TalTechi IT kolledži teadur ja õppekomisjoni liige
Viimastel aastatel on Eestis sageli küsitud, kas tehisintellekt ja automatiseerimine võtavad inimestelt töö ära. Tavaliselt räägitakse õpetajatest, ametnikest või IT-spetsialistidest. Harvemini küsitakse aga midagi olulisemat: kes aitab meil mõista keerulisi süsteeme ja korda luua siis, kui süsteemid ei tööta nii, nagu inimesed vajavad?
Meie igapäevaelu täidavad süsteemid: digiretsept, e-maksuamet, koolide infosüsteemid, haiglate järjekorrad, sotsiaaltoetuste taotlemine, ühistransport. Kui kõik toimib, ei pane me neid tähele. Kui aga ei toimi, tekib kiiresti abituse ja ebaõigluse tunne. Sellistes olukordades pole probleem enamasti „halvas inimeses“. Probleem on halvasti mõtestatud süsteemis.
Eestis on viimastel aastatel korduvalt nähtud, kuidas head kavatsused põrkuvad tegelikkusega. Tehniline süsteem on olemas, kuid inimene ei saa aru, kuidas selles liigelda, kelle poole pöörduda või miks mõni otsus sünnib.
Näiteks kasutab maksu- ja tolliamet automaatseid süsteeme, mis täidavad tuludeklaratsioone ja kontrollivad andmeid pankades. Inimene saab teate, et deklaratsioon vajab täpsustamist, või ei saa ta seda esitada, sest osa andmeid pole üle tulnud.
Tehniliselt töötab süsteem õigesti ja otsus põhineb reeglitel või algoritmil, kuid inimene ei mõista, miks just tema sellise teate sai, kas ta on midagi valesti teinud ja kuidas olukorda lahendada. Lõpuks laheneb probleem sageli ühe ametniku tehtud klikiga, mida kasutaja ise teha ei saanud.
PRIA digitaalsete ja reeglipõhiste süsteemide toetustingimused on loomulikult detailirohked. Otsused võivad tunduda ootamatud ning väikeettevõtja ei pruugi mõista, milline detail sai määravaks. Süsteem on korrektne, kuid kasutaja vaatevinklist jääb läbipaistvus nõrgaks.
Ehitisregistri tehniline toimivus on samuti hea ning otsused põhinevad reeglitel ja dokumentidel, kuid kasutaja ei saa sageli aru, milline dokument on puudu või miks taotlus tagasi lükati.
Tervishoiuteenuse pakkujalt võib saabuda e-kiri „teile on saabunud uus teade“, kuid selle nägemiseks tuleb siseneda teenusepakkuja süsteemi. ID-kaardi või Mobiil-ID asemel tuleb teha uus konto e-posti aadressiga, mis hiljem ei pruugi korralikult töötada.
Inimene tunneb end nagu Muhv, kes käib mitmes kohas omaenda andmeid otsimas ega saa aru, miks ei kasutata turvalist ja ühtset lahendust. Killustatud ja ebaloogilised süsteemid väsitavad kasutajat – ning ta võib otsustada lihtsalt mitte osaleda.
Inimene tunneb end nagu Muhv, kes käib mitmes kohas omaenda andmeid otsimas ega saa aru, miks ei kasutata turvalist ja ühtset lahendust.
Kui süsteem töötab inimese vastu, ei teki ainult segadus – tekib abituse ja ebaõigluse tunne. Pilt on illustratiivne. Foto: Ria
Meil on puudu oskusest süsteeme mõista ja juhtida
Tehnoloogiat meil jagub – meil on puudu oskusest süsteeme mõista ja juhtida. Siin jõuame olulise järelduseni: ühiskond vajab rohkem inimesi, kes oskavad kasutada IT-mõtlemist isegi juhul, kui nad ise IT-valdkonnas ei tööta.
IT-taustaga inimestel on siin selge eelis. Aastate jooksul on neid õpetatud mõtlema süsteemselt, töötama ebatäieliku info tingimustes ja nägema ette, kas ja kus võib asi katki minna. Nad teavad, et lahendus pole kunagi täiuslik ning et igal otsusel on kõrvalmõjud.
Just seetõttu saab IT-inimesi „taaskasutada“ palju laiemates rollides kui ainult arendajatena. Nad sobivad hästi komplekssuse tõlkideks – inimesteks, kes aitavad selgitada, miks süsteem mingil teatud moel käitub, ning millal ja kuidas oleks mõistlik sekkuda.
See ei tähenda siiski, et ainult IT-inimesed suudaksid komplekssust tõlkida. Vastupidi. Me vajame rohkem IT-loogikat mõistvaid õpetajaid, ametnikke, juhte ja spetsialiste, seda isegi juhul, kui nad ei kirjuta kunagi ridagi koodi ega ole kunagi süvenenud tehisintellekti toimimisse.
Eesti koolide probleem ei väljendu selles, et õpetajad ei oska kasutada digilahendusi, vaid selles, et need lahendused ei taha omavahel harmoneeruda. Keegi ei vaata tervikut: millised süsteemid dubleerivad üksteist, milline info on tegelikult vajalik ja milline tekitab lihtsalt lisakoormust. Sellist pilti ei saa näha ilma süsteemse, IT-põhise mõtlemiseta.
Tervishoius ei peaks patsient olema projektijuht, kel tuleks oma teekonnast aru saada. Kui vastutus on hajunud ja otsused killustunud, annab see märku, et süsteem pole tervikuna läbi mõeldud. Sama kehtib omavalitsustes, mille headest digilahendustest pole abi, kui inimene ei mõista, miks midagi tehakse või miks midagi ei saa teha.
Tehisintellekti ajastul muutub üha olulisemaks oskus süsteeme tervikuna mõista, hinnata nende eeldusi ja küsida, kas automatiseerimine on üldse mõistlik. Tehisintellekt suudab pakkuda kiireid ja veenvaid lahendusi, kuid ei küsi ise, kas lähtealus on õige või kas pakutud lahendus teenib inimeste tegelikke vajadusi. Selleks on vaja inimesi, kes oskavad esitada õigeid küsimusi ja vajadusel süsteemi pidurdada.
Seepärast pole enam piisav, et IT-oskused jäävad kitsalt ühe valdkonna pärusmaaks. IT-mõtlemine – süsteemide, loogika ja seoste mõistmine – peaks sulanduma üldisse haridusse ja täiendõppesse, mitte jääma ainult tehniliste erialade piiresse.
Tehisintellekt suudab pakkuda kiireid ja veenvaid lahendusi, kuid ei küsi ise, kas eeldused on õiged või kas automatiseerimine on üldse mõistlik. Selleks on vaja inimesi, kes oskavad esitada õigeid küsimusi ja vajadusel süsteemi pidurdada.
Levinud on eksiarvamus, nagu suudaks tehisintellekt lahendada kõik probleemid. Tõsiasi on see, et iga uue süsteemi loomine nõuab mitmeid töövoo etappe ja treeningtsükleid. Foto: Getty Images/Unsplash
Küsimus pole sugugi selles, kas IT kaob. IT ei kao. Küsimus on selles, kas meil on piisavalt inimesi, kes oskavad IT-loogika abil keerulisi probleeme lahendada, tehnoloogiat mõtestada ja ühiskonda koos hoida.
Tehisintellekti ajastul ei hoia meid koos mitte algoritmid, vaid süsteeme mõistvad inimesed – ja selleks tuleb IT-oskusi õppida palju laiemalt, kui oleme seni harjunud.
See ei tähenda, et IT-inimesi peaks sunniviisiliselt ümber profileerima. Ühiskond vajab jätkuvalt neid, kes hoiavad töös olemasolevaid süsteeme, arendavad ja loovad uusi lahendusi ning tagavad, et kriitiline taristu toimiks ka siis, kui kõik pole ideaalne.
Samal ajal laieneb infotehnoloogia roll: tehnilise teostuse kõrval kasvab vajadus inimeste järele, kes oskavad mõtestada süsteeme, hinnata automatiseerimise piire ja siduda tehnoloogiat igapäevaelu otsustega. Tuleviku IT ei tähenda mitte ainult koodikirjutamist, vaid ka vastutust selle eest, kuidas süsteemid inimesi mõjutavad.
Seega pole vaja IT-d kitsendada, vaid mitmekesistada ja avada: anda IT-taustaga ja IT-mõtlemisega inimestele võimalus liikuda haridusse, tervishoidu, avalikku sektorisse ja juhtimisse ning samal ajal õpetada ka teistele valdkondadele IT-mõtlemise aluseid. Nii muutub Eesti tugevus – IT – ühiskonna otsustusvõime osaks just seal, kus keerukus kõige rohkem kasvab.
Tuleviku IT ei tähenda mitte ainult koodikirjutamist, vaid ka vastutust selle eest, kuidas süsteemid inimesi mõjutavad.
