Tapver sidus indiviidi konkurentsivõime inimkapitali käsitlusega, mille kohaselt ongi inimene kapital – tema oskusi, teadmisi ja isegi tervist saab pidada ressursiks, mille kaudu ta loob lisandväärtust. Palk pole lähtepunkt, vaid tulemus. „Kui me räägime indiviidi konkurentsivõimest, siis ei tähenda see ainult kõrget palka, vaid võimet luua väärtust – kusjuures just sellist väärtust, mida vajab tänane majanduskeskkond ja globaalne võrgustik,“ rõhutas Tapver oma ettekandes.
Tootlikkus kui palga alus
Indiviidi konkurentsivõime keskmes on Tapveri sõnul inimese suutlikkus kasvatada tootlikkust – mitte ainult omaenda töö raamides, vaid ka ettevõtte, riigi ja kogu majanduse tasandil.
Eesti tootlikkus ühe töötunni kohta on ostujõuga korrigeeritult ligikaudu 46 USA dollarit. See number näitab, kui palju väärtust suudab üks töötund keskmiselt majandusse tuua. Tapver rõhutas, et rahvaarv iseenesest edu ei taga: „Majanduskasvu küsimus ei seisne inimeste arvus, vaid selles, kuidas saab üks inimene tekitada majanduses rohkem väärtust, s.t rohkem tootlikkust.“
Seega ei ole Eesti väljakutse pelgalt tööjõu hulk, vaid ennekõike tööjõu kvaliteet ja suutlikkus. Tootlikkust kujundavad suured makrotegurid – tehnoloogia areng, globaliseerumise muutuv loogika, klimaatiline ja regulatiivne raamistik ning tööjõu struktuur. Need loovad keskkonna, milles inimene saab – või ei saa – oma väärtust realiseerida.
Inimene ja tehnoloogia: koostöö, mitte konkurents
Üks teravamaid küsimusi puudutab tehnoloogia mõju tööturule. Maailma Majandusfoorumi prognoosi kohaselt täidavad täna ligikaudu 48 protsenti tööülesannetest inimesed ja 22 protsenti jääb tehnoloogiale. 2030. aastaks on kaalukausid märkimisväärselt teineteisele ligemale nihkunud.
See võib tekitada hirmu, et inimese roll on määratud kahanema. Tapver pakkus aga teistsuguse vaatenurga.
„2030. aastal ei täida inimene sugugi vähem ülesandeid, võib-olla on tal neid hoopis rohkem, ent ta tegutseb koostöös tehnoloogiaga. Ja võib-olla peakski inimene hakkama enda oskuseid sellise perspektiivi järgi seadma,“ sõnas Tapver.
Väheneb rutiinse andmetöötluse, standardiseeritud protsesside ja lihtsamate tootmis- ning teenindustööde osakaal. Samal ajal kasvab nõudlus rollide järele, mis eeldavad inimeselt analüüsivõimet, erinevate teadmiste sidumist, protsesside juhtimist ja tähendusloomet. Konkurentsivõime keskseks küsimuseks ja ka lahenduseks tõotab kujuneda just inimese ja tehnoloogia sümbiootiline kombinatsioon – mitte nende vastasseis.
„Kui me räägime indiviidi konkurentsivõimest, siis ei tähenda see ainult kõrget palka, vaid võimet luua väärtust – kusjuures just sellist väärtust, mida vajab tänane majanduskeskkond ja globaalne võrgustik.”
Tapveri ettekande keskne järeldus oli selge: inimene on kapital ning tema palk sõltub sellest, kui palju lisandväärtust ta suudab luua. See, mida nõutakse tööturul täna, ei pruugi olla nõutud homme – tehnoloogilised ja institutsionaalsed muutused nihutavad pidevalt väärtuse loomise loogikat. Foto: Mailis Vahenurm
Väärtust loovad oskused
Tapver rõhutas, et lähiaastatel kasvab eriti analüütiliste oskuste tähtsus. Andmete mõistmine ja kriitiline mõtlemine pole varsti enam kitsas spetsialistide pärusmaa, vaid vastavad oskused muutuvad laiapõhjaliseks. „Analüütiline oskus ei kao mitte kuskile, see on juba täna oluline ning selle roll kasvab veelgi,“ ütles ta.
Samas ei tähenda tehnoloogiline areng teiste, üldisemate inimlike omaduste taandumist. Vastupidi – empaatia, suhtlemisoskus ja loov mõtlemine muutuvad järjest olulisemaks, sest just need võimaldavad tehnoloogiat mõtestada ja suunata. „Õige suund pole see, et AI teeb kõik meie eest ära, vaid on see, et me mõtleme loovalt ja juhime tehisaru meile väärtust looma.”
Kuigi osade käeliste ja rutiinsete oskuste tähtsus väheneb või kaob, pole taoliste pädevuste nimekiri pikk. Baasoskused ei kao kuhugi – need transformeeruvad. Ka matemaatika rolli üle võib vaielda, kuid ilma tugeva analüütilise aluseta ei teki võimet mõista andmeid või võtta vastu põhjendatud otsuseid.
Tapveri ettekande keskne järeldus oli selge: inimene on kapital ning tema palk sõltub sellest, kui palju lisandväärtust ta suudab luua. See, mida nõutakse tööturul täna, ei pruugi olla nõutud homme – tehnoloogilised ja institutsionaalsed muutused nihutavad pidevalt väärtuse loomise loogikat. Eesti majanduse tulevik ei sõltu eeskätt inimeste arvust, vaid sellest, kui tootlik suudab olla iga üksik inimene. Just see paneb paika nii indiviidi kui ka riigi konkurentsivõime.
„Õige suund pole see, et AI teeb kõik meie eest ära, vaid on see, et me mõtleme loovalt ja juhime tehisaru meile väärtust looma.”
**
Võidujooks tuleviku pärast: TalTechi majandusvisiooni konverentsil arutatati, kas Eesti jääb tehnoloogiliste, majanduslike ja poliitiliste muutuste esirinda või vajub perifeeriasse.
