Ants Vill: Eesti ei pea olema hea – vaid vältimatu!

Ants Vill: Eesti ei pea olema hea – vaid vältimatu!. 29.01.2026. Avaldame TalTechi nõukogu liikme ja Bisly tegevjuhi kõne TalTechi majandusvisiooni konverentsil, lühendatud kujul. Alustan ebamugava mõttega: me oleme sattunud elama hetkesse, milles muutuvad ühekorraga nii majanduslikud, tehnoloogilised kui ka geopoliitilised süsteemid. Enamgi – sellega koos muutuvad ka võitmise ja kaotamise, edu ja ebaedu reeglid. Eesti probleem pole nende muutuste taustal mitte niivõrd heade ideede, tehnoloogiate või oskuste vähesus, kuivõrd see, et „hea“ pole enam piisav. Ei piisa sellest, et Eesti on hea riik – meil tuleb saada vältimatuks riigiks. See ei tähenda mitte ainult majanduslikku ja tehnoloogilist ambitsiooni, vaid positsiooni: kas olla riik, kes otsustab, või riik, kelle üle otsustatakse? Kas me suutsime raha rakendamise kaudu muutuda vältimatuks? Oleme vaadanud aastaid õigustatult Põhjamaade ja Saksamaa stabiilse juhtumise ja konsensuslike otsustusprotsesside poole. Viimastel aastatel on tõusnud fookusse uued võrdlused, ennekõike Lõuna-Korea ja Iisrael, kuna mõlemad on keskmise või väiksema suurusega ning keerukate, eksistentsiaalseid riske pakkuvate naabritega riigid. Ent otsest võrdlust ei maksa tõmmata. Lõuna-Koreas elab 52 miljonit inimest ja Iisraelis 10 miljonit; ühe SKP on 1,7 triljonit ja teise SKP 610 miljardit dollarit. Need kaks on võimsa majandusega, ent erineva teekonnaga riigid. Lõuna-Korea ekspordikeskne ja tugeva riikliku suunamisega mudel ei sobiks meie ühiskondliku kultuuriga. Iisraeli riik on seevastu kaasanud agressiivselt erasektorit ning suurendanud kapitali ja välisabi kasutamisega selle riskitaluvust. Eesti ühiskond nii ilmselt töötada ei suudaks. Ent Euroopal oleks mõttekas võtta õppust mõlema riigi kapitalikasutuse meetoditest. Riiklike ressursside kasutamisel on rakendatud teistsugust loogikat. Euroopa fondid on harjunud küsima: „Kas raha kasutati korrektselt?“ Lõuna-Korea ja Iisrael on küsinud pigem: „Kas me suutsime raha rakendamise kaudu muutuda vältimatuks?“ Kui toetus ei vähenda vajadust tulevaste toetuste järele, on tegu kulutuse, mitte investeeringuga, ning loogikaga, mis ei aita vältimatust üles ehitada. Iisrael ja Lõuna-Korea langetasid valiku vältimatuse kasuks: nad ei püüdnud olla head kõiges, vaid fookustasid oma süsteeme. Iisrael toodab ja turustab kriitilist tehnoloogilist võimekust, Lõuna-Korea keskendub elektroonikale, pooljuhtide tootmisele, akudele, laevaehitusele. Eesti pole loomulikult ei Lõuna-Korea ega Iisrael, ent kuna meilgi pole võimalik võistelda mastaabis, on oluline leida oma praktilised tugevused ja võtta vastu otsus neile keskenduda. Ei piisa sellest, et Eesti on hea riik – meil tuleb saada vältimatuks riigiks. See ei tähenda mitte ainult majanduslikku ja tehnoloogilist ambitsiooni, vaid positsiooni: kas olla riik, kes otsustab, või riik, kelle üle otsustatakse? Vältimatus kui riiklik ambitsioon Mis on Eesti tugevus? Vastus on selge: digitaliseeritus. Rohkem kui veerand sajandit tagasi võeti vastu radikaalne otsus ning loodi Tiigrihüppe käigus maailmatasemel digioskustega riik. Seega polnud me ainult julged ja innovaatilised, vaid me suutsime sättida paika fookuse. Seda enam, et tiigrihüpe ja e-riik ei sündinud konsensuse alusel, vaid põhinesid valikul ja valiku süsteemsel teostamisel. Selle tulemusel tekkis unikaalne ettevõtluskeskkond, mille mõju ulatub praeguseni – pole juhus, et kõik meie tehnoloogilised ükssarvikud on tarkvaraettevõtted. Teisisõnu: Eestisse on tekkinud maailmatasemel tarkvara-, aga ka riistvara-alane insenerikompetents. Kui vaadata Eestit väljastpoolt, oleme me edulugu – meie digiriiki, ettevõtlust ja haridust imetletakse ja tunnustatakse. Ent edulugusid varitseb alati üks oht; veendumus, et tuleb jätkata samas tempos ja loogikas. See veendumus on juhtinud praeguseks välja kriisitundeni. Mis kriisiga on tegu? Meie kitsaskoht ei seisne ideede, talentide või tehnoloogiate, vaid julguse vähesuses. Me ei julge valikuid langetada ega ambitsioonikaid eesmärke seada. Me ei seisa silmitsi mitte innovatsiooni-, vaid otsustamiskriisiga. Kuidas seda kirjeldada? Võib öelda, et Eesti ei määra enam tempot, vaid jookseb kaasa, sest aktiivse ja riskeeriva otsustamise asemel on kergem järgida parasjagu aktuaalseid vajadusi ning vältida pikaajalisi valikuid. Meie valikus on nii cleantech’i, deeptech’i kui ka deftech’i, ent nende puhul pole tegu fookuste, vaid kategooriatega. Praegu pole selge, kuidas näeb välja meie pikaajaline tehnoloogiline fookus, millesse me sooviksime kõik uskuda ja panustada. Õnneks ei saa rääkida ka paigalseisust: tasub vaid tõsta esile fookust ettevõtlustoetuse ülesehitusele, soovi otsida jätkusuutlikke ärimudeleid. Vältimatus tekib sellest, kui me otsustame, mille eest vastutada. Küsimus ongi selles, et taoline otsustus teostub kõige paremini siiski mitte mõne üksiku institutsiooni, vaid meie kõigi ühise innovatsiooni- ja tehnoloogialoomesüsteemi – riigi – toel. Meil on vaja püstitada riigitasandil vältimatusülesanne, mille lahendamises tahaksime kõik osaleda. Meil on vaja püstitada riigitasandil vältimatusülesanne, mille lahendamises tahaksime kõik osaleda. Valik on vastutus Tehisaruplatvorm on tõstnud maailma kogumajandust mitme protsendipunkti võrra ning ennustuste kohaselt kasv jätkub. Mitmed riigid eesotsas Hiinaga on otsustanud, et nende majanduskasv ja riigijuhtumine hakkavad põhinema tehisarul. Mistõttu pole tehisaru näol tegu mitte ainult või ennekõike tehnoloogia, vaid uue, üldise infrastruktuuriga, mille mõju ja vältimatust saab võrrelda elektri ja Internetiga. Küsimus pole enam selles, kas tehisaru kasutada või mitte, vaid selles, kas teha seda teadlikult või juhuslikult, proaktiivselt või reageerides. Tehisaru-ajastu on alanud, praegu jookseme sajameetrise distantsi esimest meetrit. Oluline on, kuidas siduda oma tooteid ja teenuseid uue platvormiga ning kuidas sedakaudu konkurentsieelist saavutada. Otsustamatus ei tähenda sellises olukorras enam lihtsalt aeglustumist, vaid paigalseisu. Teised jooksevad eest, sest kiirused kasvavad. Seetõttu pole otsustamatus mitte lihtsalt neutraalne seisund, vaid otsus, mille mõju võib olla ühtaegu pikaajaline ja kontrollimatu. Siit aga paistab kätte Eesti kui digitaalse ühiskonna tugevus ja võimalus – me võime võtta värskete, innovatiivsete toodete, süsteemide ja lahenduste loomise kaudu osa uue platvormi rakendamisest, olgu need tooted, süsteemid ja lahendused siis tarkvaralised, riistvaralised või mõlema kombinatsioonid. Vältimatus tekib seal, kus ilmnevad a) spetsiifilised võimekused, b) globaalsed vajadused ja c) kopeerimatus. Kuidas luua võimekus, ilma milleta ei saaks maailm toimida? Kuigi meie digiidentiteet on spetsiifiline ja raskesti kopeeritav, puudub hetkel selle järele globaalne vajadus. Ent mõnedki meie edulood, nagu Bisly ja Skeleton, tõestavad, et teekond vältimatuseni pole küll lihtne, kuid ometi on fookustatuse, kohanemisvõime ja kindlate otsuse toel võimalik selleni jõuda. Vältimatusest tuleb mõelda kui konkurentsieelisest – seda nii üksiku ettevõtte kui ka kogu riigi tasandil. Vältimatus ei sünni loosungitest, vaid fookusest. Fookus tähendab aga a) välistamist, b) vastutust ja c) riskivõttu – valmisolekut mitte ainult julgelt otsustada, vaid ka oma lähenemist vajadusel muuta ning samas võimet jääda valitud strateegiale truuks. Valik ongi vastutus – kui ei vali, siis ei vastuta. Valik ongi vastutus – kui ei vali, siis ei vastuta. Võiduks on olemas kõik vahendid Kui rääkida asjast konkreetsemalt, võiks meil mu meelest olla kaks riiklikku fookusvaldkonda, mis arvestaksid tulevikusuundumustega ning lõikaksid platvormivahetusest tingitud ajahetkest võimalikult efektiivset kasu. Samuti laseksid need meiesugusel väiksel riigil rakendada võimalikult laiapõhist teaduslikku, majanduslikku ja riiklikku pühendumust, enamgi: muuta pühendumuse ühiskondlikuks strateegiaks. Me ei suuda ega peagi konkureerima baasmudelite, kiibitootmise või globaalse pilvetaristutega. Meil on midagi muud: võimekus rakendada uut platvormi keerulistes, füüsilistes ja reguleeritud süsteemides. Pealegi tähendab fookuse valik moraalset vastutust. Me peame leidma uue vastuse küsimusele, mis on Eesti. Küsimus pole ainult majanduskasvus, vaid selles, millist ühiskonda ja maailma me luua ja hoida tahame. Väiksus annab meile kiiruse ja paindlikkuse. Kuid kiirus ilma otsuseta, ilma riskita, ilma valikuta ei lähe õieti arvesse. Ent samas ei tasu unustada, et me ei pea alustama oma muutust nullist. Samuti pole meie jaoks veel hilja, sest meie kasutuses on omajagu eeliseid: meie tehnoloogilised, tarkvara- ja riistvara-alased edulood, meie insenerid, meie digitaalse ühiskonna kogemus. Me peame kasutama neid eeliseid teadlikult, süsteemselt, võimalikult laial kandepinnal. Meil jääb üle vaid otsustada – võtta vastu otsus olla vältimatud. Seetõttu ma usun, et suudame tehnoloogilises võidujooksus konkurentsis püsida. Meil on võiduks olemas kõik vahendid! Me peame leidma uue vastuse küsimusele, mis on Eesti. Küsimus pole ainult majanduskasvus, vaid selles, millist ühiskonda ja maailma me luua ja hoida tahame.