Kas üks hetk näoga vastu müüri või regulaarselt vastu pükse,“ kirjeldas ta kujundlikult, rõhutades, et universumist rohkem võimalusi meil võtta ei ole.
Vares lisas, et taastuvatel ressurssidel põhinev majandus saab kasvada, kuid taastumatute ressursside kasutusele peab leiduma piir.
Arutelu puudutas ka Jevonsi paradoksi: kui midagi saab kasutada tõhusamalt ja odavamalt, hakatakse seda sageli hoopis rohkem tarbima. Eesti kontekstis tõi Soomere näite hoonete renoveerimisest – see on võimalikest kõige rohelisem samm. „Kõige rohelisem energia on see, mida ei toodeta ega tarbita,“ sõnas ta. Kuid ta hoiatas, et kokkuhoid peab tugevdama ringmajandust, mitte tekitama uut tarbimist. Nii on meil võimalus Jevonsi paradoksi murda.
„Kõige rohelisem energia on see, mida ei toodeta ega tarbita.“
Arutelu puudutas ka Jevonsi paradoksi: kui midagi saab kasutada tõhusamalt ja odavamalt, hakatakse seda sageli hoopis rohkem tarbima. Foto: Martin Pedaja
SKP ei ütle kogu tõde
Mõttesse SKP-st kui ühiskonna arengu mõõdupuust suhtusid panelistid üksmeelse kriitilisusega. Nad rõhutasid, et majandusnäitaja üksi ei anna ühiskonna edenemisest terviklikku pilti.
Rääkides SKP absurdsusest tõi Soomere näiteks, et riigisektori panus majanduskasvu saab tekkida sisuliselt vaid kahel moel – kas sektor paisub või tõusevad seal palgad. Mõlemad suurendavad küll rahvamajanduse kogunumbrit, kuid ei ütle midagi riigisektori tegeliku arengu või tõhususe kohta. „Sotsiaalteadustes, sealhulgas majanduses, on kahjuks sageli nii, et see, mida on lihtne mõõta, ei ole tegelikult kõige olulisem – ja tõeliselt olulisi asju on väga raske mõõta,“ nentis ta.
Varese sõnul on küll olemas hulk spetsiifilisi mõõdikuid, mis aitavad hinnata tervist, looduse seisundit ja paljut muud, kuid neid on keeruline ja mõnikord koguni võimatu ühtseks tervikuks siduda.
Sarv pakkus eheda metafoori, mille kohaselt ei seisne heaolu lõputus kasvamises, vaid oskuses öelda: „Mul on piisavalt“.
„Sotsiaalteadustes, sealhulgas majanduses, on kahjuks sageli nii, et see, mida on lihtne mõõta, ei ole tegelikult kõige olulisem – ja tõeliselt olulisi asju on väga raske mõõta.”
Mõttesse SKP-st kui ühiskonna arengu mõõdupuust suhtusid panelistid üksmeelse kriitilisusega. Nad rõhutasid, et majandusnäitaja üksi ei anna ühiskonna edenemisest terviklikku pilti. Foto: Martin Pedaja
TalTechis lahendatavad väljakutsed
Soomere rõhutas, et mitmeid suureks paisunud probleeme on tegelikult võimalik lahendada TalTechi inseneriteaduse toel. Tema sõnul ootab Eestis lahendamist kolm valdkonda, milles võivad teadus ja tehnoloogia muuta maailma kiiresti ja käegakatsutavalt paremaks.
Esiteks energiatõhusus. Hoonete massilise renoveerimise kaudu on võimalik vältida kuni poole ulatuses varasemaid energiakulusid. See pole pelgalt teooria, vaid ehitustehniline töö, mille puhul TalTech pakub tugevat kompetentsi – alates materjaliteadusest ja lõpetades juhtimissüsteemidega.
Teiseks elektrivõrk. Nutikam haldus ja kaasaegne võimsuselektroonika võivad vähendada energiakadusid lausa kolmandiku võrra. Näiteks panustavad sellesse juba praegu jõuliselt TalTechi jõuelektroonikud.
Kolmandaks vee- ja toitainete ringlus. Kõik, mis inimeste elust veekogudesse jõuab – orgaanika, toitained, ravimijäägid – tuleb Soomere sõnul kinni püüda ja suunata tagasi maapinda, metsa ja põldudele. „See on järgmine suur roheline läbimurre – tehnoloogiliselt täiesti lahendatav ja meie profiili osa. Me pole lihtsalt keemikutelt korralikult veel küsinud,“ põhjendas Soomere, miks seda seni tehtud pole.
Arutelu lõpuks jõuti küsimuseni, kes on kohustatud põhjalike muutuste saavutamisel kõige rohkem panustama. Vares rõhutas, et esikohal on tootjate ja ettevõtete vastutus, sest just nemad kujundavad turu tingimusi. Samas lisas ta, et suuremas mõõtkavas on oluline roll ka iga inimese igapäevastel valikutel. „Iga väike samm loeb,“ viitas Vares tarbijate jõule. Karo täiendas, et muutused ei sünni hetkega, vaid põlvkondade kaupa – ka väärtused ja harjumused liiguvad lainetena.
„Iga väike samm loeb.”
