Ajakirjanik
Simo Ilomets pakub välja vaate, mis käsitleb lammutamisele minevaid hooneid kui materjalipanka.
Inimeste elujärje paranemisega muutuvad elupinnad suuremaks ja restaureerimise puhul ongi mõistlik ruume kaasajastada. Kuid ehitus- ja lammutusjäätmeid ei kasutata üldse nii tõhusalt, kui võiks.
Inimeste eluruumide maht on tänapäeval suurem kui varem. Mustamäed rajades arvestati ühe inimese keskmiseks elupinnaks vähem kui 15 ruutmeetrit. Tänapäeva korterites on keskmine ruutmeetrite arv inimese kohta kasvanud 26 ruutmeetrini ja eramajades 40 ruutmeetrini. „Me oleme ehitanud seda keskkonda ka mitmekesisemaks, nii et keskkonnamõju on aastakümnete jooksul kindlasti suurenenud,“ tõdeb Tallinna Tehnikaülikooli ehituse ja arhitektuuri instituudi vanemlektor ja programmijuht Simo Ilomets.
Need mitmekesisemad hooned on muutunud ka energiatõhusamaks, mis tähendab, et oluline osa hoone elukaare keskkonnamõjust ei tule enam kasutusperioodi-aegsele elamisele kulutatud energiast, vaid ka ehitusmaterjalidest. Ehitus- ja lammutusjäätmete osakaal Eesti jäätmemajanduses on põlevkivi järel teisel kohal. Euroopa Liidu liikmestaatus on võimaldanud võtta Eestil sihiks töödelda 70 protsenti ehitus- ja lammutusjäätmetest ümber ning sellest eesmärgist on kaugelt üle hüpatud. Vähemalt numbrites.
„Protsent on väga kõrge ainult ühel põhjusel – siin domineerib tagasitäide. Tagasitäiteks lähevad tohutud tonnid nii ehitusplatside väljakaevet kui ka hoonete lammutamisega kaasnevaid mineraalseid materjale,“ sõnab Ilomets. Uut lisaväärtust loova taaskasutuse määr on Eestis alla ühe protsendi.
Ehitus- ja lammutusjäätmete osakaal Eesti jäätmemajanduses on põlevkivi järel teisel kohal.
Tuleks ehitada kihtidena
Üks võimalus ehitusjäätmete teket vähendada on jätta hooned klassikalistel meetoditel lammutamata ning kasutada vanema, n-ö doonorhoone elemente järgmiste ehk siirdhoonete rajamisel. See on keerukas, kuna materjalide omaduste või kvaliteedi osas puudub ülevaade.
Eesti elamufond koosneb peamiselt majadest, mille rajamisel kasutati telliseid, raudbetoonpaneele, suurplokke ja puitu. Kuskil veerand nendest langeb kasutusest välja juba nende kolme aastakümne jooksul, mil Eesti sprindib kliimaneutraalsuse poole.
„Ja kui me räägime pikemas vaates sellest, kuidas vältida ehitussektori jäätmeteket, võib siin olla üldse kõige suurem õppetund. Me peaksime projekteerima oma hoone juba algselt nii, et seda saaks ehitada kihtidena, mõistlikult demonteerida ning et liitekohtadele pääseks ligi,“ kõneleb vanemlektor.
TalTech on katsetanud võimalusi toota uut betooni n-ö teisese toormena purustatud silikaatkivimüüritisest, mis vähendab vajadust kaevandada tavapäraseid betooni esmatoormematerjale nagu paekivi ja liiv. „Kui võrrelda teisest tooret referentsbetooniga, mille puhul polnud teisese toorme materjale ringlusse lisatud, andis teisene toore üllataval kombel kätte vajaliku töödeldavuse ja survetugevuse (see asendas kuni poole võrra paekivikillustikku ja liiva) ning isegi parema külmakindluse,“ räägib Ilomets ja lisab, et nõnda saab vaadata lammutamisele minevaid hooneid ka täiesti uue pilguga – need on materjalipangad.
Lõppude lõpuks ei ole ju eesmärk hooneid lihtsalt lammutada, vaid jäätmete teket vältida või vähendada. Ja kui see pole võimalik, siis kasutada materjale nii loodussäästlikult kui võimalik. Seega tuleb juba ehitusmaterjalide ja -toodete puhul ning nendest hoonet planeerides mõelda sellele, mis saab kõigest sellest pärast hoone eluea lõppu.
Me peaksime projekteerima oma hoone juba algselt nii, et seda saaks ehitada kihtidena, mõistlikult demonteerida ning et liitekohtadele pääseks ligi.
