Kas tehisintellekt muudab inimesed laisemaks ja lollimaks?

Kas tehisintellekt muudab inimesed laisemaks ja lollimaks?. 22.05.2026. Tehisintellekti ümber käiv arutelu keskendub enamasti sellele, kui palju aega aitab AI kokku hoida. Vähem räägitakse aga sellest, mis juhtub inimesega siis, kui masin hakkab tema eest järjest rohkem mõtlema. Stein tõi näiteks radioloogid, kes kasutavad diagnoosimisel tehisintellekti abi. Süsteem analüüsib röntgenipilte, otsib mustreid ja pakub arstile välja võimalikke diagnoose. Esmapilgul tundub olevat taoline koostöövorm suisa ideaalne, sest tehisintellekt on justkui teine silmapaar, mille taga tublisti kaasamõtlev kolleeg. Probleem tekib aga siis, kui tehisintellekt pakub välja oma diagnoosi ja soovitused enne inimest. „Kui arst näeb enne enda arvamuse kujundamist tehisaru hinnangut, tekib tal ankurdamise efekt,“ selgitas Stein. Teisisõnu hakkab inimene kalduma alateadlikult masina hinnangu poole isegi siis, kui tema enda kogemus võiks viidata teistsugusele järeldusele. Enamgi – mida kauem selline tööviis kestab, seda rohkem võivad hakata taanduma inimese omaenda oskused, sealhulgas analüüsioskus: „Mingi hetk võib juhtuda, et inimene ei suudagi enam kõiki neid asju, millega ta varem toime tuli, iseseisvalt läbi mõelda.“ Steini sõnul ei puuduta see ainult meditsiini. Sama loogika kandub üle ka värbamisse, juhtimisotsustesse ja laiemalt analüütilisse töösse. Stein viitas tudengitega tehtud uuringutele, mille tulemusel ei suutnud generatiivse tehisintellekti abil esseid kirjutanud õppurid oma koostatud teksti sisu hiljem enam hästi meenutada. Töö oli justkui valmis, ent õppuri enda mõttetöö oli jäänud pinnapealseks. Seetõttu leidis Stein, et „tehisintellekti ei tohiks kasutada enda mõtlemise või otsustamise asendajana. See ei tohiks olla koht, kuhu sa algatuseks lähed, vaid vastupidi, kõigepealt oleks vaja rakendada omaenda ajurakke ja oskusi.“ Eksperimenteerimine laste ajudega Kõige suuremat ohukohta näeb Stein aga koolikeskkonnas. Täiskasvanud töötaja puhul saab tema sõnul rääkida individuaalsest vastutusest, kuid laste ja teismeliste puhul ei saa seda vastutust ainuüksi õpilaste endi õlule panna. „Me eksperimenteerime väga julgelt oma teismeliste peal,“ ütles ta. Steini hinnangul ei saa eeldada, et noor inimene oskab ise eristada, millal aitab tehisintellekt tal õppida ja millal hakkab õppimist asendama. Seda enam, et suur osa digitehnoloogiast on sõltuvustekitav: „Peaaegu kogu digitehnoloogia on disainitud nii, et sa tuleksid tagasi ja jääksidki digikeskkonda kasutama. Tiktok on selles osas väga hea näide.“ Steini hinnangul kiirustas Eesti riik koolide TI-hüppega. Fookus läks tehnoloogia kiirele kasutuselevõtule, samal ajal jäi aga tagaplaanile vastutustundliku kasutamise õpetamine. Lahenduseks ei ole tehnoloogia ära keelamine. „Pigem aitaks kriitilisele mõtlemisele kaasa näiteks see, kui kasutusel oleks mitte ainult üks süsteem, vaid mitu, mida gümnasistid õpiksid võrdlema ja kõrvutama. Ehk siis, paradoksaalselt, rohkem tehnoloogiat.“ Tema hinnangul peitub oht selles, et noored harjuvad liiga vara maailmaga, mis annab hetkega vastused ning tekitab mulje pingutuse tarbetusest. Pikemas vaates võib see mõjutada mitte ainult teadmisi, vaid ka suutlikkust pikalt pingutada ilma kohese nähtava tulemuseta, argumenteerida ja iseseisvalt hinnanguid kujundada. „Mingi hetk võib juhtuda, et inimene ei suudagi enam kõiki neid asju, millega ta varem toime tuli, iseseisvalt läbi mõelda.“ Klassivahed tööl Steini sõnul loob tehisintellekt ka organisatsioonides uut tüüpi ebavõrdsust. Ühes ettevõttes võivad kõrvuti töötada inimesed, kes ehitavad tehisintellekti abil ümber oma töövooge, automatiseerivad protsesse ning kolleegid, kes esitavad tehisarule vaid aeg-ajalt mõne lihtsa küsimuse või ei kasuta süsteemi üldse. „Sedasi on tekkinud juba kaks täiesti erinevat maailma,“ ütles Stein. Eriti teravaks muutub olukord siis, kui ettevõte jätab tehisaru kasutamise täielikult iga töötaja enda otsustada. Sel kombel eristuvad teineteisest need, kes oskavad tehnoloogia enda kasuks tööle panna, ning need, kelle oskusarsenalis vastavaid tööriistu pole. Steini hinnangul levib praegu liiga lihtsustatud arusaam, justkui peituks tehisintellekti peamine väärtus selles, et inimene saab oma töö kiiremini tehtud. Ta julgustab inimesi nägema tehisarus pigem meeskonna võimestajat, mitte üksiku töötaja produktiivsuse tööriista. Kui tiim oskab tehisaru ühiselt ja läbimõeldult kasutada, võiks tekkida positiivne sünergia: inimestel jääb rohkem aega enesearenguks, puhkamiseks või perega olemiseks, ja samal ajal on tiim efektiivsem ja innovatiivsem. Steini sõnul vaatavad töötajad praegu väga tähelepanelikult oma juhtide poole. Kui juht ei mõista tehisintellekti mõju või väldib teemat, kandub sama suhtumine kiiresti üle kogu organisatsioonile. „Juhid peavad endale tunnistama, et nad on eeskujuks ja neil lasub vastutus.“ See aga tähendab ühtlasi, et juht ei saa jääda tehisintellekti suhtes neutraalseks. „Ta ei pea olema tehnoloogiafanaatik, kuid juhil peab olema selge ja läbimõeldud arusaam sellest, mil moel saab organisatsioon tehisarult abi või tehisarust kasu ja mil moel mitte, ning  millistes töölõikudes tuleb lähtuda ennekõike inimlikust ekspertiisist,“ ütles Stein. „Ta ei pea olema tehnoloogiafanaatik, kuid juhil peab olema selge ja läbimõeldud arusaam sellest, mil moel saab organisatsioon tehisarult abi või tehisarust kasu ja mil moel mitte, ning  millistes töölõikudes tuleb lähtuda ennekõike inimlikust ekspertiisist.”