Katrin Bats: kuidas saada rikkamaks ilma rohkem tootmata?

19.11.2026
Katrin Bats: kuidas saada rikkamaks ilma rohkem tootmata?. 19.11.2026. Me oleme põhjusega uhked oma digitaalsete lahenduste üle. Oleme enam kui 30 iseseisvusaasta jooksul olnud innovaatilised, nutikad ja suutnud kiirelt kohaneda. Võrreldes paljude „vanade“ Euroopa riikidega oleme vähem kinni mõtteviisis „nii on alati tehtud“ ning väikese riigina suudame uusi lahendusi kiiremini katsetada ja rakendada. Just selline mõtteviis ongi meil aidanud luua e-riigi, mille üle täna õigustatult uhkust tunneme. Kiire areng on toonud kaasa parema elujärje, rohkem võimalusi ja suurema tarbimise. Tootmine, ostmine ja müümine on majanduse loomulik osa ning me kõik vajame toitu, rõivaid, kodutehnikat, mööblit ja paljusid muid kaupu. Küsimus pole niivõrd selles, kas tarbida või mitte, kuivõrd selles, kas oskame väärtustada seda, mis on meil juba olemas. Toit kui väärtus, mitte prügi Eesti toidujäätmete ja toidukao värske uuring näitab, et toidu raiskamine pole pelgalt tootjate või kaupluste probleem. Toidukadu tekitab kogu tarneahel, alates tootmisest ning lõpetades tarbijatega. Kõige kõnekam on seejuures asjaolu, et ligi pool toidukaost tulebki kodumajapidamistest. Uuringu kohaselt läks Eestis 2025. aasta jooksul raisku hinnanguliselt 233 miljoni euro väärtuses toitu. Raisatud söögist piisanuks enam kui 68 000 inimese aastaringseks toitmiseks, samas aga elab ligikaudu 45 000 Eesti inimest absoluutses vaesuses. Raisku läinud toidu tootmiseks kasutati hinnanguliselt 290 ruutkilomeetrit põllumaad. Selle toidu kasvatamisel, töötlemisel ja veol tekkinud kasvuhoonegaaside heide oli ligikaudu 202 000 tonni CO₂-ekvivalenti. See moodustab umbes 1,6 protsenti Eesti kasvuhoonegaaside koguheitest. Need arvud näitavad, et ressursside nappusest kimbutab meid palju enam oskamatus olemasolevat väärtustada. Küsimus pole niivõrd selles, kas tarbida või mitte, kuivõrd selles, kas oskame väärtustada seda, mis on meil juba olemas. Ringmajandus tagasi au sisse Sarnast mõttekäiku sisaldab ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mida tuntakse laiemalt parandamisõiguse direktiivina. Direktiivi eesmärk on muuta vana eseme parandamine tarbijatele lihtsamaks, nähtavamaks ja majanduslikult mõistlikumaks ning pikendada sedakaudu toodete kasutusiga. Liikmesriigid pidid direktiivi üle võtma hiljemalt 31. juuliks 2026. Parandamisõiguse direktiiv kutsub meid mõtlema sellele, kuidas me oma asju väärtustame. Enne uue asja ostmist tasub endalt küsida kaks lihtsat küsimust. Kas saaksin vana asja parandada ja edasi kasutada? Ja kas mul on üldse uut vaja? Sageli suhtutakse parandamisse või taaskasutusse eelkõige kui kaudselt heategevuslikku keskkonnateemasse. Siiski on tegu ka majandusküsimusega. Iga seade, mis saab parandatud, tähendab kohalikule meistrile tööd, ettevõtjale tulu ja riigile laekuvaid makse. Erinevalt paljudest uutest importkaupadest jääb parandamisteenusest loodud väärtus suuremas osas Eestisse. Seetõttu pole parandamisõiguse näol tegu üksnes tarbijakaitsemeetmega, vaid võimalusega kasvatada kohalikku teenusmajandust ja luua töökohti. Kui majanduses on harjutud aastakümneid soosima väljavahetamist, siis nüüd püütakse teha parandamisest taas loomulikku valikut. Parandajad, teie aeg on käes Olen juhtinud aastaid kodumajapidamist ning seisnud korduvalt silmitsi olukorraga, mil mõni kodumasin või tehnikaseade lakkab töötamast. Küllap pole ma ainus, kes on püüdnud leida tulutult mõnda head meistrimeest. Ometi ei ole parandamine midagi uut. Veel paarkümmend aastat tagasi oli loomulik, et asju parandati. Täna tundub sageli kergem ja odavam uus asi osta. Just selles küsimuses võib uus direktiiv kaasa tuua olulise muutuse. Kui parandamine muutub lihtsamaks ja kättesaadavamaks, võib tekkida selle järele ka suurem nõudlus. See tähendab omakorda tähendab oma ala meistritele rohkem tööd ning toetab loodetavasti järjepidevust, uut meistrite põlvkonda. Sageli räägime majanduskasvust tootmise võtmes. Sama oluline on aga säilitada väärtust. Igas parandatud pesu või kohvimasinas ning külmikus kehastub mõte, et väärtuslik on ühtlasi vastupidav ning alati ei pea kulutama oma energiat ja raha uue materjali peale. Iga seade, mis saab parandatud, tähendab kohalikule meistrile tööd, ettevõtjale tulu ja riigile laekuvaid makse. Mida ütlevad numbrid? Hea näite väärtuse päästmisest pakub Eesti Toidupank, mis suunas 2025. aastal abivajajateni ligikaudu 4100 tonni toitu. Neid numbreid vaadates ei teki Toidupanga töö olulisuse osas küsimustki. Pigem tuleks küsida, mil määral jääb väärtus siinmail endiselt kasutamata. Iga päästetud toidukilo aitab ju vähendada raiskamist ja keskkonnasurvet ning pakub abivajavale inimesele sageli otsest abi. Sama oluline on mõista, et toiduraiskamine ei ole ainult keskkonnaprobleem ning toidukao suurusjärk vaid abstraktne keskkonnanäitaja. Kadu tähendab ennekõike kaotatud raha, mida Eesti inimesed, ettevõtted ja avalik sektor on pidanud kulutama maaharimisele, tootmisele, transpordile, ladustamisele ja müügile. See tähendab väärtust, millest osa visatakse lihtsalt ära. Kui suudaksime vähendada toidukadu kas või kümnendiku võrra, säilitaksime ühiskonna jaoks kümnete miljonite eurode mahus väärtust. See tähendab raha, mis jääks inimeste rahakotti ning mida ettevõtted saaksid investeerida või teistesse vajalikesse kulutustusse suunata. Ressursside targem kasutamine muudab meid jõukamaks. Eesti majandusaruteludes keskendume sageli küsimusele, kuidas rohkem toota, eksportida ja investeerida. Need on tõepoolest olulised eesmärgid. Märksa harvem küsime, kui palju juba loodud väärtusest lihtsalt kaotsi läheb. Kui Eestis visatakse ära sedavõrd suur kogus toitu; kui kasutuskõlblikud esemed satuvad enneaegselt jäätmejaama ning kui parandamise asemel ostetakse aina uusi tooteid, siis kaotame me lisaks ressurssidele ka raha, tööjõudu, energiat ja ettevõtlikkust. Targem ressursikasutus pole sugugi majanduskasvu vastand, vaid üks majanduskasvu vorme. Kui suudaksime vähendada toidukadu kas või kümnendiku võrra, säilitaksime ühiskonna jaoks kümnete miljonite eurode mahus väärtust. Miks mitte saada säästmise maailmameistriks? Meil on olemas Euroopa tasemel Toidupank, edukalt teise ringi asja ajav Uuskasutuskeskus, ent me raiskame jätkuvalt suurtes kogustes toitu ja tekitame tekstiilijäätmeid. Samal ajal otsime võimalusi, et kiirendada majanduskasvu, luua töökohti loomiseks ja parandada inimeste heaolu. Võib-olla leiaksime neile võimalustele lahendusi lähemalt, kui arvame. Kõige odavam ressurss on sageli see, mille oleme juba valmis tootnud. Kõige jätkusuutlikum toode on selline, mida ei pea uuesti valmistama. Kõige mõistlikum euro on selline, mida ei pea raiskamise tõttu teist korda kulutama. Kui suudame muuta parandamise, taaskasutuse ja toidu väärtustamise sama loomulikuks kui internetipanga või digiallkirja, hakkab lisaks meie kestlikkusele kasvama ka meie rikkus. Eesti järgmine edulugu ei pea sündima tingimata uuest tehnoloogiast või uuest tehasest, vaid ka sellest, et oskame hoida aina paremini juba kord loodud väärtust. Äravisatud toit pole mitte niivõrd keskkondlik, kuivõrd majanduslik küsimus. Parandamata jäänud seadmed tekitavad küll jäätmeid, ent võtavad samas ka ära ettevõtlusvõimalusi. Kui digiriigina õppisime tegema vähemaga rohkem, siis meie järgmine eesmärk võiks olla teha nutikamalt, vähem raisates. Kui suudame muuta parandamise, taaskasutuse ja toidu väärtustamise sama loomulikuks kui internetipanga või digiallkirja, hakkab lisaks meie kestlikkusele kasvama ka meie rikkus.
TalTechi ESG keskuse arendus- ja koostööspetsialist
Katrin Bats. Erakogu

Katrin Bats. Erakogu

Tegemist on arvamusartikliga
Artiklis avaldatud mõtted on artikli autori omad ning ei pruugi ühtida Trialoogi seisukohtadega.

Eesti jõukus sõltub nii sellest, kui palju me toodame, kui ka sellest, kui targalt me loodud väärtust kasutame. Kui vähendame toidu raiskamist, parandame katkisi esemeid ja võtame kasutatud materjale uuesti kasutusse, säästame raha ja loodusvarasid ning loome uusi ettevõtlusvõimalusi, kirjutab Katrin Bats.

Me oleme põhjusega uhked oma digitaalsete lahenduste üle. Oleme enam kui 30 iseseisvusaasta jooksul olnud innovaatilised, nutikad ja suutnud kiirelt kohaneda. Võrreldes paljude „vanade“ Euroopa riikidega oleme vähem kinni mõtteviisis „nii on alati tehtud“ ning väikese riigina suudame uusi lahendusi kiiremini katsetada ja rakendada. Just selline mõtteviis ongi meil aidanud luua e-riigi, mille üle täna õigustatult uhkust tunneme.

Kiire areng on toonud kaasa parema elujärje, rohkem võimalusi ja suurema tarbimise. Tootmine, ostmine ja müümine on majanduse loomulik osa ning me kõik vajame toitu, rõivaid, kodutehnikat, mööblit ja paljusid muid kaupu. Küsimus pole niivõrd selles, kas tarbida või mitte, kuivõrd selles, kas oskame väärtustada seda, mis on meil juba olemas.

Toit kui väärtus, mitte prügi

Eesti toidujäätmete ja toidukao värske uuring näitab, et toidu raiskamine pole pelgalt tootjate või kaupluste probleem. Toidukadu tekitab kogu tarneahel, alates tootmisest ning lõpetades tarbijatega. Kõige kõnekam on seejuures asjaolu, et ligi pool toidukaost tulebki kodumajapidamistest.

Uuringu kohaselt läks Eestis 2025. aasta jooksul raisku hinnanguliselt 233 miljoni euro väärtuses toitu. Raisatud söögist piisanuks enam kui 68 000 inimese aastaringseks toitmiseks, samas aga elab ligikaudu 45 000 Eesti inimest absoluutses vaesuses.

Raisku läinud toidu tootmiseks kasutati hinnanguliselt 290 ruutkilomeetrit põllumaad. Selle toidu kasvatamisel, töötlemisel ja veol tekkinud kasvuhoonegaaside heide oli ligikaudu 202 000 tonni CO₂-ekvivalenti. See moodustab umbes 1,6 protsenti Eesti kasvuhoonegaaside koguheitest.

Need arvud näitavad, et ressursside nappusest kimbutab meid palju enam oskamatus olemasolevat väärtustada.

Küsimus pole niivõrd selles, kas tarbida või mitte, kuivõrd selles, kas oskame väärtustada seda, mis on meil juba olemas.

Eestis läks 2025. aastal raisku hinnanguliselt 233 miljoni euro väärtuses toitu. Ligi pool toidukaost tekkis kodudes. Illustratsioon: Alghozy / Unsplash.

Eestis läks 2025. aastal raisku hinnanguliselt 233 miljoni euro väärtuses toitu. Ligi pool toidukaost tekkis kodudes. Illustratsioon: Alghozy / Unsplash.

Ringmajandus tagasi au sisse

Sarnast mõttekäiku sisaldab ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mida tuntakse laiemalt parandamisõiguse direktiivina. Direktiivi eesmärk on muuta vana eseme parandamine tarbijatele lihtsamaks, nähtavamaks ja majanduslikult mõistlikumaks ning pikendada sedakaudu toodete kasutusiga. Liikmesriigid pidid direktiivi üle võtma hiljemalt 31. juuliks 2026.

Parandamisõiguse direktiiv kutsub meid mõtlema sellele, kuidas me oma asju väärtustame. Enne uue asja ostmist tasub endalt küsida kaks lihtsat küsimust. Kas saaksin vana asja parandada ja edasi kasutada? Ja kas mul on üldse uut vaja?

Sageli suhtutakse parandamisse või taaskasutusse eelkõige kui kaudselt heategevuslikku keskkonnateemasse. Siiski on tegu ka majandusküsimusega. Iga seade, mis saab parandatud, tähendab kohalikule meistrile tööd, ettevõtjale tulu ja riigile laekuvaid makse.

Erinevalt paljudest uutest importkaupadest jääb parandamisteenusest loodud väärtus suuremas osas Eestisse. Seetõttu pole parandamisõiguse näol tegu üksnes tarbijakaitsemeetmega, vaid võimalusega kasvatada kohalikku teenusmajandust ja luua töökohti. Kui majanduses on harjutud aastakümneid soosima väljavahetamist, siis nüüd püütakse teha parandamisest taas loomulikku valikut.

Parandajad, teie aeg on käes

Olen juhtinud aastaid kodumajapidamist ning seisnud korduvalt silmitsi olukorraga, mil mõni kodumasin või tehnikaseade lakkab töötamast. Küllap pole ma ainus, kes on püüdnud leida tulutult mõnda head meistrimeest.

Ometi ei ole parandamine midagi uut. Veel paarkümmend aastat tagasi oli loomulik, et asju parandati. Täna tundub sageli kergem ja odavam uus asi osta. Just selles küsimuses võib uus direktiiv kaasa tuua olulise muutuse.

Kui parandamine muutub lihtsamaks ja kättesaadavamaks, võib tekkida selle järele ka suurem nõudlus. See tähendab omakorda tähendab oma ala meistritele rohkem tööd ning toetab loodetavasti järjepidevust, uut meistrite põlvkonda.

Sageli räägime majanduskasvust tootmise võtmes. Sama oluline on aga säilitada väärtust. Igas parandatud pesu või kohvimasinas ning külmikus kehastub mõte, et väärtuslik on ühtlasi vastupidav ning alati ei pea kulutama oma energiat ja raha uue materjali peale.

Iga seade, mis saab parandatud, tähendab kohalikule meistrile tööd, ettevõtjale tulu ja riigile laekuvaid makse.

Katkise seadme parandamine annab kohalikule meistrile tööd ja säästab omanikku uue seadme ostust. Illustratsioon: Ghariza Mahavira / Unsplash.

Katkise seadme parandamine annab kohalikule meistrile tööd ja säästab omanikku uue seadme ostust. Illustratsioon: Ghariza Mahavira / Unsplash.

Mida ütlevad numbrid?

Hea näite väärtuse päästmisest pakub Eesti Toidupank, mis suunas 2025. aastal abivajajateni ligikaudu 4100 tonni toitu.

Neid numbreid vaadates ei teki Toidupanga töö olulisuse osas küsimustki. Pigem tuleks küsida, mil määral jääb väärtus siinmail endiselt kasutamata. Iga päästetud toidukilo aitab ju vähendada raiskamist ja keskkonnasurvet ning pakub abivajavale inimesele sageli otsest abi.

Sama oluline on mõista, et toiduraiskamine ei ole ainult keskkonnaprobleem ning toidukao suurusjärk vaid abstraktne keskkonnanäitaja. Kadu tähendab ennekõike kaotatud raha, mida Eesti inimesed, ettevõtted ja avalik sektor on pidanud kulutama maaharimisele, tootmisele, transpordile, ladustamisele ja müügile. See tähendab väärtust, millest osa visatakse lihtsalt ära.

Kui suudaksime vähendada toidukadu kas või kümnendiku võrra, säilitaksime ühiskonna jaoks kümnete miljonite eurode mahus väärtust. See tähendab raha, mis jääks inimeste rahakotti ning mida ettevõtted saaksid investeerida või teistesse vajalikesse kulutustusse suunata. Ressursside targem kasutamine muudab meid jõukamaks.

Eesti majandusaruteludes keskendume sageli küsimusele, kuidas rohkem toota, eksportida ja investeerida. Need on tõepoolest olulised eesmärgid. Märksa harvem küsime, kui palju juba loodud väärtusest lihtsalt kaotsi läheb.

Kui Eestis visatakse ära sedavõrd suur kogus toitu; kui kasutuskõlblikud esemed satuvad enneaegselt jäätmejaama ning kui parandamise asemel ostetakse aina uusi tooteid, siis kaotame me lisaks ressurssidele ka raha, tööjõudu, energiat ja ettevõtlikkust. Targem ressursikasutus pole sugugi majanduskasvu vastand, vaid üks majanduskasvu vorme.

Kui suudaksime vähendada toidukadu kas või kümnendiku võrra, säilitaksime ühiskonna jaoks kümnete miljonite eurode mahus väärtust.

Eesti Toidupanga kaudu jõudis 2025. aastal abivajajateni ligikaudu 4100 tonni toitu. Illustratsioon: Getty Images / Unsplash.

Eesti Toidupanga kaudu jõudis 2025. aastal abivajajateni ligikaudu 4100 tonni toitu. Illustratsioon: Getty Images / Unsplash.

Miks mitte saada säästmise maailmameistriks?

Meil on olemas Euroopa tasemel Toidupank, edukalt teise ringi asja ajav Uuskasutuskeskus, ent me raiskame jätkuvalt suurtes kogustes toitu ja tekitame tekstiilijäätmeid. Samal ajal otsime võimalusi, et kiirendada majanduskasvu, luua töökohti loomiseks ja parandada inimeste heaolu. Võib-olla leiaksime neile võimalustele lahendusi lähemalt, kui arvame.

Kõige odavam ressurss on sageli see, mille oleme juba valmis tootnud. Kõige jätkusuutlikum toode on selline, mida ei pea uuesti valmistama. Kõige mõistlikum euro on selline, mida ei pea raiskamise tõttu teist korda kulutama.

Kui suudame muuta parandamise, taaskasutuse ja toidu väärtustamise sama loomulikuks kui internetipanga või digiallkirja, hakkab lisaks meie kestlikkusele kasvama ka meie rikkus.

Eesti järgmine edulugu ei pea sündima tingimata uuest tehnoloogiast või uuest tehasest, vaid ka sellest, et oskame hoida aina paremini juba kord loodud väärtust.

Äravisatud toit pole mitte niivõrd keskkondlik, kuivõrd majanduslik küsimus. Parandamata jäänud seadmed tekitavad küll jäätmeid, ent võtavad samas ka ära ettevõtlusvõimalusi. Kui digiriigina õppisime tegema vähemaga rohkem, siis meie järgmine eesmärk võiks olla teha nutikamalt, vähem raisates.

Kui suudame muuta parandamise, taaskasutuse ja toidu väärtustamise sama loomulikuks kui internetipanga või digiallkirja, hakkab lisaks meie kestlikkusele kasvama ka meie rikkus.