Parma ülikooli arhitektuuri tehnoloogilise ja keskkonnahoidliku projekteerimise kaasprofessor
Arhitektidelt oodatakse hooneid ja linnaruume, mis säästavad energiat, vähendavad heidet ning toetavad inimeste tervist. Francesco De Luca arvates tuleb tulevasi arhitekte õpetada neid eesmärke projekteerimisel algusest peale mõõtma ja katsetama.
Ehitatud keskkond ei ole lihtsalt kliimamuutustega seotud – ühtlasi kutsub see vastavaid muutusi esile. Ehitatud keskkonna kasvav energiavajadus ja CO₂ heide asetavad linnade ette tõsise probleemi: linnades tarbitakse ligikaudu 75% kogu maailma energiast ning tekitatakse suurem osa kasvuhoonegaasidest.
Kuna linnarahvastiku osakaal kasvab praeguselt 55 protsendilt 2050. aastaks 68 protsendini, jääb surve vaid suurenema. Samal ajal võimendavad linnad omaenda ruumiloogikast tulenevaid klimaatilisi riske, tekitades näiteks soojussaari, mis mõjutavad otseselt inimeste tervist ja õues viibimise mugavust.
Seetõttu on arhitektidel ja planeerijatel kanda selge vastutus. Nende töö on olemuslikult seotud parasjagu hargnevate kriisidega.
Et nendele väljakutsetele vastata, on kujundatud välja ulatuslik poliitikaraamistik ja algatuste võrgustik. Siia alla kuuluvad ÜRO kestliku arengu tegevuskava 2030. aastani ja selle eesmärgid ning Euroopa Komisjoni eestvedamisel elluviidavad algatused, sealhulgas Euroopa roheline kokkulepe ja uus Euroopa Bauhaus. Lisaks on võetud kasutusele õiguslikud vahendid, näiteks hoonete energiatõhususe direktiiv, mille kaudu soovitakse kehtestada üha täpsemaid keskkondlikke eesmärke, mõõdikuid ja menetlusi.
Praegune põhiküsimus ei seisne aga mitte raamistike puudumises, vaid arhitektuurivaldkonna piiratud suutlikkuses neid igapäevases töös rakendada. Arhitektidelt oodatakse kliimatundliku, ressursitõhusa ja tervist toetava keskkonna loomist, kuid sageli puuduvad neil selleks vajalikud metoodilised tööriistad. Puudujääk ilmneb ennekõike mõtteviisis: selles, kuidas arhitektuuripraktikas ja -hariduses probleeme sõnastatakse ning lahendatakse.
Praegune põhiküsimus ei seisne aga mitte raamistike puudumises, vaid arhitektuurivaldkonna piiratud suutlikkuses neid igapäevases töös rakendada. Arhitektidelt oodatakse kliimatundliku, ressursitõhusa ja tervist toetava keskkonna loomist, kuid sageli puuduvad neil selleks vajalikud metoodilised tööriistad.
Tulevased arhitektid peavad õppima ühendama loomingulise projekteerimise teaduspõhise analüüsiga, et hoonete energiatõhusust ja keskkonnamõju hinnataks juba kavandamise käigus, mitte alles töö lõpus. Foto: Getty Images / Unsplash
Probleemilahendusele suunatud mõtteviis arhitektuuris
Selleks et kuhjuvatele probleemidele adekvaatselt reageerida, tuleb arhitektuurivaldkonnal loobuda intuitsioonipõhisest otsustuskultuurist ning võtta omaks probleemilahendusele suunatud lähenemise, mis põhineb tõenditel ja vastutusel. Eespool kirjeldatud väljakutsete näol pole tegu pelgalt esteetiliste probleemidega, millega kaasneb ühtlasi keskkonnamõju, vaid keskkondlike probleemidega, millele tuleb projekteerimise käigus lahendused leida.
Muutus algab sellest, kuidas arhitektid probleeme määratlevad. Kliimamuutuste leevendamine, nendega kohanemine ja rahvatervise kaitse ei saa jääda abstraktseteks eesmärkideks – neid tuleb sõnastada kui konkreetseid ja kontrollitavaid projekteerimisküsimusi.
Kui suur on teatud kliimatingimustes hoone energiavajadus? Kuidas mõjutab linnaruumi seisund jalakäijate soojusmugavust? Milliseid kompromisse tuleb teha päevavalguse ja soojuskoormuse vahel? Kui probleeme piisavalt täpselt ei määratleta, ei õnnestu ka projekteerimist piisaval määral hoonete tegeliku toimivusega ühendada.
Probleemilahendusele suunatud mõtteviis eeldab, et arhitektid järgivad struktureeritud otsustusprotsessi: määratlevad muutujaid, sõnastavad hüpoteese, katsetavad alternatiive ja hindavad mõõdetavate kriteeriumide alusel tulemusi. Sellise lähenemise puhul põimitakse kestlikkus parameetrite kogumina algusest peale projekteerimisloogikasse.
See tähendab aga, et omavahel lõimitakse analüütilised ja loovad töövõtted. Energiatarbe modelleerimisest, päevavalguse simulatsioonist ja mikrokliima analüüsist saab sel moel projekteerimise lahutamatu osa. See aga ei tähenda, et piisaks üksnes kvantitatiivsest hindamisest: arhitektuuri väärtus sõltub endiselt ruumilisest kvaliteedist, kultuurilisest tähendusest ja kasutajakogemusest. Arhitekti ülesanne ongi leida erilaadsete mõõtmete vaheline tasakaal ning hoiduda üht teisele eelistamast.
Oluline seegi, et niisugune mõtteviis seob arhitektuuri uurimispõhise lähenemisega. Uurimistöö ei piirdu sel juhul ainuüksi akadeemilise keskkonnaga, vaid sellest saab arhitektuuripraktika osa, mis aitab määratleda eesmärke, rakendada süstemaatilisi meetodeid ja luua projekteerimise kaudu kontrollitavaid teadmisi. Ilma uuenenud suutlikkuseta pole arhitektidel võimalik oma otsuste mõju veenvalt tõendada ega teha inseneride, poliitikakujundajate ja teiste osalistega tõhusat koostööd.
Kui lõimiv mõtteviis jäetakse omaks võtmata, võivad olla sellel selged tagajärjed. Arhitektuurivaldkond võib jääda kõrvale protsessidest, mida määratlevad üha enam andmed, tulemuslikkus ja tulemuste kontroll.
Probleemi lahendava lähenemise omaksvõtt annab arhitektidele aga võimaluse kujundada aktiivselt lahendusi eespool kirjeldatud üleilmsetele väljakutsetele. Küsimus pole pelgalt täiustatud metoodikas, vaid arhitektuurivaldkonna jaoks vältimatuks kujunenud muutuses. Taolisest muutussurvest tuleneb aga otsene vajadus muuta arhitektide õpetamise viise.
Kliimamuutuste leevendamine, nendega kohanemine ja rahvatervise kaitse ei saa jääda abstraktseteks eesmärkideks – neid tuleb sõnastada kui konkreetseid ja kontrollitavaid projekteerimisküsimusi.
Arhitektuuri tulevik eeldab loovuse, tehnoloogiliste lahenduste ja keskkonnateadlikkuse ühendamist. Uuenduslik vorm üksi ei taga kestlikkust – oluline on ka hoone tegelik toimivus ja mõju ümbritsevale keskkonnale. Foto: Rushi Patel / Unsplash
Tulevaste arhitektide õpetamine ja õppimine
Kui on selge, et arhitektid vajavad probleemilahendusele suunatud mõtteviisi, peab hakkama arhitektuurihariduses sellist lähenemist selgelt arendama. Praegu on seda tehtud vaid osaliselt.
Tulevasi arhitekte tuleb õpetada ühendama loovust ja tõenduspõhisust. Nad peavad oskama projekteerida hooneid ja linnaruumi, mis arvestavad kliimatingimustega, vähendavad energiavajadust ja heiteid ning tagavad inimeste tervise, ohutuse ja mugavuse. Loovuse ja tõenduspõhisuse ühendamine ei tohi jääda abstraktseks eesmärkiks, vaid seda tuleb õppida väljendama mõõdetavates tulemustes.
Muutus peab leidma ennekõike aset. Keskkonnatoimet ei tohiks enam hinnata mitte projekteerimisjärgses kontrolletapis, vaid protsessist peaks saama üks kujundusotsuste lähtekohti. Üliõpilased peaksid juba algusest peale tegutsema paralleelselt kahes suunas: töötama välja terviklikku arhitektuurset kontseptsiooni ja hindama sobivate analüüsimeetodite abil selle toimivust, s.t simuleerima hoonete efektiivsust, modelleerima energiatarbimist, analüüsima linna mikrokliimat ja looduspõhiste lahenduste toimivust ning hindama inimeste soojusmugavust.
Sellise lähenemise kaudu õpivad üliõpilased mõõdikuid, standardeid ja näitajaid ühtaegu kasutama ja tõlgendama ning näitajate põhjal otsuseid tegema. Projekteerimisest saab tagasisidel põhinev korduv protsess, mille käigus iga otsust katsetatakse, täpsustatakse ja põhjendatakse. Nõnda seostatakse arhitektitöö otseselt ja praktiliselt probleemilahendusele suunatud mõtteviisiga.
Uuenenud mõtteviisi toetamiseks tuleb õppeprotsessis ühendada omavahel arhitektuurne mõtlemine, parameetriline projekteerimine, keskkonnasimulatsioonid ja toimivusanalüüs. Terviklik lähenemine annab tudengitele võimaluse katsetada erinevaid projekteerimisstsenaariume, mõista nendega kaasnevaid kompromisse ning leida keerukates ja sageli vastuolulistes tingimustes toimivaid lahendusi.
Eesmärk pole asendada loovust arvutusliku keskkonnaanalüüsiga, vaid seda teadmiste abil tugevdada. Arhitektid, kes suudavad ühendada analüütilise ranguse loova uurimisega, on võimelised lahendama paremini kestlikkuse ja kliimaneutraalsusega seotud süsteemseid väljakutseid. Samuti suudavad nad teha tõhusamat koostööd teiste valdkondade esindajatega ja panustada sisuliselt üleilmsesse kestlikku arengusse.
Kui arhitektuuriharidust ei muudeta, jääb eespool kirjeldatud lõhe püsima. Kui aga hariduses vajalikud muutused ellu viiakse, võib arhitektuurist kujuneda taas valdkond, milles üksnes ei kavandata lahendusi tänapäeva üleilmsetele probleemidele, vaid viiakse neid ka tõhusalt ellu.
Eesmärk pole asendada loovust arvutusliku keskkonnaanalüüsiga, vaid seda teadmiste abil tugevdada.
