Tehisintellekti ekspert ja endine tehisintellekti programmijuht
Tulevik, milles meie lapsed elama hakkavad, ei küsi, kas me oleme valmis – tulevik lihtsalt tuleb, ja me peame otsustama, millise rolli me inimestele selles jätame.
Kui mu tütar kahe aasta eest esimesse klassi astus, jäin mõtlema, et mis on need oskused, mis võimaldaksid tal kahekümne aasta pärast – tehisaru maailmas – edukas olla. Esmalt lõid pähe pehmed oskused – igaüks soovib leida sõpru, head partnerit. Siis tekkisid kõhklused.
Eks sõprade leidmine ja hoidminegi ole raske töö – keegi pole täiuslik, nii mõnigi kord tuleb järele anda, ise ka meeldiv inimene olla, andestada. Rääkimata partnerist – pidada temaga vastu laste saamiseni, pidada koos vastu laste esimesed aastad. Igasugune pikem suhe sarnaneb läbirääkimistega – ainult et need on venivad üle aastate, mõnikord ka üle aastakümnete. Kas meie lapsed viitsivad selle kõigega tegeleda?
Mõistuseusk on meile andnud tehisaru, mitte tehistunnet
Ei tasu unustada, et meid on kasvatatud mõistuseusus – ning see mõistuseusk on andnud kõikide muude avastuste ja leiutiste juures meile ka tehisaru. Just nimelt tehisaru, mitte tehistunde ega tehisaimduse.
Nii nagu jumalad on alati olnud inimese nägu, tahame me, et ka tehisaru oleks inimese sarnane – ent kas inimesed on ikka nõnda mõistuslikud olendid, kui meile meeldib mõelda? Äkki juhindume me palju rohkem tunnetest, afektidest – ning kasutame mõistust mitte afektide juhtimiseks, vaid pigem õigustamiseks, oma sageli raskesti mõistetavate tegude selgitamiseks.
Aga mis siis, kui meie lastel on valida afektiivse inimese asemele või kõrvale palju rahulikum alternatiiv: alati ratsionaalselt empaatiline, sõbralik, mitte kunagi väsiv tehisaru? (Muidugi ei saa välistada tehisaru versiooni, mille ühenduste arv võimaldab ka intuitsioonile või afektiivsusele sarnaseid impulsse – seda hirmu väljendas juba Stanley Kubrick oma legendaarses filmis „2001: Kosmoseodüsseia“.)
Mis siis, kui meie lastel on valida afektiivse inimese asemele või kõrvale palju rahulikum alternatiiv: alati ratsionaalselt empaatiline, sõbralik, mitte kunagi väsiv tehisaru?
HAL 9000 on teadvuslik tehisintellekt ja peamine antagonist filmis "2001: Kosmoseodüsseia", juhtides kosmoselaeva süsteeme ja suheldes meeskonnaga. Pildil HAL 9000 koopia Carnegie teaduskeskuse näitusel.
Igatahes võib see maailm, kus meie lapsed 20 aasta pärast elavad, tänasest üsna suurel määral erineda. Aga eks nii see asi käib – kui meie esiesiesivanemad kuskilt pilvepiirilt alla vaataksid, võiks tänane neid igal juhul ehmatada: keegi ei käi kirikus, geiabielu on lubatud.
Me muidugi ei taju, et kunagi juhtub meiega arvatavasti midagi samasugust. Piilume alla – koolikohustus on kolm aastat, sellestki kaks arvutimänguõpetus – no mis jama see olgu?! Aga võib-olla neile täitsa meeldib.
Kui nüüd ajalugu meelde tuletada, on koolis olnud alati raske käia – kes on lugenud Aleksis Kivi „Seitset venda“, mäletab ehk, kui keeruline oli sakris karumõmme meenutavatel poistel tähestikkugi selgeks õppida ning kui palju lendas selle käigus juuksekarvu nende peast. Tõsi, vendade seos aabitsaga polnud sama loomulik ja paratamatu kui praeguste laste suhe kõiksugu puutetundlike ekraanidega. Praegused lapsed õpivad uut tehnoloogiat mitte mängudest vabal ajal, vaid mängude ajal, mängides – ja mängeldes.
Kas haridus ja kultuur on määratud tehnoloogilise arengu ees taanduma? Mitte tingimata, ja isegi kui on, saavad mõned muutused olema aeglased, meil on piisavalt kultuurilist inertsi.
Tegelikult on meil ajaloost võtta mõned näited, mille puhul vähemalt mingi klass inimesi oli oma tegemistes suhteliselt vaba. Võtame kas või Vana-Rooma patriitsid – ühiskonnakiht, kel oli tänu orjatööjõule kasutada märkimisväärne vabadus ja vaba aeg. Kunst ja kultuur õitsesid, osa inimesi olid vabad sellega tegelema ja seda nad ka tegid. Vähemalt mõned. Muide, ühe Augustuse-aegse patriitsi – Horatiust ja Vergiliust toetanud Maecenase – nimest tuleb ka „metseenluse“ mõiste.
Ent kindlasti ootavad haridust ja kultuuri ees muutused, mille mastaape ja nüansse ei suuda me praegu silme ette manada. Antiikaja kliendid vabastasid kõrgemad klassid mingitest tülikatest töödest – tehisaru hakkab täitma meie ühiskonnas sedasama rolli, osaliselt juba täidabki.
Antiikaja kliendid vabastasid kõrgemad klassid mingitest tülikatest töödest – tehisaru hakkab täitma meie ühiskonnas sedasama rolli, osaliselt juba täidabki.
Ent küsimus on: millisel määral ja millisel kombel asub tehisaru asendama vaimse töö vajadusi? Miks ma peaksin ostma kunstnikult kalli raha eest pildi, kui mu arvuti suudab valmistada paari sekundiga samalaadse kujutise? Mäletatavasti hakkas AI-küsimus levima just seoses katsetega, mil vastamisi asetati helililooja ja arvutisüsteemi loodud muusikateosed, ning paluti inimestel arvata, kumb oli loonud kumma – ning pahatihti vastati valesti.
Tehisintellekt saab ka kõige targemast inimesest targemaks lähiaastatel. Foto: Rolf Van Root/Unsplash
Intellektist saab tarbekaup
Tehnoloogilised murrangud ei too kaasa ainult ja üksnes positiivset. Praegu tundub, et tehnoloogiline areng liigub nõnda kiiresti, et saab olema tõeliselt raske kõikide nihete ja pööretega kohaneda, kõiki nendega kaasnevaid muutusi sujuvalt omaks võtta.
Võrreldes elektri või isegi interneti tulekuga tuleb tehnoloogiaga nüüd palju kiiremini sammu pidada. Kohanemissurve saab olema märkimisväärne nii üksikisiku kui ka ühiskonna tasandil. Radikaalselt võivad muutuda nii haridus, tööturg, meedia, aga võibolla isegi meie igapäevane suhtlus ja mõtlemine.
Minult on ikka küsitud, millal saab tehisintellekt inimesest targemaks. Ma olen vastanud, et see sõltub paljuski inimesest. Mõne puhul on latt päris madal. Aga tehisintellekt saab ka kõige targemast inimesest targemaks lähiaastatel. Intellekt muutub odavaks, sellest saab tarbekaup – nagu internet või elekter. Ja see toob kaasa olulised muutused pea kõiges, mis me teeme.
Tehisintellekt saab ka kõige targemast inimesest targemaks lähiaastatel. Intellekt muutub odavaks, sellest saab tarbekaup – nagu internet või elekter.
Sellega kohanemine algab meie tänastest sammudest. Tehisaru suudab meist igaühte juba täna oluliselt abistada. See tähendab, et võiksime hakata oma intelligentsi tehisaru intelligentsiga rohkem siduma, tema keelt õppima. Võiksime hakata teda tasapisi kasutama – minu kogemus ütleb, et mida kauem on inimene mingit mehhanismi või süsteemi kasutanud, seda rohkem ja sujuvamalt ta seda teeb.
Tehisaru puhul saame õppida, milles ta on hea ning milles on tal veel puudujääke. Ja kui me nende puudujääkide otsa ka koperdame, siis teame, et võibolla juba mõne nädala pärast on need ületatud.
