Katriin Kristmann: insener-barbid rajavad teed

23.07.2024
Katriin Kristmann: insener-barbid rajavad teed. 23.07.2024. Lugu ilmus algselt Postimehes. Eelmisel suvel hullutas vaatajaid „Barbie“ film, milles Margot Robbie ja teised staarid erinevates ametites ja kostüümides barbi-maailma probleemidele vastu astusid. Erinevalt 1960. aastatest, mil barbinukk maailma vallutama tuli, on tänapäeval selle mänguasja roll tüdrukute lelusahtlis muutunud. Barbi pole ainult modell, stjuardess, lapsehoidja ja poemüüja. Barbi on astronaut, insener, arendaja, robootik ja teadlane. Kuid kas tüdrukud tahavad päriselt neid rolle näha ning läbi mängida või näevad neiud insenerikarjääri valides endi ees hoopis takistusi? „Barbie“ üheks suureks kõneaineks sai Gloria-nimelise naise peetud monoloog – „naine olla on võimatu“. Naine peab olema ühtaegu ema ja karjäärinaine, ta kodu on laitmatu, samas kui tööalaselt on ta tõeline sensatsioon, teda kutsutakse üle maailma TED-talkidele, ometi on ta igal õhtul olemas, et oma lapsed magama panna. Kõlab tõesti nagu pisut palju, kuid on meie endi (naiste) teha, kas aktsepteerime neid nõudmisi või mitte. Naise roll maailmas on muutumas ning just praegu karjäärivalikuid tegevate neidude generatsioon on teerajajad, kel tuleks näidata, millist rolli me naisel ühiskonnas tahame näha. Kui mina valisin ülikoolis eriala, pidin vaatama otsa oma hinnetele ja huvidele. Kõige lihtsamad ained, mille jaoks ei pidanud kunagi õppima, olid eesti ja inglise keel, vahel ka saksa keel. Kõige ebameeldivam (keerulisem) tundus füüsika ja eriti just elektriõpetus. Ometi tundus mulle, et kui lähen keeli ja filoloogiat õppima, on see liiga lihtne ja igav ning humanitaaralade oskamine tundus mulle elementaarne – rääkige veel 18-aastase põhjatust enesekindlusest! Praegu tegelen juba doktoriõppes taastuvenergeetika ja materjaliteadusega, sain kätte ka selle elektriõpetuse, mida arvasin, et peaksin vältima. Olen väga rahul, et valisin eriala, mis pakub mulle väljakutset, mitte ei jää mu turvalisse mugavustsooni. Tallinna Tehnikaülikooli inseneriteaduskonnas oli äsja lõppenud õppeaastal bakalaureuse- ja rakenduskõrghariduse õppekavadel naisi vaid 24%. Magistri- ja integreeritud kavadel oli olukord pisut parem – naisi õppis seal 36%. Kas seda saab pidada positiivseks? Mõne aasta taguse ajaga kindlasti, kuid pikas perspektiivis võiksid osakaal olla palju suurem. Tuttavad on rääkinud, et naisinsenerid peavad ennast tööl rohkem kehtestama. Mina pole selliste probleemidega õnneks kokku puutunud, ehkki olen sattunud konverentsidel, seminaridel või vastuvõttudel olukordadesse, kus olen peaaegu ainus naine ruumis. Mul on nii hea meel, et need vähesed naised inseneerias hoiavad kokku ning moodustavad meie jalgealuse tugevdamiseks ühtse rinde! Naised peavad vahel taluma (tavaliselt vanemate) meeste teravdatud tähelepanu ning repliike nagu „Kullake“, „Dear“, või „Honey“. Tavade ning harjumuste muutmine võtab aega, kui ruumis oleks naiste enamus, siis selliseid sõnu ei kuuleks! Selguse mõttes laiendan, et inseneride all pean mina silmas inimesi valdkondadest nagu ehitus, robootika, tarkvara, materjalid, elektroonika, mehaanika, lennundus ja kõik muu sinna juurde kuuluv. Naisinsenerid on Eestile vajalikud mitte mingi kvoodi täitmiseks, vaid selleks, et naised on inseneeriaks suutelised ning annavad lisaks tohutul hulgal lisandväärtust. Ma ei kahtle hetkekski, et naine võib olla sama intelligentne ning veel parem insener kui mees, kuid pean nõustuma, et ühte omadust on mõnikord naisel tõesti vähem – enesekindlust. Julgust lüüa jalaga uks lahti, julgust oma tahtmist peale suruda ja kõiki oma arvamuse õigsuses veenda on naistel vahel vähem, ka minul. Aga enesekindlust saab treenida. Edukas insener on orienteerunud detailidele, kuid suudab näha suurt pilti. Ta oskab mõista teiste arvamust, kuid teab, kui temal on õigus. Ta suudab panna käed külge, et vajadusel asi ise ära teha. Ta võtab oma töö eest vastutuse ning inspireerib oma pühendumusega teisi. Ma arvan, et kirjeldasin praegu ühte üsna täiuslikku naist. Ole julge ja vali inseneeria, vali väljakutsed, vali teerajaja roll!
TalTechi doktorant-nooremteadur

Tegemist on arvamusartikliga
Artiklis avaldatud mõtted on artikli autori omad ning ei pruugi ühtida Trialoogi seisukohtadega.

Naine võib olla parem insener kui mees, kuid naistel võiks olla rohkem enesekindlust, leiab TalTechi doktorant-nooremteadur Katriin Kristmann.

Lugu ilmus algselt Postimehes.

Eelmisel suvel hullutas vaatajaid „Barbie“ film, milles Margot Robbie ja teised staarid erinevates ametites ja kostüümides barbi-maailma probleemidele vastu astusid. Erinevalt 1960. aastatest, mil barbinukk maailma vallutama tuli, on tänapäeval selle mänguasja roll tüdrukute lelusahtlis muutunud. Barbi pole ainult modell, stjuardess, lapsehoidja ja poemüüja. Barbi on astronaut, insener, arendaja, robootik ja teadlane. Kuid kas tüdrukud tahavad päriselt neid rolle näha ning läbi mängida või näevad neiud insenerikarjääri valides endi ees hoopis takistusi?

„Barbie“ üheks suureks kõneaineks sai Gloria-nimelise naise peetud monoloog – „naine olla on võimatu“. Naine peab olema ühtaegu ema ja karjäärinaine, ta kodu on laitmatu, samas kui tööalaselt on ta tõeline sensatsioon, teda kutsutakse üle maailma TED-talkidele, ometi on ta igal õhtul olemas, et oma lapsed magama panna. Kõlab tõesti nagu pisut palju, kuid on meie endi (naiste) teha, kas aktsepteerime neid nõudmisi või mitte. Naise roll maailmas on muutumas ning just praegu karjäärivalikuid tegevate neidude generatsioon on teerajajad, kel tuleks näidata, millist rolli me naisel ühiskonnas tahame näha.

Kui mina valisin ülikoolis eriala, pidin vaatama otsa oma hinnetele ja huvidele. Kõige lihtsamad ained, mille jaoks ei pidanud kunagi õppima, olid eesti ja inglise keel, vahel ka saksa keel. Kõige ebameeldivam (keerulisem) tundus füüsika ja eriti just elektriõpetus. Ometi tundus mulle, et kui lähen keeli ja filoloogiat õppima, on see liiga lihtne ja igav ning humanitaaralade oskamine tundus mulle elementaarne – rääkige veel 18-aastase põhjatust enesekindlusest! Praegu tegelen juba doktoriõppes taastuvenergeetika ja materjaliteadusega, sain kätte ka selle elektriõpetuse, mida arvasin, et peaksin vältima. Olen väga rahul, et valisin eriala, mis pakub mulle väljakutset, mitte ei jää mu turvalisse mugavustsooni.

Tallinna Tehnikaülikooli inseneriteaduskonnas oli äsja lõppenud õppeaastal bakalaureuse- ja rakenduskõrghariduse õppekavadel naisi vaid 24%. Magistri- ja integreeritud kavadel oli olukord pisut parem – naisi õppis seal 36%. Kas seda saab pidada positiivseks? Mõne aasta taguse ajaga kindlasti, kuid pikas perspektiivis võiksid osakaal olla palju suurem.

Tuttavad on rääkinud, et naisinsenerid peavad ennast tööl rohkem kehtestama. Mina pole selliste probleemidega õnneks kokku puutunud, ehkki olen sattunud konverentsidel, seminaridel või vastuvõttudel olukordadesse, kus olen peaaegu ainus naine ruumis. Mul on nii hea meel, et need vähesed naised inseneerias hoiavad kokku ning moodustavad meie jalgealuse tugevdamiseks ühtse rinde! Naised peavad vahel taluma (tavaliselt vanemate) meeste teravdatud tähelepanu ning repliike nagu „Kullake“, „Dear“, või „Honey“. Tavade ning harjumuste muutmine võtab aega, kui ruumis oleks naiste enamus, siis selliseid sõnu ei kuuleks!

Selguse mõttes laiendan, et inseneride all pean mina silmas inimesi valdkondadest nagu ehitus, robootika, tarkvara, materjalid, elektroonika, mehaanika, lennundus ja kõik muu sinna juurde kuuluv. Naisinsenerid on Eestile vajalikud mitte mingi kvoodi täitmiseks, vaid selleks, et naised on inseneeriaks suutelised ning annavad lisaks tohutul hulgal lisandväärtust. Ma ei kahtle hetkekski, et naine võib olla sama intelligentne ning veel parem insener kui mees, kuid pean nõustuma, et ühte omadust on mõnikord naisel tõesti vähem – enesekindlust. Julgust lüüa jalaga uks lahti, julgust oma tahtmist peale suruda ja kõiki oma arvamuse õigsuses veenda on naistel vahel vähem, ka minul. Aga enesekindlust saab treenida.

Edukas insener on orienteerunud detailidele, kuid suudab näha suurt pilti. Ta oskab mõista teiste arvamust, kuid teab, kui temal on õigus. Ta suudab panna käed külge, et vajadusel asi ise ära teha. Ta võtab oma töö eest vastutuse ning inspireerib oma pühendumusega teisi. Ma arvan, et kirjeldasin praegu ühte üsna täiuslikku naist.

Ole julge ja vali inseneeria, vali väljakutsed, vali teerajaja roll!