Betoonivõlur Nurmsilt: kuidas sai eestlasest Louis Kahni lähim liitlane

Betoonivõlur Nurmsilt: kuidas sai eestlasest Louis Kahni lähim liitlane. 17.10.2026. On raske leida teist Eesti inseneri, kes oleks jätnud oma jälje nii Kadrioru staadionile kui ka arhitekt Louis Kahni kuulsaimatele hoonetele Philadelphias ja Fort Worthis. August Komendant (1906–1992) õppis raudbetooni staatikat Dresdenis, tegi 1930. aastatel Kadrioru staadioni tribüüni staatikaarvutusi, jõudis paar aastat Tallinna Tehnikaülikoolis loenguid anda ning pärast rasket sõjapõgenikuteed leidis lõpuks koha 20. sajandi ühe mõjukaima arhitekti kõige usaldusväärsema tehnilise koostööpartneri rollis. Tema sünnist möödub tänavu 120 aastat ja hiljuti tähistas TalTech seda näitusega. Näituse kuraator, arhitektuuriajaloolane Carl-Dag Lige rõhutas, et näitus tutvustas ühe särava karjääri kaudu laiemaid sotsiaalseid hoovusi. Ehitamine ei teostu ju mitte üksnes valatud betoonis või laotud müüris – ehituskunsti iseloom näitab ühiskonna arengutaset, väärtushoiakuid ja suundumusi. Komendandi loost paistavad need jõujooned erakordselt hästi välja. Raudbetoon, Kadrioru tribüün ja Tartu suurehitised Komendant sündis 2. oktoobril 1906 Mäo vallas Nurmsi külas. Kõrghariduse omandas ta Dresdeni Tehnikaülikoolis, kus ta spetsialiseerus toonase ehitusmaailma ühele moodsaimale erialale – raudbetoonkonstruktsioonide staatikale. 1934. aastal naasis ta Eestisse ja asus tööle teedeministeeriumi avalike tööde osakonda, mis vastutas riiklike ehitiste planeerimise ja tellimise eest. Raudbetooni asjatundjaid oli toonases Eestis vähe, mistõttu kaasati noor insener kohe suurte objektide projekteerimisse. Tartus jättis ta oma käejälje kolme riikliku tähtsusega hoonesse – riigi viljasalve, Roosi tänava sõjalennukite angaari ja Tartu veetornelamusse, mille jaoks tegi ta muuhulgas betoonist veemahutite ehituseks vajalikud arvutused. Kõik kolm hoonet seisavad püsti tänini, mida võib Lige meelest pidada lausa imeks, eriti kui veel arvestada Tartu traagilist saatust teises maailmasõjas. Tallinnas seostub Komendandi nimega ennekõike Kadrioru staadioni tribüünihoone (1936–1938). Hoone projekteeris arhitekt Elmar Lohk, kes võitis tribüüni ehitamiseks korraldatud arhitektuurikonkursi. Lige uurimistööst selgub, et projekti tööjoonised ja staatilised arvutused tegi Komendant koos tudengist assistendi Tarmo Randveega ning et teine noor insener Heinrich Laul kandis riiklikus katsekojas hoolt kontrollarvutuste – tänapäevases mõttes projekti ekspertiisi – ja võimalik, et ka betoonist katsekehade testimise eest. 1937.–1939. aastal jõudis Komendant anda loenguid ka Tallinna Tehnikaülikoolis, mis lisas TalTechi näitusele omamoodi kodusust. Sõda ja uus algus Komendandi elu võttis uue pöörde teise maailmasõja ajal. 1944. aasta septembris, kui Nõukogude väed taas Eestisse tungisid, põgenes ta koos naise ja kahe väikelapsega Saksamaale. Dresdenisse jõudes lootis ta naasta oma alma mater’isse ja kaitsta seal doktorikraadi. Sõja lõpu poole viibis Komendant juba USA okupatsioonitsoonis. Maanteel liikudes sattus ta kokku USA sõjaväekolonniga ning temalt päriti, kes ta on ja millised on tema teadmised ja oskused. Tema inseneriteadmised osutusid USA väekoondisele vajalikuks ning pärast praktilist katset sillal rakendati ta sõjaväe teenistusse. Sõjajärgsel Saksamaal hakkasid paljud põgenikelaagritesse sattunud Eesti ehitus- ja projekteerimisvaldkonna professionaalid koonduma. Komendandi ja mõne kaasteelise eestvedamisel moodustati Geislingeni põgenike laagris Eesti Inseneride Koondis – ühendus, mis tegutses küll vaid mõne aasta, kuid mille ridadesse jõudis koonduda ligi 150 liiget. Insener Heino Ainso, kes oli Komendandi hea peretuttav, on kirjeldanud, et põgenikest vanemad suunasid lapsi just praktilistele erialadele, sest nii oli võõral maal kergem tööd leida – inseneriametit mõjutas keeleoskus vähem kui paljusid teisi kutseid. Muide, ehkki Komendant kasutas oma karjääri jooksul enamasti inglise ja saksa keelt, jäi tema emakeeleks alati eesti keel. 1950. aastal kolis Komendant Saksamaalt Ameerika Ühendriikidesse ja avas New Yorgis Manhattanil oma inseneribüroo. Kümmekond aastat hiljem, kui New Jerseys osariigis Upper Montclairi linnakeses valmis tema uus kodumaja, kolis ta sinna ka oma konsultatsioonibüroo tegevuse. 1952. aastal andis ta sõjajärgsete sildade taastamise kogemuste põhjal välja raamatu „Prestressed Concrete Structures“ („Pingbetoontarindid“ või „Pingbetoonkonstruktsioonid”), mis kinnistas tema kui pingbetooni asjatundja autoriteeti. 1960. aastast 1970. aastate alguseni töötas Komendant Pennsylvania Ülikoolis külalisprofessorina. Kohtumine, mis muutis arhitektuuriajalugu 1956. aastal kohtus Komendant arhitekt Louis Kahniga, kellest sai peagi üks oma ajastu enim autasustatud arhitekte. Hiljem selgus omavahelise jutuajamise käigus, et mõlemad mehed olid sündinud Eestis – Komendant Nurmsi külas, Kahn aga Kuressaares. 1950. aastate alguses hakkasid Kahnile terastarindite kõrval üha enam huvi pakkuma ka betoonkonstruktsioonide kasutusvõimalused. Betoon võimaldas tal käsitleda konstruktsiooni mitte üksnes kandva, vaid ka ruumi kujundava ja skulptuurse elemendina. Selliseks kompleksseks lähenemiseks vajas ta inseneri, kes pidi mõistma tema arhitektuurifilosoofiat ega tohtinud hakata kunstilist ideed tehniliste piirangutega lämmatama. Taoliselt loovaks ja erakordse kiirusega mõtlevaks kaaslaseks osutuski Komendant, kellest oli selleks ajaks saanud juba pingbetooni teada-tuntud asjatundja. Koostöö, ühtaegu viljakas ja tormiline, kestis 18 aastat, kuni Kahni surmani 1974. aastal. Komendant ei häbenenud esitada Kahni kavandite kohta nii tehnilist kui ka arhitektuurilist kriitikat. 1960. aastate alguses eemaldus Komendant tüli tõttu mõneks ajaks Dhaka parlamendihoone projektist ja meeste suhted jahenesid, olgugi et samal ajal jätkasid nad koostööd Salki instituudi projektiga ning olid Pennsylvania Ülikoolis kolleegid. Arhitektuuriajaloolase Thomas Leslie meelest paistab Komendandi kirjutistest selgelt välja, kuivõrd sügavalt armastas ta koostööd Kahniga – koos loodud hoonetest kujunesidki tema kõige tunnustatumad tööd. Kahn kirjutas omalt poolt Komendandile kord isikliku pühenduse, milles kiitis tolle annet ja märkis, et tema panus muutis Kahni hooned ka Komendandi loominguks. Viis hoonet, mis tõid Komendandide rahvusvahelise tuntuse Meeste esimene ühine suurprojekt, Philadelphias asuv Richardsi meditsiiniuuringute laboratooriumi hoone (ehitusaastad 1957–1965), tõi Kahnile laialdase rahvusvahelise tunnustuse. Komendant projekteeris hoonele eeltoodetud pingbetoonist postid, talad ja sõrestikud – kokku 1019 elementi. Aastal 1961 pühendas New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseum hoonele terve näituse. Kalifornia osariigis San Diego linnas asuva Salki bioloogiauuringute instituudi hoone projekteerimisel (1959–1965) lahendas Komendant ülesande, kuidas jätta laborikorrused täielikult sisemiste tugedeta. Ta projekteeris ligi 19 meetri pikkuse sildega järelpingestatud betoonsõrestikud. Need olid nii massiivsed, et moodustasid eraldiseisvad tehnokorrused – sõrestike vahele sai paigaldada ventilatsiooni- ja muud tehnoseadmed. Kunstkummist vaheplaatide ja pingestustrosside abil kinnitatud sõrestikud aitavad hoonel taluda maavärinast tingitud maapinna liikumist. Kui projekt oli juba heaks kiidetud, otsustati vähendada hoonete arvu, s.t ehitada nelja kitsa hoone asemel kaks laiemat ning suurendada nende korruste arvu kahelt kolmele, mistõttu projekteeris Komendant kogu kandekonstruktsiooni uuesti. 1992. aastal pälvis hoone Ameerika Arhitektide Instituudi (AIA) maineka auhinna Twenty-five Year Award, mis antakse igal aastal ainult ühele hoonele. Rochesteri Esimeses Unitaarses Kirikus (1959–1969) aitas Komendant lahendada Kahnil probleemi, kuidas toetada rasket betoonkatust, nii et saali keskele ei jääks kandeposte. Komendant aitas kavandada volditud plaate meenutava betoonist tahkkanduri, mida pidi vaid servadest toestama. Ehitaja kartis, et katus vajub kokku, kuid Komendant kinnitas, et vajumine ei ületa kuute millimeetrit – tegelikult vajus katus vähem kui kolm millimeetrit. Harrisburgis Pennsylvanias valminud Olivetti-Underwoodi kirjutusmasinatehase (1966–1970) katuse- ja kandesüsteemi moodustavad 72 pingestatud, 8 × 9 sõrestikku asetatud betoonmoodulit. Katuseelemendid paiknevad tehase põrandast üheksa meetri kõrgusel ja iga katuseelement – kausikujuline, kärbitud nurkadega betoonkoorik – toetub saledale betoonsambale. Mooduli serva pikkus on 18 meetrit ning seega katab iga moodul ligikaudu 330 ruutmeetrit katusepinda. Arhitektuurikriitik Robert Campbell on nimetanud Texase osariigis Fort Worthis asuvat Kimbelli Kunstimuuseumi 20. sajandi teise poole parimaks Ameerika hooneks. Ent hoone projekteerimisel (1966–1972) tekkis küsimus, kuidas luua galeriidele kaarduvad katusekoorikud, mis toetuksid üksnes neljale nurgapunktile. Kohalik inseneribüroo pidas kavandile kantud ligi 30 meetri pikkusi kumeraid katuseid ebausaldusväärseks ja pakkus välja lamedad katused. Lahkarvamustesed viisid kriisini, mis ähvardas nurjata kogu projekti – seda enam, et ettevõtmise eelarve ja ajagraafik olid juba niigi lõhki. Lahenduse otsinguil anti Komendandile protsessi üle täielik kontroll: ta kinnitas nii lõplikud tööjoonised kui ka õpetas isiklikult ehitustöölisi betooni viimistlema. Selle tulemusel valmis Kahni üks parimaid hooneid ning seegi pälvis 1998. aastal AIA Twenty-five Year Award nimelise tunnustuse. 1973. aastal kirjutas Kahn Ameerika Arhitektide Instituudile kirja, milles tegi ettepaneku autasustada Komendanti instituudi medaliga. 1978. aastal andiski instituut Komendandile arhitektuurialase inspiratsiooni ja mõju eest tänumedali. Kuna Komendant jõudis avaldada ka neli mõjukat arhitektuuri- ja projekteerimisalast raamatut, sai temast mõjukas teoreetik, kelle töid loetakse siiani. Habitat 67 ja pooleli jäänud unistused 1964. aastal, mil suhted Kahniga olid ajutiselt mõnevõrra jahenenud, alustas Komendant koostööd 25-aastase arhitekti Moshe Safdiega, kellele oli esitatud tellimus Montreali Expo 67 elamukompleksi projekteerimiseks. Komendant kavandas Habitat 67 jaoks tehases toodetud betoonelementidest tarindussüsteemi: 354 identset majamoodulit tõsteti rööbastel liikuva portaalkraana abil paika. Nii tekitati 19 erinevat korterikonfiguratsiooni. Majamoodulitest moodustus kokku 158 korteriga ja paiguti kuni 11-korruseline kompleks, kus igal korteril oli aiaga katuseterrass. Habitat 67 mõjub ka 60 aastat pärast valmimist ikka veel moodsalt, mistõttu on sellest saanud tänaseks üks Montreali hinnatumaid vaatamisväärsuseid ning hoonet on võimalik praegugi külastada. Komendandi materjalivalikute puhul pole raske märgata pragmaatilist mõtteviisi: kui sõdadevahelises Eestis toodi Kadrioru tribüüni teras Poolast, sest nii oli soodsam, siis Habitat 67 puhul otsustas Komendant tootmise otse ehitusplatsi kõrvale rajada. Nii ei pidanud valmismooduleid sadade kilomeetrite tagant kohale vedama. Lige nimetab sellist praktikat tabavalt „kõrgema tasandi talupojatarkuseks“. Pärand mitmel mandril Komendant jõudis oma töödega ka Ladina-Ameerikasse. Caracase presidendipalee lähedal, praegu kahjuks suletud alal, asub arhitekt Oscar Tenreiroga kahasse kavandatud Plaza Bicentenario. Samuti tasub mainida pooleli jäänud tantsuteatrit Teatro del Oeste, mille betoonvaremed mõjuvad praeguseski linnaruumis omajagu efektselt. August Komendandi tee viis Nurmsi külast Ameerika arhitektuuri tippu. Kadrioru staadioni tribüünist Kimbelli kunstimuuseumini ulatuv pärand tõendab, kuidas insenertehniline leidlikkus võib arhitektuurile mitte üksnes tuge pakkuda, vaid ka selle vormi kujundada.