Paneeldiskussioonis jagasid oma mõtteid Swedbank AS juhatuse esimees Olavi Lepp, TalTechi nõukogu liige ja BaltCapi ESG-teemade eestvedaja Riin Savi, TalTechi ärikorralduse instituudi dotsent Merle Ojasoo ning TalTechi majandusanalüüsi ja rahanduse instituudi kaasprofessor Laivi Laidroo.
ESG – mitte moeröögatus, vaid ärieetika
Paneeldiskussioonis osalejad olid üksmeelel, et kestlikkus on enam kui lihtsalt uus trend. Merle Ojasoo tõdes, et ESG on viimase 5-7 aasta jooksul saanud hittsõna, kuid tegelikult pole see sugugi uus kontseptsioon. „ESG ei ole mitte midagi muud kui vana hea ärieetika,” märkis ta.
Savi tõdes, et finantssektoris on ESG-ga juba aastakümneid arvestatud: „Vahepeal läks see liiga õhku täis ja nüüd tundub, et ehk läheb õhk natuke välja.“ Tema sõnul võimaldab ESG olla ettevõtete vaatevinklist konkurentsivõimeline, pikas perspektiivis kasumlik ja teadvustada oma ümbritsevat mõju.
Olavi Lepp toonitas tasakaaluvajadust: „Minu jaoks on kestlikkus keskkondlike, sotsiaalsete ja muude aspektide vaheline tasakaal.“
Lepa hinnangul saab kestlikkusaruanne olla väärtuslik ainult siis, kui selle põhjal tehakse otsuseid: „Pole mingit mõtet lihtsalt aruandluse pärast aru anda.“ Ta tõi näite, kuidas Swedbank kasutab ESG-aruandeid oma krediidi- ja investeerimisprotsessis, et mõjutada otsuseid ja suunata ressursse kestlikumatesse projektidesse.
Laivi Laidroo lisas, et ettevõtted peaksid ESG-aruandluse muutma enda ettevõtte omaks ja siduma selle oma strateegiaga. „Isegi kui on aruandluskohustus, siis tuleb sellest tegevusest võtta enda ettevõtte jaoks maksimum, et jõuda ka soovitud sihtideni.“
“Pole mingit mõtet lihtsalt aruandluse pärast aru anda.”
Mõõta tuleb seda, mida saab päriselt muuta
Savi tõi esile aruandluse keerukuse – eri investorid ja sidusrühmad nõuavad mitmesuguseid struktureeritud andmeid, mis suurendavad halduskoormust ja tekitavad küsimuse, kas see kõik loob ka tegelikku väärtust.
Peamine probleem on läbipaistvuse puudumine – kellele ja milleks osa kogutud ja raporteeritud andmeid tegelikult kasu toovad. „Tihti küsime endalt, miks me seda teeme?“ märkis Savi.
Lepp rääkis, et on oluline leida tasakaal, keskenduda aruandluses ettevõtte jaoks sisuliselt olulistele aspektidele ning anda regulaatoritele tagasisidet, et reeglid oleksid ka praktikas rakendatavad. „Ülimalt tähtis on leida detailse aruandluse ja reaalse kasuteguri vaheline tasakaal,“ tõdes ta. Vale indikaatorite valik võib hakata langetama motivatsiooni , sest töötajad ja juhtkond ei näe võimalust näitajaid reaalselt mõjutada.
“Ülimalt tähtis on leida detailse aruandluse ja reaalse kasuteguri vaheline tasakaal.”
Laidroo arutles, et suurem osa ESG-mõõdikuid, mida ettevõtete juhtimisel kasutatakse, keskenduvad lühiajalistele tulemustele. See võib aga anda eksitava pildi ettevõtte tegelikust panusest kestlikkuse arengusse. Kui mõõdikud ei kajasta pikaajalist mõju, jäävad olulised struktuursed muutused ESG-aspektides sageli tähelepanuta.
Ojasoo lisas, et ESG-eesmärkide mõju sõltub ettevõtte juhtimises eelkõige tasakaalust. Kui eesmärgid on liiga kõrged või ebarealistlikud, võivad need viia ebaeetiliste või isegi korruptiivsete käitumismustriteni, nii et seatud sihtide saavutamiseks hakatakse kasutama ebaausaid meetmeid.
ESG: pidur või võimalus?
Arutelus kerkis esile ka globaalne kontekst. Kui veel paar aastat tagasi järgisid ka Ameerika Ühendriikide ettevõtted investorite ESG-nõudeid, siis tänaseks on näha suhtumise muutumist. „USA ettevõtted ütlevad järjest enam, et kui investoritele ei sobi nende keskkonnajalajälg, siis nad pööravad pilgu lihtsalt mujale, sest raha pole maailmas otsa saanud,“ rääkis Lepp.
“USA ettevõtted ütlevad järjest enam, et kui investoritele ei sobi nende keskkonnajalajälg, siis nad pööravad pilgu lihtsalt mujale, sest raha pole maailmas otsa saanud.”
USA on avastanud, et alati leidub investoreid, kes ei sea ESG-le nii rangeid nõudeid. Näiteks Hiinas ja mõnes teises regioonis on regulatiivne surve ESG-põhimõtete järgimisele leebem, mistõttu on seal lihtsam leida investeeringuid, mis ei pruugi rangetele kestlikkuskriteeriumidele vastata. Tema sõnul pole see suundumus Euroopasse veel jõudnud, kuid muutus võib olla vaid aja küsimus.
Ojasoo näeb lahendust hariduses ja teadlikkuse tõstmises. „Noorem põlvkond tahab näha üha jõulisemalt neid tegusid, mis kindlustavad neile turvalise ja puhta elukeskkonna.“
Savi tõdes, et ettevõtted peavad oma mõju hindama ja teadlikult juhtima, kuid küsimus on selles, kas EL-i regulatsioonid seda tegelikult toetavad. „Mida rohkem me ESG-aruandlusest räägime ja seda teadvustame, seda paremini leiame ühise keele ja väldime olukorda, kui kõik ajavad sõrgu vastu ega taha midagi teha. Veelgi enam, diskussioon võimaldab ESG-d käsitleda mitte pelgalt kohustusena, vaid ka väärtusloome osana, mis toetab ettevõtete kestlikkust ja konkurentsivõimet.“
Aruandlus, mis toetab päriselt kestlikke muutusi
Paneelis tõdeti, et ESG-aruandlus on tulnud selleks, et jääda. Kuigi ettevõtjad võivad pidada aruandlust esialgu koormavaks, aitab see pikaajalises perspektiivis kaasa läbipaistvuse suurenemisele ja paremale juhtimispraktikale.
Merle Ojasoo rõhutas, et ESG-aruandlus pole eesmärk iseeneses, vaid see peab kajastama ettevõtete tegelikke tegusid ja muutusi. Regulatsioonide areng ja aruandluse automatiseerimine võib muuta protsessi sujuvamaks ning vähendada halduskoormust.
Lõpuks sõltub kestlikkusaruandluse tegelik mõju sellest, kuidas suudavad ettevõtted selle oma strateegiasse integreerida ning kas regulatsioonid suudavad toetada reaalseid muutusi, mitte ainult bürokraatlikku koormust. Aeg näitab, kas ESG-aruandlus kujuneb tõhusaks juhtimistööriistaks või jääb lihtsalt formaalseks kohustuseks.