Kristjan Liivamägi: Küsimus on, mida me maksustame

15.02.2024
Kristjan Liivamägi: Küsimus on, mida me maksustame. 15.02.2024. Liivamägi on eraisiku rahanduse loengu ja kolme õpiku üks autoritest ning Rahareede taskuhäälingu saatejuht. Tema „Eraisiku rahanduse“ loengus käib mitusada tudengit, ta on TalTechi aasta õppejõud 2022, haridusministeeriumi aasta õppejõud finalist 2023 ja aasta rahatarkuse õpetaja 2023. Sul on ikka väga hinge peal see rahatarkuse jagamine? Inimestel kipub nii olema, et neid käivitab mingi sisemine impulss või valu. Mina kasvasin üles tavalises Mustamäe paneelmajas tavalises peres ja ei lasteaias, perekonnas ega koolis mulle rahast ei räägitud. Lisaks 12 kooliaastale käisin 11 aastat ülikoolis ja ikka ei antud raha teemal teadmisi, mida mul elus vaja läheb. Protsentarvutus, integraalid, tuletised – perfektselt! Aga mida nendega päriselus teha? Kuidas võtta pangalaenu? Kas seda üldse on mõistlik võtta? Kas kodu üürida või osta? Mis on autoliising, mis krediidikulukuse määr? Keegi ei rääkinud! Aga ülikoolis nägin, et osad suutsid rahaga edukalt toimetada ja ma tahtsin teada, mida ja miks nad teevad. Hakkasin asja uurima ja sain aru, et on võimalik elus teha nii, et sa ei ole 50 aastat palgatööline. Vau! Keegi polnud seda mulle kunagi varem rääkinud. Siis ma sain pahaseks ja mõtlesin, et on vaja õpetada noortele, kuidas elus rahaga hakkama saada, sest tahame me seda või mitte, poes piima eest tuleb raha maksta, armastusega ei saa süüa osta. Otsustasin, et kui keegi teine seda ei tee, siis teen ise. Oled tudengite hulgas kõrgelt hinnatud. Milline on hea õpetaja? Ma arvan, et ma ei ole akadeemilisse ringkonda kuigivõrd sobiv isik, sest minu lähenemine on väga praktiline. Olen töötanud pikalt erasektoris, ka avalikus sektoris, mitmetel ametikohtadel samaaegselt, aga olen ka ise oma naha mängu pannud, olen ka investor. Lisaks ma ei ilusta ega üldista midagi ega sunni kedagi kuulama majandusteooriaid, vaid räägin ausalt ja avameelselt, nii nagu asi on. Mõni tudeng käib mu loengutes kolm aastat järjest, sest tal tekivad ka uued mõtted, uued küsimused. Mida Sinult kõige sagedamini küsitakse? „Kuhu investeerida?“ Kas on saadud mingi pärandus või on kogunenud suurem summa ja otsitakse sellele head kohta. Ja mida Sa vastad? Sellele ei ole ühest vastust. Vastamiseks on kõigepealt vaja teada, mis on sinu eesmärk. Minu jaoks pole raha kunagi olnud eesmärk, vaid tööriist oma eesmärkide saavutamiseks, ja eesmärk on elada ägedat elu nii, et mina saan valida, kellega, kus ja mida ma teen. Finantsiline vabadus või rahaline sõltumatus annabki mulle selle võimaluse. Rahalist sõltumatust on lihtne defineerida: see on see, kui minu igakuised tulud investeerimisest – intressidest, dividendidest ja üüritulust – on suuremad kui minu elamiskulud. Kui ütled mulle, kui palju iga kuu elamiseks vaja on, teame, kui palju on vaja tekitada tulu. Siis saame juba vaadata, millistesse varaklassidesse investeerida, millist tootlust nad pakuvad ja millist riski sa oled nõus aktsepteerima, ja ehitada üles portfell, mis vastab sinu eesmärkidele. Psühholoogid on Ameerikas leidnud, et alates konkreetsest summast ei tee rohkem raha enam inimest õnnelikumaks. Minu investeerimisportfelli varade maht on praegu 1,4 miljonit eurot ja passiivsed sissetulekud üle 7000 euro kuus ning ma võin kinnitada, et täpselt nii see on. Rahaga on võimalik lahendada päris palju olmeprobleeme. Sa saad sisse osta näiteks koristamisteenust, toidu tegemist, ka lapsehoiuteenust – sa saad osta aega, et ise tegelda endale kvaliteetsete suhete ja sisuka elu loomisega. Ja see teeb sind õnnelikuks, mitte palju raha või helikopter. Kuidas investeerisid oma kõige esimesed eurod? See oli aastal 2006 tudengina, esimestel kursustel. Olin need eurod ise töötades kogunud – olen teinud väga palju lihttööd näiteks portjeena, põldudel kive korjanud, autovaruosade laos komplekteerijana töötanud, käsipallikohtunik olnud… Ma ei suutnud seda raha kulutada, sest teadsin, kui raskelt see oli tulnud. Kuid Eestis oli siis kiire inflatsioon ja nägin, et poes lähevad asjad kallimaks ja mõistsin, et midagi tuleb ette võtta, et oma kogutud raha ostujõudu säilitada. Google’it veel ei olnud, aga oli internet ja lugesin raamatuid ning jõudsin aktsiateni. Esimesest loetud raamatust (Benjamin Grahami „Intelligentne investor“) leidsin soovituse vaadata enda ümber, mida inimesed tarbivad. Oli kevad ja paljud tudengid minu ümber tarbisid Saku tooteid, nii et ma ostsin Saku õlletehase aktsiaid. Teine ost oli Rakvere Lihakombinaat, sest ma arvasin, et tuleb suvi ja inimesed grillivad. Need investeeringud lõpetasid kerges plussis, sest mõlemad ettevõtted viidi börsilt ära, aga see oli puhas juhus, sel polnud minu oskustega mingit pistmist. Kas kahetsed ka midagi? Kui saaksin anda soovituse noorele koolipoisile Kristjanile, siis ütleksin: tee rohkem vigu, sest läbi vigade õpid rohkem ja saad kiiremini kätte need kogemused, mis elus niikuinii tulevad. Pingutasin koolis distsiplineeritult ja väga kõvasti, hirmust eksimuste ees, ja see väga selgelt piiras minu maailmavaadet. Näiteks, kui mõned sõbrad tegid õpilasfirmat või kutsusid midagi teistmoodi tegema, siis ma ei läinud kaasa. Kuid noorena on väga okei võtta rohkem riske, proovida ja kogeda erinevaid asju, seda ei tohi karta. Ma tegin seda tagantjärele, kuid tegelikult oleks päris äge olnud võtta pärast gümnaasiumit mingi aeg, et minna maailma vaatama, seiklema, et kogeda erinevaid aspekte, näha erinevaid inimesi. Mina aga läksin gümnaasiumist otse ülikooli ja alles hiljem sain aru, mida ma tegelikult õppida tahan. Vale eriala tegin hambad ristis lõpuni, sest mul oli jätkuvalt hirm, et kui jätan pooleli, siis teen vea. Enne, kui sa hakkasid jõukust taga ajama, olid tippsportlane. Mida sport on Sulle investorina andnud? Väga palju. Esiteks distsipliin. Sul on selge eesmärk, mille teed alameesmärkideks ja hakkad tegutsema, distsiplineeritult, järjepidevalt, kohati tuimalt – see on see koht, kus enamik loobub –, aga lõpuks sa saavutad oma eesmärgi. Investeerimises on protsess täpselt sama. Sport on andnud ka kõva vundamendi, kuidas üldse efektiivselt toimetada. Doktorantuuris oli hetki, kus ma olin täiskohaga doktorant, selle kõrvalt neli töökohta, lisaks investeerisin. Selleks, et füüsiliselt seda jõuda – päevas on ikkagi 24 tundi – on kehaline ja vaimne tervis ülioluline. Esiteks kolm korda päevas soe toit – kütus peab olema hea, toitev ja tervislik, et su aju ja keha töötaks. Auto ju ka ei sõida, kui bensiinipaak on tühi, ükskõik kui kiire meil on. Teiseks, liikumine ja füüsiline aktiivsus hoiab meele erksana. Ja kolmandaks ülioluline aspekt, mida eestlased, eriti eesti mehed alahindavad: taastumine ja uni. See on kõige odavam ja efektiivsem viis hoida vaimset ja füüsilist tervist. Kui võtad rohkem aega une jaoks ja oled välja puhanud, siis on iga sinu ärkveloleku tund efektiivsem, sa jõuad rohkem ja paremini. Mis on kolm kõige olulisemat asja eraisiku rahanduses? Kõigepealt pean rääkima universaalsetest põhitõdedest, mis kehtivad sõltumata vanusest, elutsüklist ja rahalisest heaolust. Esiteks keskendu oma teadmiste, oskuste ja kompetentside suurendamisele. Mis iganes valdkonnas sa oled – kunstnik, muusik, akadeemik, palgatöötaja –, keskendu sellele, et õpid kogu aeg juurde. Läbi selle on sul võimalik pakkuda rohkem väärtust oma tööandjale, kes maksab sulle selle eest rohkem palka, või klientidele, kes maksavad kõrgemat hinda. Mina olen oma portfelli nullist 1,4 miljoni euroni ehitanud suuresti sellest ideest lähtuvalt: endasse investeerides. Teiseks kaasa enda kõrvale inimesed väga erinevatest valdkondadest, kellel on unikaalsed kompetentsid. Üksi ei jõua sa kunagi nii kaugele kui koostööd tehes. Näiteks võib sul olla doktorikraad finantsökonoomikas, aga sa ei saa kunagi elu kõiki aspekte sellise vaatenurga alt analüüsida. Näiteks „inimeste inimestest“ on väga palju abi üürikinnisvara puhul, kui üürnikul või üürnikuga on mingi probleem. Nii et terve oma elu tee koostööd õigete inimestega. See on ülioluline ka peresuhetes. Kõlab ehk karmilt, aga üks kriitilisemaid aspekte on see, kes on su kaaslane – sinu partner ja elukaaslane, kellega sa veedad koos väga palju aega, mõjutab sind nii positiivses kui ka negatiivses mõttes ülipalju. Kolmandaks see vundament, millest juba rääkisin: tervislik eluviis, toitumine, taastumine ja uni. Head soovitused, aga räägime rahast ka. Rahaasjades on esimene ja peamine põhimõte see, et su tulud peavad olema suuremad kui kulud. Kui kulutad rohkem kui sissetulekud lubavad, hakkad võtma laenu, laenul on intressid, mis suurendavad kulusid veelgi, ja nii sa aina sügavamasse allakäiguspiraali langed. Ma saan aru, et muusikutele ei meeldi Excel, aga iga kuu peaks midagi järele jääma. Kuidas seda teha, on juba loominguline lähenemine. Küsimus on, kas kulusid kokku hoida või tulusid suurendada. Olen proovinud mõlemat ja kuigi intuitiivselt tundub kulude kokkuhoidmine lihtsam, siis jätkusuutlikum on suurendada tulusid. Kuidas? See oli minu esimene soovitus – teadmiste, oskuste, kompetentside suurendamine, mispeale sulle makstakse rohkem raha. Teine samm: kui midagi jääb üle, tee endale meelerahufond – kogu tagavaraks summa, mis aitab hädast, kui elus on keeruline olukord. Ja selle raha eest ei lähe puhkusereisile ega osta uut pilli, vaid seda kasutad siis, kui on tõesti hädaolukord. Kui meelerahufond on koos, siis hakkad üle jäävat raha investeerima ja siis hakkab see raha sulle uut raha teenima. Kui niimoodi toimetad, siis ühel hetkel on edu lihtsalt paratamatu. Aeg mängib sinu kasuks – mida kauem saad seda teha, seda jõukamaks sa saad. Nii et alusta kohe. Sulle meeldivad numbrid. Pole siis ime, et oskad numbrid enda kasuks tööle panna. Kuidas anda rahatarkust neile, keda kõnetavad hoopis helid, kiirus, maitsed, värvid või pildid? Ettevõtlus ei sobigi kõigile, kuid investeerida saab ka täiesti passiivselt. Investeerimine ei ole ettevõtlus, vaid tööriist. Väga hea. Kujutlemegi siis noort inimest, kelle kirg on näiteks kitarrimäng ja unistus suured lavad. Kui teda ei huvita numbrid ja ta ei taha kordagi vaadata ettevõtete aruannete sisse, siis praktiline lahendus on passiivsed laiapõhjalised indeksfondid. Lihtsustatult öeldes iga kuu üle jääva summa – olgu 10, 50 või 100 eurot, vahet pole – saab ta panna automaatse püsikorraldusega investeerimiskontole või kolmandasse pensionisambasse, kus see investeeritakse laiapõhjalistesse indeksfondidesse. Need on väga madalate tasudega ja pikaajaliste empiiriliste uuringute põhjal annavad turu keskmise tootluse. Nii on ta edukam kui 80% aktiivseid investoreid, sh professionaalsed varahaldurid, kes on numbriinimesed ja tegelevad sellega iga päev. Ja tema ise saab teha, mida tahab, lihtsalt tema rahaasjad on korras. Ka rahatarkuses töötab siis Pareto printsiip et 20% vaevaga on võimalik saada 80% tulemust. Mitte isegi 20%-lise, vaid minimaalse vaevaga! See on investeerimise üks suuremaid paradokse, mida inimestel on väga keeruline uskuda: mida vähem sa teed, seda edukam on tulemus. Olgu. Nüüd meie kujuteldav noor kitarrisõber saab üha paremaks, teenib palgatöö ja esinemistega üha rohkem ja paneb raha indeksfondidesse printsiibil „osta, hoia, reinvesteeri dividendid“. Kuidas ta sellest elama hakkab? Kui aeg on küps ja piisavalt kogutud, siis tuleb muuta investeerimisstiili. Näiteks osta kogutud ja kasvatatud raha eest üürikorter ja talle makstav üür on iga kuu reaalne raha tema pangakontol, mille eest osta piima ja maksta arveid. Kui summa pole kinnisvara ostmiseks piisav, siis sobivad passiivse tulu tekitamiseks võlakirjad. Näiteks hiljuti pakkus LHV 10,5-protsendilise aastaintressiga võlakirju. Kui paned sinna 1000 eurot, siis igal aastal saad pangalt 105 eurot, mis kvartaalsete maksetena laekub sinu pangakontole – tee sellega, mida soovid. Mida suuremad on sissepandud summad, seda suuremad on laekuvad intressid. Nii see mäng käib. Rahaasjadest räägitakse praegu avalikus ruumis rohkem kui kunagi varem ja soovitused võtavad silme eest kirjuks. Näiteks dilemma, kui inimene saab suurema summa raha, siis kas maksta ära osa oma kodulaenust või saab selle rahaga midagi kasulikumat teha. Kuidas otsustada? Minul on kodulaen ja ma pole seda varem tagasi maksnud. Arvutuskäik on selline: kodulaenu Euribor koos panga marginaaliga teeb kokku umbes 5,5 %. Kui näiteks päranduseks saadud 10 000 eurot laenan LHV Pangale, ostes neid 10,5%-lisi võlakirju, maksab LHV mulle pea kaks korda kõrgemat intressi kui mina oma pangalaenu eest, ülejäänud jääb mulle. Mina olen nõus seda riski võtma. Vau. See on tore mõttekäik. Investorit ja ettevõtjat eristabki tavalisest palgatöötajast mõtteviis. Enda raha on kõige kallim ja suure vaevaga teenitud palgatulu ma ei raatsi maha laristada. Eurol ja eurol justkui vahet ei ole, aga palju mõnusam on mõelda, et Enefit Green maksab minu puhkusereisi kinni, keegi teine on selle tulu nimel tööd teinud. Selle asemel, et kiruda, et vee hind tõuseb, ostan Tallinna Vee aktsiaid. Dividendide näol saan osa hinnatõusust endale ja nendega maksangi suurema veearve kinni. Kui see mõtteviis saab omaks, hakkad asju nägema natuke teistmoodi. Osalt öeldakse, et Eesti inimestel pole kunagi olnud nii palju raha hoiustel kui praegu. Teisalt kuuleme iga päev toimetulekuprobleemidest. Kuidas meil siis tegelikult läheb? Mõlemad on tõsi. Eestis toimuvad protsessid on samad mis ülejäänud maailmas: rikkad saavad veel rikkamaks ja vaesed jäävad veel vaesemaks. Näiteks tõusvad intressimäärad ja Euribor tähendab, et selle, kes elab palgapäevast palgapäevani, kodulaenu intress tõuseb, ta peab iga kuu maksma rohkem raha pangale ja igapäevasteks kulutusteks jääb vähem. Jõukamad, kellel ootab raha pangakontodel, on võimalus panna see deposiithoiusele, mille intressid on samuti kõvasti tõusnud – nii et nemad teenivad nüüd veel rohkem raha, võtmata kuigi suurt riski. Eestis on siiski väga hea elada, sest me oleme ühiskonnana kokku leppinud, et meil on tasuta haridus, ja haridusel on ülioluline roll inimeste sissetulekutes, elukvaliteedis ja jõukuses. Lisaks on meil ligipääs tervishoiusüsteemile ja maailma üks parimaid vanemahüvitise süsteeme. Need kõik vähendavad ühiskonnas ebavõrdsust. Eestis on keskkond suuresti loodud selliselt, et meil on mõistlikult võrdsed võimalused. See, kuidas keegi neid ära kasutab, on individuaalne ja valikute küsimus. Mulle meeldib mõte, et kui sina oma elu ei juhi, siis juhitakse sind, elu viskab sind lainetena suvalistes suundades. Kui sul pole mingit plaani ega eesmärki, siis seikledki suvaliselt ringi ja 45- või 65-aastaselt imestad, et ei tule toime või oled sattunud kusagile, kus sa olla ei taha. Kui sul on selge siht ja võtad oma elu eest vastutuse, siis ma ei näe ühtki põhjust, miks ei saa Eestis omandada teadmised, oskused ja kogemused ning saavutada edu. Kas riigi rahandust peaks samade põhimõtete järgi hindama ja juhtima nagu eraisiku oma? Peaks juhtima nii, et meil on pikaajaline vaade. Nii, et lepime ühiskonnana kokku – kokkuleppe peaks tegema ekspertide nõukogu üle poliitiliste jõudude –, mis on meie prioriteedid. Vaade peaks olema keskpikas vaates 7–10, pikas vaates 20–30 aastat ette, ja kui tuleb uus valitsus, siis need pikad plaanid ei muutu. Kui paneme paika, mida me ühiskonnana soovime, siis selle järgi tuleks disainida ka maksud, toetused ja investeeringud. Näiteks kui soovime olla ühiskond, mis tarbib rohelist energiat, peaksime disainima ka osa maksudest ja investeeringutest vastavalt, maksustades neid, kes saastavad rohkem, ja soodustama erasektori investeeringuid puhtasse energiasse. Kui siis küsitakse, miks tõstate seda või teist maksu, on vastus olemas. Eesti kodanikuna ütlen, et kui mina pean maksma x summa selleks, et Eesti tervikuna oleks jõukam, siis palun, võtke see raha. Aga kui keegi tuleb jutuga, et mul mingit plaani ei ole, on lihtsalt eelarveauk, sest olen oma kulusid valesti juhtinud, anna mulle selle täitmiseks raha, siis kas sa õpid sellest, kui ma annan? Ei õpi, sa ei tea, miks see probleem tekkis ja kuidas seda edaspidi vältida. Praegu on ka meie toetuste jagamise mehhanism väga ebaefektiivne. Laiapõhjaliste kõigile antavate laste- või energiatoetuste asemel tuleks anda neile, kel on päriselt vaja. Riigi rahandust ei peaks juhtima selle järgi, mis toob rohkem hääli, vaid meie pikaajalise eesmärgi ja plaani järgi. Riik on hädas ja Sina oled Eesti võib-olla kõige tuntum, kindlasti kõige armastatum finantsökonoomika doktor. Mida Eesti praegu tegema peaks ja mida ta kindlasti tegema ei peaks, et rahaasjad korda saada? Selleks et riigieelarve tasakaalu saada – ja ma arvan, et see on oluline, meil pole võimalik kulutada rohkem, kui me teenime –, tuleb, täpselt nagu eraisiku rahanduses, tulusid suurendada või kulusid vähendada või teha mõlemat samaaegselt. Kulude vähendamist on riigina raskem teha, sest paljud kulud on ette ära määratud ja kärpimise otsused on väga ebapopulaarsed. Tulude suurendamine on nii eraisikuna, ettevõtjana kui ka riigi tasemel oluliselt meeldivam protsess, kohati ka lihtsam. Enamus riigi tuludest on maksutulud, aga KOVide tasemel on ka omatulusid. Näiteks Tallinna linnal on päris palju kinnisvara, mida on võimalik välja üürida. Olles linna finantsteenistuse töötaja, ütlen, et omatulude teenimise võimalusi on kõikides kohalikes omavalitsustes, kuid mõtteviis peaks olema mitte ametniku, vaid erasektori oma: „Kuidas mul on võimalik optimaalselt kasutada olemasolevaid ressursse?“ Maksud on riigi üks suurimaid tuluallikaid. Küsimus on, mida me maksustame. Minu hinnangul on kasutamata ressurss maksustada rohkem luksust, jõukust, tarbimist ja saastamist. Praegu aga tõstetakse tulu- ja käibemaksu, võetakse kõigilt, mitte arvestades, kuidas see erinevaid ühiskonnagruppe mõjutab või lööb. Kui sa oled keskmine palgatööline ja teenid 1500 eurot neto, siis täiendav 100 eurot maksudeks maksta on väga valus võrreldes sellega, et aastas 100 000 teeniv inimene maksab maksudeks 10 000 eurot. Ma tean, et see on mõnes mõttes vastuoluline jutt ja saen oksa, millel istun, aga minusuguseid tuleks maksustada palju rohkem. Tuleks teha detailne analüüs, kombineeritult kõigi erinevate maksudega, aga minu hinnangul näiteks kehtestades kinnisvara-, luksus- ja saastamismaksu, on võimalik võtta sadu miljoneid. Veelgi nutikam oleks see, kui teha riigi rahast pikaajalisi investeeringuid, mille oodatav tootlus on positiivne. Sellega võib minna nii, et pärast ikkagi ei tasu ära. Riski minimeerimiseks tuleks vaadata sektoreid, mis loovad kõige kõrgemat lisandväärtust. Mina investeeriksin teadusesse, haridusse, innovatsiooni ja rahvusvahelistele iduettevõtetele soodsa keskkonna loomisse, et nad tahaksid oma kõrgepalgaliste töökohtadega siia tulla. See tootluse ootus on hoopis midagi muud kui lihtsalt raha betooni valamisest. Oled öelnud, et kriisid on head, sest tõstavad esile inimesed ja ettevõtted, kes on elanud jätkusuutlikult, nutikalt ja targalt. Milliseid võimalusi praegu näed? Majandusteadlase ja inimesena mulle tõesti meeldib, et elu ja majandus on tsükliline, sest siis tekib valu ja valu loob innovatsiooni ja viib edasi, kuigi inimlikul tasemel võib see olla raske. Oleme tõesti kuuendat kvartalit languses ja meil on probleemid. Kuid tavaliselt ongi majanduslanguse kestus aasta-poolteist ja tõenäoliselt näeme järgmisel aastal majanduse taastumist ja kasvamist, sest inimesed ja ettevõtted kohanevad. Need ettevõtted, kes ei suuda kohaneda, surevadki, ja seegi on loomulik protsess – järelikult see äriplaan oligi valedel alustel tehtud. Praegu oleme põhjast läbi ja majandus hakkab kasvama. Eestile on 7,5% küll rohkem kui loomulik töötuse määr, kuid palgad kasvavad praegu kiiremini kui inflatsioon. See tähendab, et ostujõud kasvab, inimesed tarbivad ja see on signaal ettevõtjatele, et nõudlust on, tasub investeerida ja tööjõudu palgata. Nii jõuamegi taastumise ja kasvu lainele. Praegu tundub saabuv sügis ja talv väga pime ja raske, kuid tõenäoliselt see ongi kõige keerulisem hetk majanduses. Anna mõni soovitus neile, kel praegu on väga pime ja raske. Eks igaühel on oma „raske“. Kui räägime igakuisest kuludega toime tulemisest, siis esimene samm on tunnistamine, et kui täna on raske, siis senised otsused ei ole olnud head ja see skeem ei toimi nii, nagu sa soovid. Joosta üha uuesti peaga vastu seina ja loota, et muutub sein, on väga optimistlik. Tavaliselt on inimestel väga kiire ja pole aega mõeldagi. Mina soovitan võtta tund või kaks, minna metsa jalutama ja küsida endalt, mida peaks tegema senisest teisiti. Annan mõned mõtteteemad: tasub vaadata üle tulude pool ja küsida, kuidas oma aja eest saada rohkem raha. Kas võtta teine töökoht juurde – alati see ei mängi välja – või tõsta oma teadmisi, oskusi kogemusi ehk õppida midagi juurde. Internetist saab õppida kõike, programmeerimisest ja keraamikast majandusteaduse ja investeerimiseni. Kõige lihtsam ja meeldivam on lähtuda sellest, mida sa juba oskad ja mis sulle meeldib. Võib-olla saab mõne hobi raha teenima panna? Kui oled lapsega kodus ega saa eriti midagi muuta, siis võtta veel mõni laps veel hoida? Minu lapsehoidja võttis ühele hoiulapsele teisi juurde ja sai nii oma ühest töötunnist mitmekordse tasu, samal ajal on lastel lõbusam ja hoidja pole enam üks ühele mängupartner, vaid järelevaataja. Geniaalne lahendus, kuidas oma sissetulekuid sama ajakulu juures suurendada. Nii et löö oma tulud ja kulud ausalt kokku ning siis võta tund aega värskes õhus ja mõtle, mida saad teha teisiti. Kristjan Liivamägi kolm raamatusoovitust: Alain Goudsmet, Koen Connissen „The Corporate Athlete“ Kristjan Liivamägi, Tõnn Talpsepp, Tarvo Vaarmets „Investeerimisedu põhimõtted“ Benjamin Graham „The intelligent investor“
Mente et Manu peatoimetaja
Kristjan Liivamägi. Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Kristjan Liivamägi. Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Artikkel ilmus ajakirjas Mente et Manu nr. 1897

Palgatöö kõrvalt investorina rahaliselt sõltumatuks saanud ja seda tarkust lahkelt teistelegi õpetav Kristjan Liivamägi leiab, et riik peaks rohkem maksustama luksuslikku ja tervistkahjustavat tarbimist, saastamist ning jõukust, mitte keskmise palga saajaid; nutikam oleks ka teha riigi rahast pikaajalisi investeeringuid.

Liivamägi on eraisiku rahanduse loengu ja kolme õpiku üks autoritest ning Rahareede taskuhäälingu saatejuht. Tema „Eraisiku rahanduse“ loengus käib mitusada tudengit, ta on TalTechi aasta õppejõud 2022, haridusministeeriumi aasta õppejõud finalist 2023 ja aasta rahatarkuse õpetaja 2023.

Sul on ikka väga hinge peal see rahatarkuse jagamine?

Inimestel kipub nii olema, et neid käivitab mingi sisemine impulss või valu. Mina kasvasin üles tavalises Mustamäe paneelmajas tavalises peres ja ei lasteaias, perekonnas ega koolis mulle rahast ei räägitud. Lisaks 12 kooliaastale käisin 11 aastat ülikoolis ja ikka ei antud raha teemal teadmisi, mida mul elus vaja läheb. Protsentarvutus, integraalid, tuletised – perfektselt! Aga mida nendega päriselus teha? Kuidas võtta pangalaenu? Kas seda üldse on mõistlik võtta? Kas kodu üürida või osta? Mis on autoliising, mis krediidikulukuse määr? Keegi ei rääkinud!

Aga ülikoolis nägin, et osad suutsid rahaga edukalt toimetada ja ma tahtsin teada, mida ja miks nad teevad. Hakkasin asja uurima ja sain aru, et on võimalik elus teha nii, et sa ei ole 50 aastat palgatööline. Vau! Keegi polnud seda mulle kunagi varem rääkinud.

Siis ma sain pahaseks ja mõtlesin, et on vaja õpetada noortele, kuidas elus rahaga hakkama saada, sest tahame me seda või mitte, poes piima eest tuleb raha maksta, armastusega ei saa süüa osta. Otsustasin, et kui keegi teine seda ei tee, siis teen ise.

Oled tudengite hulgas kõrgelt hinnatud. Milline on hea õpetaja?

Ma arvan, et ma ei ole akadeemilisse ringkonda kuigivõrd sobiv isik, sest minu lähenemine on väga praktiline. Olen töötanud pikalt erasektoris, ka avalikus sektoris, mitmetel ametikohtadel samaaegselt, aga olen ka ise oma naha mängu pannud, olen ka investor. Lisaks ma ei ilusta ega üldista midagi ega sunni kedagi kuulama majandusteooriaid, vaid räägin ausalt ja avameelselt, nii nagu asi on. Mõni tudeng käib mu loengutes kolm aastat järjest, sest tal tekivad ka uued mõtted, uued küsimused.

Mida Sinult kõige sagedamini küsitakse?

„Kuhu investeerida?“ Kas on saadud mingi pärandus või on kogunenud suurem summa ja otsitakse sellele head kohta.

Ja mida Sa vastad?

Sellele ei ole ühest vastust. Vastamiseks on kõigepealt vaja teada, mis on sinu eesmärk.

Minu jaoks pole raha kunagi olnud eesmärk, vaid tööriist oma eesmärkide saavutamiseks, ja eesmärk on elada ägedat elu nii, et mina saan valida, kellega, kus ja mida ma teen. Finantsiline vabadus või rahaline sõltumatus annabki mulle selle võimaluse.

Rahalist sõltumatust on lihtne defineerida: see on see, kui minu igakuised tulud investeerimisest – intressidest, dividendidest ja üüritulust – on suuremad kui minu elamiskulud. Kui ütled mulle, kui palju iga kuu elamiseks vaja on, teame, kui palju on vaja tekitada tulu. Siis saame juba vaadata, millistesse varaklassidesse investeerida, millist tootlust nad pakuvad ja millist riski sa oled nõus aktsepteerima, ja ehitada üles portfell, mis vastab sinu eesmärkidele.

Psühholoogid on Ameerikas leidnud, et alates konkreetsest summast ei tee rohkem raha enam inimest õnnelikumaks.

Minu investeerimisportfelli varade maht on praegu 1,4 miljonit eurot ja passiivsed sissetulekud üle 7000 euro kuus ning ma võin kinnitada, et täpselt nii see on. Rahaga on võimalik lahendada päris palju olmeprobleeme. Sa saad sisse osta näiteks koristamisteenust, toidu tegemist, ka lapsehoiuteenust – sa saad osta aega, et ise tegelda endale kvaliteetsete suhete ja sisuka elu loomisega. Ja see teeb sind õnnelikuks, mitte palju raha või helikopter.

Kristjan Liivamägi. Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Kristjan Liivamägi. Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Kuidas investeerisid oma kõige esimesed eurod?

See oli aastal 2006 tudengina, esimestel kursustel. Olin need eurod ise töötades kogunud – olen teinud väga palju lihttööd näiteks portjeena, põldudel kive korjanud, autovaruosade laos komplekteerijana töötanud, käsipallikohtunik olnud… Ma ei suutnud seda raha kulutada, sest teadsin, kui raskelt see oli tulnud. Kuid Eestis oli siis kiire inflatsioon ja nägin, et poes lähevad asjad kallimaks ja mõistsin, et midagi tuleb ette võtta, et oma kogutud raha ostujõudu säilitada.

Google’it veel ei olnud, aga oli internet ja lugesin raamatuid ning jõudsin aktsiateni. Esimesest loetud raamatust (Benjamin Grahami „Intelligentne investor“) leidsin soovituse vaadata enda ümber, mida inimesed tarbivad. Oli kevad ja paljud tudengid minu ümber tarbisid Saku tooteid, nii et ma ostsin Saku õlletehase aktsiaid. Teine ost oli Rakvere Lihakombinaat, sest ma arvasin, et tuleb suvi ja inimesed grillivad. Need investeeringud lõpetasid kerges plussis, sest mõlemad ettevõtted viidi börsilt ära, aga see oli puhas juhus, sel polnud minu oskustega mingit pistmist.

Kas kahetsed ka midagi?

Kui saaksin anda soovituse noorele koolipoisile Kristjanile, siis ütleksin: tee rohkem vigu, sest läbi vigade õpid rohkem ja saad kiiremini kätte need kogemused, mis elus niikuinii tulevad.

Pingutasin koolis distsiplineeritult ja väga kõvasti, hirmust eksimuste ees, ja see väga selgelt piiras minu maailmavaadet. Näiteks, kui mõned sõbrad tegid õpilasfirmat või kutsusid midagi teistmoodi tegema, siis ma ei läinud kaasa. Kuid noorena on väga okei võtta rohkem riske, proovida ja kogeda erinevaid asju, seda ei tohi karta.

Ma tegin seda tagantjärele, kuid tegelikult oleks päris äge olnud võtta pärast gümnaasiumit mingi aeg, et minna maailma vaatama, seiklema, et kogeda erinevaid aspekte, näha erinevaid inimesi. Mina aga läksin gümnaasiumist otse ülikooli ja alles hiljem sain aru, mida ma tegelikult õppida tahan. Vale eriala tegin hambad ristis lõpuni, sest mul oli jätkuvalt hirm, et kui jätan pooleli, siis teen vea.

Kristjan Liivamägi. Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Kristjan Liivamägi. Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Enne, kui sa hakkasid jõukust taga ajama, olid tippsportlane. Mida sport on Sulle investorina andnud?

Väga palju. Esiteks distsipliin. Sul on selge eesmärk, mille teed alameesmärkideks ja hakkad tegutsema, distsiplineeritult, järjepidevalt, kohati tuimalt – see on see koht, kus enamik loobub –, aga lõpuks sa saavutad oma eesmärgi. Investeerimises on protsess täpselt sama.

Sport on andnud ka kõva vundamendi, kuidas üldse efektiivselt toimetada. Doktorantuuris oli hetki, kus ma olin täiskohaga doktorant, selle kõrvalt neli töökohta, lisaks investeerisin. Selleks, et füüsiliselt seda jõuda – päevas on ikkagi 24 tundi – on kehaline ja vaimne tervis ülioluline.

Esiteks kolm korda päevas soe toit – kütus peab olema hea, toitev ja tervislik, et su aju ja keha töötaks. Auto ju ka ei sõida, kui bensiinipaak on tühi, ükskõik kui kiire meil on. Teiseks, liikumine ja füüsiline aktiivsus hoiab meele erksana. Ja kolmandaks ülioluline aspekt, mida eestlased, eriti eesti mehed alahindavad: taastumine ja uni. See on kõige odavam ja efektiivsem viis hoida vaimset ja füüsilist tervist. Kui võtad rohkem aega une jaoks ja oled välja puhanud, siis on iga sinu ärkveloleku tund efektiivsem, sa jõuad rohkem ja paremini.

Mis on kolm kõige olulisemat asja eraisiku rahanduses?

Kõigepealt pean rääkima universaalsetest põhitõdedest, mis kehtivad sõltumata vanusest, elutsüklist ja rahalisest heaolust.

Esiteks keskendu oma teadmiste, oskuste ja kompetentside suurendamisele. Mis iganes valdkonnas sa oled – kunstnik, muusik, akadeemik, palgatöötaja –, keskendu sellele, et õpid kogu aeg juurde. Läbi selle on sul võimalik pakkuda rohkem väärtust oma tööandjale, kes maksab sulle selle eest rohkem palka, või klientidele, kes maksavad kõrgemat hinda. Mina olen oma portfelli nullist 1,4 miljoni euroni ehitanud suuresti sellest ideest lähtuvalt: endasse investeerides.

Teiseks kaasa enda kõrvale inimesed väga erinevatest valdkondadest, kellel on unikaalsed kompetentsid. Üksi ei jõua sa kunagi nii kaugele kui koostööd tehes. Näiteks võib sul olla doktorikraad finantsökonoomikas, aga sa ei saa kunagi elu kõiki aspekte sellise vaatenurga alt analüüsida. Näiteks „inimeste inimestest“ on väga palju abi üürikinnisvara puhul, kui üürnikul või üürnikuga on mingi probleem. Nii et terve oma elu tee koostööd õigete inimestega.

See on ülioluline ka peresuhetes. Kõlab ehk karmilt, aga üks kriitilisemaid aspekte on see, kes on su kaaslane – sinu partner ja elukaaslane, kellega sa veedad koos väga palju aega, mõjutab sind nii positiivses kui ka negatiivses mõttes ülipalju.

Kolmandaks see vundament, millest juba rääkisin: tervislik eluviis, toitumine, taastumine ja uni.

Head soovitused, aga räägime rahast ka.

Rahaasjades on esimene ja peamine põhimõte see, et su tulud peavad olema suuremad kui kulud. Kui kulutad rohkem kui sissetulekud lubavad, hakkad võtma laenu, laenul on intressid, mis suurendavad kulusid veelgi, ja nii sa aina sügavamasse allakäiguspiraali langed. Ma saan aru, et muusikutele ei meeldi Excel, aga iga kuu peaks midagi järele jääma. Kuidas seda teha, on juba loominguline lähenemine.

Küsimus on, kas kulusid kokku hoida või tulusid suurendada. Olen proovinud mõlemat ja kuigi intuitiivselt tundub kulude kokkuhoidmine lihtsam, siis jätkusuutlikum on suurendada tulusid. Kuidas? See oli minu esimene soovitus – teadmiste, oskuste, kompetentside suurendamine, mispeale sulle makstakse rohkem raha.

Teine samm: kui midagi jääb üle, tee endale meelerahufond – kogu tagavaraks summa, mis aitab hädast, kui elus on keeruline olukord. Ja selle raha eest ei lähe puhkusereisile ega osta uut pilli, vaid seda kasutad siis, kui on tõesti hädaolukord.

Kui meelerahufond on koos, siis hakkad üle jäävat raha investeerima ja siis hakkab see raha sulle uut raha teenima. Kui niimoodi toimetad, siis ühel hetkel on edu lihtsalt paratamatu. Aeg mängib sinu kasuks – mida kauem saad seda teha, seda jõukamaks sa saad. Nii et alusta kohe.

Kristjan Liivamägi. Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Kristjan Liivamägi. Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Sulle meeldivad numbrid. Pole siis ime, et oskad numbrid enda kasuks tööle panna. Kuidas anda rahatarkust neile, keda kõnetavad hoopis helid, kiirus, maitsed, värvid või pildid?

Ettevõtlus ei sobigi kõigile, kuid investeerida saab ka täiesti passiivselt. Investeerimine ei ole ettevõtlus, vaid tööriist.

Väga hea. Kujutlemegi siis noort inimest, kelle kirg on näiteks kitarrimäng ja unistus suured lavad.

Kui teda ei huvita numbrid ja ta ei taha kordagi vaadata ettevõtete aruannete sisse, siis praktiline lahendus on passiivsed laiapõhjalised indeksfondid. Lihtsustatult öeldes iga kuu üle jääva summa – olgu 10, 50 või 100 eurot, vahet pole – saab ta panna automaatse püsikorraldusega investeerimiskontole või kolmandasse pensionisambasse, kus see investeeritakse laiapõhjalistesse indeksfondidesse. Need on väga madalate tasudega ja pikaajaliste empiiriliste uuringute põhjal annavad turu keskmise tootluse. Nii on ta edukam kui 80% aktiivseid investoreid, sh professionaalsed varahaldurid, kes on numbriinimesed ja tegelevad sellega iga päev. Ja tema ise saab teha, mida tahab, lihtsalt tema rahaasjad on korras.

Ka rahatarkuses töötab siis Pareto printsiip et 20% vaevaga on võimalik saada 80% tulemust.

Mitte isegi 20%-lise, vaid minimaalse vaevaga! See on investeerimise üks suuremaid paradokse, mida inimestel on väga keeruline uskuda: mida vähem sa teed, seda edukam on tulemus.

Olgu. Nüüd meie kujuteldav noor kitarrisõber saab üha paremaks, teenib palgatöö ja esinemistega üha rohkem ja paneb raha indeksfondidesse printsiibil „osta, hoia, reinvesteeri dividendid“. Kuidas ta sellest elama hakkab?

Kui aeg on küps ja piisavalt kogutud, siis tuleb muuta investeerimisstiili. Näiteks osta kogutud ja kasvatatud raha eest üürikorter ja talle makstav üür on iga kuu reaalne raha tema pangakontol, mille eest osta piima ja maksta arveid. Kui summa pole kinnisvara ostmiseks piisav, siis sobivad passiivse tulu tekitamiseks võlakirjad. Näiteks hiljuti pakkus LHV 10,5-protsendilise aastaintressiga võlakirju. Kui paned sinna 1000 eurot, siis igal aastal saad pangalt 105 eurot, mis kvartaalsete maksetena laekub sinu pangakontole – tee sellega, mida soovid. Mida suuremad on sissepandud summad, seda suuremad on laekuvad intressid. Nii see mäng käib.

Rahaasjadest räägitakse praegu avalikus ruumis rohkem kui kunagi varem ja soovitused võtavad silme eest kirjuks. Näiteks dilemma, kui inimene saab suurema summa raha, siis kas maksta ära osa oma kodulaenust või saab selle rahaga midagi kasulikumat teha. Kuidas otsustada?

Minul on kodulaen ja ma pole seda varem tagasi maksnud. Arvutuskäik on selline: kodulaenu Euribor koos panga marginaaliga teeb kokku umbes 5,5 %. Kui näiteks päranduseks saadud 10 000 eurot laenan LHV Pangale, ostes neid 10,5%-lisi võlakirju, maksab LHV mulle pea kaks korda kõrgemat intressi kui mina oma pangalaenu eest, ülejäänud jääb mulle. Mina olen nõus seda riski võtma.

Vau. See on tore mõttekäik.

Investorit ja ettevõtjat eristabki tavalisest palgatöötajast mõtteviis. Enda raha on kõige kallim ja suure vaevaga teenitud palgatulu ma ei raatsi maha laristada. Eurol ja eurol justkui vahet ei ole, aga palju mõnusam on mõelda, et Enefit Green maksab minu puhkusereisi kinni, keegi teine on selle tulu nimel tööd teinud. Selle asemel, et kiruda, et vee hind tõuseb, ostan Tallinna Vee aktsiaid. Dividendide näol saan osa hinnatõusust endale ja nendega maksangi suurema veearve kinni. Kui see mõtteviis saab omaks, hakkad asju nägema natuke teistmoodi.

Osalt öeldakse, et Eesti inimestel pole kunagi olnud nii palju raha hoiustel kui praegu. Teisalt kuuleme iga päev toimetulekuprobleemidest. Kuidas meil siis tegelikult läheb?

Mõlemad on tõsi. Eestis toimuvad protsessid on samad mis ülejäänud maailmas: rikkad saavad veel rikkamaks ja vaesed jäävad veel vaesemaks.

Näiteks tõusvad intressimäärad ja Euribor tähendab, et selle, kes elab palgapäevast palgapäevani, kodulaenu intress tõuseb, ta peab iga kuu maksma rohkem raha pangale ja igapäevasteks kulutusteks jääb vähem. Jõukamad, kellel ootab raha pangakontodel, on võimalus panna see deposiithoiusele, mille intressid on samuti kõvasti tõusnud – nii et nemad teenivad nüüd veel rohkem raha, võtmata kuigi suurt riski.

Eestis on siiski väga hea elada, sest me oleme ühiskonnana kokku leppinud, et meil on tasuta haridus, ja haridusel on ülioluline roll inimeste sissetulekutes, elukvaliteedis ja jõukuses. Lisaks on meil ligipääs tervishoiusüsteemile ja maailma üks parimaid vanemahüvitise süsteeme. Need kõik vähendavad ühiskonnas ebavõrdsust.

Eestis on keskkond suuresti loodud selliselt, et meil on mõistlikult võrdsed võimalused. See, kuidas keegi neid ära kasutab, on individuaalne ja valikute küsimus. Mulle meeldib mõte, et kui sina oma elu ei juhi, siis juhitakse sind, elu viskab sind lainetena suvalistes suundades. Kui sul pole mingit plaani ega eesmärki, siis seikledki suvaliselt ringi ja 45- või 65-aastaselt imestad, et ei tule toime või oled sattunud kusagile, kus sa olla ei taha. Kui sul on selge siht ja võtad oma elu eest vastutuse, siis ma ei näe ühtki põhjust, miks ei saa Eestis omandada teadmised, oskused ja kogemused ning saavutada edu.

Kristjan Liivamägi. Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Kristjan Liivamägi. Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Kas riigi rahandust peaks samade põhimõtete järgi hindama ja juhtima nagu eraisiku oma?

Peaks juhtima nii, et meil on pikaajaline vaade. Nii, et lepime ühiskonnana kokku – kokkuleppe peaks tegema ekspertide nõukogu üle poliitiliste jõudude –, mis on meie prioriteedid. Vaade peaks olema keskpikas vaates 7–10, pikas vaates 20–30 aastat ette, ja kui tuleb uus valitsus, siis need pikad plaanid ei muutu.

Kui paneme paika, mida me ühiskonnana soovime, siis selle järgi tuleks disainida ka maksud, toetused ja investeeringud. Näiteks kui soovime olla ühiskond, mis tarbib rohelist energiat, peaksime disainima ka osa maksudest ja investeeringutest vastavalt, maksustades neid, kes saastavad rohkem, ja soodustama erasektori investeeringuid puhtasse energiasse.

Kui siis küsitakse, miks tõstate seda või teist maksu, on vastus olemas. Eesti kodanikuna ütlen, et kui mina pean maksma x summa selleks, et Eesti tervikuna oleks jõukam, siis palun, võtke see raha. Aga kui keegi tuleb jutuga, et mul mingit plaani ei ole, on lihtsalt eelarveauk, sest olen oma kulusid valesti juhtinud, anna mulle selle täitmiseks raha, siis kas sa õpid sellest, kui ma annan? Ei õpi, sa ei tea, miks see probleem tekkis ja kuidas seda edaspidi vältida.

Praegu on ka meie toetuste jagamise mehhanism väga ebaefektiivne. Laiapõhjaliste kõigile antavate laste- või energiatoetuste asemel tuleks anda neile, kel on päriselt vaja. Riigi rahandust ei peaks juhtima selle järgi, mis toob rohkem hääli, vaid meie pikaajalise eesmärgi ja plaani järgi.

Riik on hädas ja Sina oled Eesti võib-olla kõige tuntum, kindlasti kõige armastatum finantsökonoomika doktor. Mida Eesti praegu tegema peaks ja mida ta kindlasti tegema ei peaks, et rahaasjad korda saada?

Selleks et riigieelarve tasakaalu saada – ja ma arvan, et see on oluline, meil pole võimalik kulutada rohkem, kui me teenime –, tuleb, täpselt nagu eraisiku rahanduses, tulusid suurendada või kulusid vähendada või teha mõlemat samaaegselt. Kulude vähendamist on riigina raskem teha, sest paljud kulud on ette ära määratud ja kärpimise otsused on väga ebapopulaarsed. Tulude suurendamine on nii eraisikuna, ettevõtjana kui ka riigi tasemel oluliselt meeldivam protsess, kohati ka lihtsam.

Enamus riigi tuludest on maksutulud, aga KOVide tasemel on ka omatulusid. Näiteks Tallinna linnal on päris palju kinnisvara, mida on võimalik välja üürida. Olles linna finantsteenistuse töötaja, ütlen, et omatulude teenimise võimalusi on kõikides kohalikes omavalitsustes, kuid mõtteviis peaks olema mitte ametniku, vaid erasektori oma: „Kuidas mul on võimalik optimaalselt kasutada olemasolevaid ressursse?“

Maksud on riigi üks suurimaid tuluallikaid. Küsimus on, mida me maksustame. Minu hinnangul on kasutamata ressurss maksustada rohkem luksust, jõukust, tarbimist ja saastamist. Praegu aga tõstetakse tulu- ja käibemaksu, võetakse kõigilt, mitte arvestades, kuidas see erinevaid ühiskonnagruppe mõjutab või lööb.

Kui sa oled keskmine palgatööline ja teenid 1500 eurot neto, siis täiendav 100 eurot maksudeks maksta on väga valus võrreldes sellega, et aastas 100 000 teeniv inimene maksab maksudeks 10 000 eurot. Ma tean, et see on mõnes mõttes vastuoluline jutt ja saen oksa, millel istun, aga minusuguseid tuleks maksustada palju rohkem.

Tuleks teha detailne analüüs, kombineeritult kõigi erinevate maksudega, aga minu hinnangul näiteks kehtestades kinnisvara-, luksus- ja saastamismaksu, on võimalik võtta sadu miljoneid.

Veelgi nutikam oleks see, kui teha riigi rahast pikaajalisi investeeringuid, mille oodatav tootlus on positiivne.

Sellega võib minna nii, et pärast ikkagi ei tasu ära.

Riski minimeerimiseks tuleks vaadata sektoreid, mis loovad kõige kõrgemat lisandväärtust. Mina investeeriksin teadusesse, haridusse, innovatsiooni ja rahvusvahelistele iduettevõtetele soodsa keskkonna loomisse, et nad tahaksid oma kõrgepalgaliste töökohtadega siia tulla. See tootluse ootus on hoopis midagi muud kui lihtsalt raha betooni valamisest.

Kristjan Liivamägi. Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Kristjan Liivamägi. Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Oled öelnud, et kriisid on head, sest tõstavad esile inimesed ja ettevõtted, kes on elanud jätkusuutlikult, nutikalt ja targalt. Milliseid võimalusi praegu näed?

Majandusteadlase ja inimesena mulle tõesti meeldib, et elu ja majandus on tsükliline, sest siis tekib valu ja valu loob innovatsiooni ja viib edasi, kuigi inimlikul tasemel võib see olla raske.

Oleme tõesti kuuendat kvartalit languses ja meil on probleemid. Kuid tavaliselt ongi majanduslanguse kestus aasta-poolteist ja tõenäoliselt näeme järgmisel aastal majanduse taastumist ja kasvamist, sest inimesed ja ettevõtted kohanevad. Need ettevõtted, kes ei suuda kohaneda, surevadki, ja seegi on loomulik protsess – järelikult see äriplaan oligi valedel alustel tehtud.

Praegu oleme põhjast läbi ja majandus hakkab kasvama. Eestile on 7,5% küll rohkem kui loomulik töötuse määr, kuid palgad kasvavad praegu kiiremini kui inflatsioon. See tähendab, et ostujõud kasvab, inimesed tarbivad ja see on signaal ettevõtjatele, et nõudlust on, tasub investeerida ja tööjõudu palgata. Nii jõuamegi taastumise ja kasvu lainele. Praegu tundub saabuv sügis ja talv väga pime ja raske, kuid tõenäoliselt see ongi kõige keerulisem hetk majanduses.

Anna mõni soovitus neile, kel praegu on väga pime ja raske.

Eks igaühel on oma „raske“. Kui räägime igakuisest kuludega toime tulemisest, siis esimene samm on tunnistamine, et kui täna on raske, siis senised otsused ei ole olnud head ja see skeem ei toimi nii, nagu sa soovid. Joosta üha uuesti peaga vastu seina ja loota, et muutub sein, on väga optimistlik.

Tavaliselt on inimestel väga kiire ja pole aega mõeldagi. Mina soovitan võtta tund või kaks, minna metsa jalutama ja küsida endalt, mida peaks tegema senisest teisiti. Annan mõned mõtteteemad: tasub vaadata üle tulude pool ja küsida, kuidas oma aja eest saada rohkem raha. Kas võtta teine töökoht juurde – alati see ei mängi välja – või tõsta oma teadmisi, oskusi kogemusi ehk õppida midagi juurde. Internetist saab õppida kõike, programmeerimisest ja keraamikast majandusteaduse ja investeerimiseni.

Kõige lihtsam ja meeldivam on lähtuda sellest, mida sa juba oskad ja mis sulle meeldib. Võib-olla saab mõne hobi raha teenima panna? Kui oled lapsega kodus ega saa eriti midagi muuta, siis võtta veel mõni laps veel hoida? Minu lapsehoidja võttis ühele hoiulapsele teisi juurde ja sai nii oma ühest töötunnist mitmekordse tasu, samal ajal on lastel lõbusam ja hoidja pole enam üks ühele mängupartner, vaid järelevaataja. Geniaalne lahendus, kuidas oma sissetulekuid sama ajakulu juures suurendada.

Nii et löö oma tulud ja kulud ausalt kokku ning siis võta tund aega värskes õhus ja mõtle, mida saad teha teisiti.

Kristjan Liivamägi. Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Kristjan Liivamägi kolm raamatusoovitust:

  • Alain Goudsmet, Koen Connissen „The Corporate Athlete“
  • Kristjan Liivamägi, Tõnn Talpsepp, Tarvo Vaarmets „Investeerimisedu põhimõtted“
  • Benjamin Graham „The intelligent investor“