Kirjanik-stsenarist Birk Rohelend
Vahel kohtab arvamusi, nagu oleks kunst ja teadus täiesti eraldiseisvad nähtused, mis eksisteerivad justkui väljapool turureegleid. Mõlemat tehakse suure missioonitundega, mõnikord sõltub töö aluseks olev idee inspiratsioonist ja mitte vajadusest. Aga kas tänapäeval on publiku mõjust ja turu nõudlusest üldse võimalik vaba olla?
Mõned kuud tagasi Mektorys esinenud USA tehnosiirde ekspert John DesRosier tõstatas olulise küsimuse: kas teadus teenib ainult iseennast või on sel siiski laiem eesmärk, nimelt ühiskonna hüved. Ei saa öelda, et sellest sageli räägitaks, ja siin võib leida ka lihtsaid põhjuseid: teadus on suur ja keeruline, ühiskond on veelgi suurem ja keerulisem ning üksüheseid seoseid on raske määratleda. Sarnane probleem laiutab kultuuris, kus see on veelgi sügavam. On ju kunsti näol tegemist millegi õilsa ja üleva, või siis vähemalt poleemilise ja šokeerivaga. Piisavalt sageli kuuleb arvamust, et kunstil on vabadus olla nähtus iseeneses, ilma ühegi teise eesmärgita peale kunsti enese. Aga kas ikka on?
Mõjukuse ja kvaliteedi seos
Paul Ingrami ja Mitali Banerjee 2018 aastal avaldatud uurimuse tulemused näitasid, et kõige edukamad olid need artistid, kellel oli suurim suhtlusvõrgustik, nagu näiteks Pablo Picasso ja Vassili Kandinsky. See tähendab, et nende teoseid ei teinud heaks ainult nende originaalsus või kvaliteet, vaid kontaktid, kes kunstnikke ja nende töid omakorda edasi soovitasid. See viib huvitava järelduseni, et kunstiajalugu (nagu ka paljud teised ajalood), ei kujuta endast mitte tippsaavutuste aegrida, vaid taktikaliste võitude teekaarti: võimekate, kuid paremate enesemüügimeeste kõrval võisid olla võimekamad, kuid kehvemate turunduslike võimetega kunstnikud, kellest keskne ühiskonna teadlikkuse track record tänaseks vaikib.
Ka teaduse puhul ei ole põhjust arvata, et seal kehtivad teistsugused seosed. Ka see ajalugu räägib edulugudest, ja mitte nendest, kes on jäänud ideede või nende patenteerimisega hammasrataste vahele. Täiesti omaette ajaloo võiks rääkida Nobeli preemiatest või siis täpsemalt – nende mittesaamisest, samuti naiste ja meeste traditsiooniliselt ebavõrdsest positsioonist, kui jutt käib tunnustamisest. Ka siit võiks tõmmata paralleeli võimekuse ja mõju vahele: 100 rikkama inimese hulgas on 14 naist.
Kasulikkuse kunst
Sest mis tegelikult on äri? See on kahepoolselt kasulik koostöö. Selleks, et inimesed tahaksid millegi eest maksta, peab saadav toode või teenus rahuldama mõnda nende vajadust ja vastama ootustele. Seega ei saa kunst ega teadus alata tühjalt kohalt, vaid kõige loodava vundamendiks peab olema kellegi soov. Kõige keerulisem siinkohal ongi soovidega, mida veel ei ole, ehk siis lahendustega, mis vastavad tuleviku nõudlusele. Ajaloost leiab palju humoorikaid tsitaate selle kohta, kuidas uusi leiutisi on katastrfoofiliselt alahinnatud. Nende hulgas on MIT lõpetanud insener Ken Olsen, kes arvas veel 1977 aastal, et ühelgi inimesel pole kunagi põhjust omada kodus arvutit.
Kunsti kasulikkuse küsimus on ehk veidi lihtsam – see peab olema ihaldusväärne, inimesed peavad tahtma vaadata, lugeda, omada, veeta oma kallist ja kõigele muule vaikimisi eelbroneeritud aega mõne teose seltsis. Kuid just ihaldusväärsuse küsimus on sealjuures nii fundamentaalselt keeruline, et isegi Netflix, kelle toote põhiosaks on vaataja eelistusi ennustavad algoritmid, suudab igal aastal toota lademetes kehva toodangut ja võib pärast kõiki tegutsemise aastaid tunda uhkust vaid üksikute selliste megahittide üle, nagu Stranger Things ja Squid Game.
Teaduse puhul on lugu keerulisem, sest teadlane peab saama katsetada, ehk pärast koostöökokkuleppe sõlmimist võib alles selguda, kas tehtava töö tulem osutub lõplikult kasulikuks või mitte. Seega peab keegi enne alustatavat tööd omakorda suutma prognoosida mõistlikku kulu-tulu suhet: millise suurusega investeering on mõistlik, arvestades olemasolevaid riske ja võimalikku pikaajalist kasu uuest loodavast lahendusest?
Rahastuse küsimused
Sest mis ikka ühte edulugu paremini mõõdaks kui selle rahaline väärtus? On mõistetav, miks maailma kõige kallim maal on Mona Lisa. Kõik, mida teatakse, kasvab väärtuses, sest ainult teadlikkus tekitab huvi ja (ostu)soove. Ometi on just see sageli koht, kus probleemid ja võimalused lähevad segi, sest taotluste ja nende rahuldamise maailmas on organ nimega komitee. Ja sellel sageli volatiilse kooslusega otsustuskogul võivad olla kõikvõimalikud inimlikud, poliitilised või moraalsed agendad, mille tegelik nimekiri on lõputu. Ansambli koondotsuses võivad mõjukuse ja edukuse kriteeriumid täiesti kõrvale jääda, ajapuudusel loetakse vaid kokkuvõtet ja jäetakse teadlase või kunstniku senine töö täiesti käsitlemata.
Samuti võib taotlemisel määravaks saada objektiivselt asjassepuutumatu, kuid hämmastavalt jõuline vaikiv narratiiv. Eesti puhul näikse hindamisel kehtivat usk, et meie kultuur on põlisrahvalik, olemuselt ängistav, peamiselt juba ära olnud ja Tammsaare poolt ammendavalt kirja pandud. Selline usk jääb tugevalt ette igasugustele püüdlustele teha midagi uut ja innovaatilist, sest selliselt lähtepositsioonilt on iga uus alati halvem kui vana. Tasub siis veel imestada, miks igal aastal tuleb meie ette taas mõni uusversioon filmide klassikavaramust, ning tsitaadid, mida me kõik peast teame, kõlavad lihtsalt uutest suudest?
Kuidas anda ideele tulevik?
Ja väga võimalik, et komiteede kätte ei tohikski ideed sattuda, sest asjatundmatust tagasisidest võib tegija jaoks kujuneda ballast ja mitte kütus. Kui ma kirjutasin sarja „Kes tappis Otto Mülleri?“, mis tänaseks on linastunud 25 riigis, siis kuulsin ka mina komiteelt igasuguseid asju, aga mitte midagi sellist, mis oleks mind viinud teostusele lähemale. Meelelahutamise ja põnevuse tekitamise soovi on mulle iga kord ette heidetud. Aga miks see on probleem ja mitte võimalus, kui see toob inimesed ekraanide ette?
See viib paratamatult järeldusele, et meie tänane peamine probleem seisneb ikka veel mõtteviisis, ja mitte tegelikes uutes ideedes, kunstnike või teadlaste potentsiaalis. Liiga palju vaatame selja taha, oleme kinni eilses, kunagistes süsteemides, mis on ajas oma toimimist juba demonstreerinud. Kuristik, mis laiutab tänapäevase fast-forward, start-upiliku mindset’i ja kohaliku kultuurilis-ajaloolise raskepärasuse vahel, on hiigelsuur. Eilsesse vaadates hoitakse kinni vajadusest riiklike toetuste järele ja riik hoiab kinni ajaloolisest mälust. Kui Koidula isal oli ajaleht, siis millise alternatiivi me suudame võrgustiku näol tänapäeva talentidele luua? Kes võiks viljaka keskkonna teket eest vedada? Sest ainult uutest mõtetest saavad kasvada uued põnevad teosed, uued teaduslikud lahendused, uus ettevõtlus ja uued hüved kogu ühiskonnale.
