Pirjo Spuul: hea teadus algab usaldusest

Pirjo Spuul: hea teadus algab usaldusest. 03.08.2026. Alati sõbralik ja rõõmsameelne Pirjo Spuul ütleb, et juhtimise parim osa on inimestega suhtlemine. Just seda on ta õppinud elu jooksul enda juhtidelt: motiveerib ennekõike soe suhtlus ja usaldus, mitte karmid reeglid, ning juht peab olema „inimeste inimene“. Inimeste inimene Spuul ka on: teadlase ja õppejõuna ning uurimisrühma, instituudi ja fookustippkeskuse juhina on ta pälvinud ülikoolis ohtralt tunnustusi ja tiitleid – aasta kolleeg, aasta noorteadlane, aasta õppejõud, aasta rohetegu. Hiljuti sai ta ka Eesti Inimesegeneetika Ühingu presidendiks, mida ta peab samuti suureks tunnustuseks. Pirjo Spuul räägib sama kirglikult nii maos elutsevatest patogeenidest, heast toidust, plasti taaskasutusest kui ka vaimse tervise tähtsusest. Küsisime, mida ta peab oma teadlasetöös oluliseks, millega tegelevad tema juhtimise all 24 uurimisrühma ja milleks (mitte) kasutada tehisaru. Aga ka seda, kuidas motiveerida noori, kellele ei meeldi kuulata klassikalist loengut ega osaleda rühmatööd, ning millist toitu võiks kasvatada oma aias. Kas pead ennast pigem teadlaseks või inimeste juhiks ja teaduse koordinaatoriks? Aus vastus on, et põhiaur läheb inimeste juhtimisele. Samas, südames olen ikkagi teadlane. Mis on nende rollide kõige võluvamad küljed? Teadlasena hindan avastamisrõõmu. Mind ajendab ka missioonitunne – niisama tegemisest ei piisa, ma tahan, et mu uurimistöö tekitaks praktilise tulemuse ja looks kombatavat kasu. Seda annab meie uurimisrühma koostöö haiglaga ja viimasel ajal ka teiste teadusrühmade ja ettevõtetega tehtud põnevad koostööprojektid. Juhi rollis meeldib mulle väga suhelda. Ja tegelikult näen täna, et kui tahan teadust kasulikuks teha, saan ma instituudi ja fookustippkeskuse juhi rollis rohkem korda saata kui teadlasena või uurimisrühma juhina. Minu instituudis töötab 180 inimest ja mind viib ennekõike edasi see, kui suudan kõiki 24 uurimisrühma koordineeritult edasi aidata, panna neid oma teadustulemusi rakendama, turule tooma või näiteks raviks kasutama. Sinust räägitakse kui innustavast juhist. Mida oled enda juhtidelt õppinud? Olen õppinud, et hästi oluline on olla inimeste lähedal. Näen, kui oluline on väärtustada ja tunnustada. Pooldan head sõna ja tunnustamist, tahet usaldusega motiveerida. Kolleegide usaldus on ääretult oluline, see on hea juhtimise üks aluseid. Mulle meeldib väga Phil Jacksoni tsitaat: „Mees­konna tugevus peitub igas üksikus liikmes. Iga liikme tugevus peitub meeskonnas.“. Olen näinud ja ka ise tundnud, et karmide reeglitega kedagi ei motiveeri, nii et juhina ei taha ma ka teistele selliseid reegleid kehtestada. Mul on olnud hästi erinevaid juhte. Alustasin õpinguid Tartu Ülikoolis, kus mind juhendasid Mart Ustav ja Andres Merits, mõlemad suurepärased teadlased ja mentorid. Doktorikraadi tegin Helsingi Ülikoolis, sealset instituuti juhtis tol ajal Mart Saarma – vägagi innustav inimene, kes juhib hea sõnaga ja kaasavalt. Kui ta koridori peal vastu satub, küsib ta alati siiralt: „Kuidas sul läheb?“ Helsingis kohtasin oma hispaanlasest abikaasat. Kui tema sai tööpakkumise Bordeaux’sse, leidsin ka endale sealse ülikooli järeldoktorantuuri koha. Sealse juhi Elisabeth Genot’ga sain hästi läbi ja meievaheline usaldus ja ausus oli mulle tähtis. Elisabethilt õppisin seda, et iga alustatud asi tuleb lõpuni viia. Seega tuleb hoolikalt kaaluda, mida üldse alustada. Olen õppinud, et ei piisa sellest, et juht on tark, hea juht peab olema ka „inimeste inimene“. Kui hästi sa neli aastat tagasi juhi rolliks valmistunud olid? Oi, üldse ei olnud! Tegelikult oli ülikoolis viidud sisse juhtide järelkasvu programm, kuhu kaasati mindki. Olin siis lihtsalt uurimisrühma juht ja mul polnud mingit juhiambitsiooni. Uurimisrühma eesotsas on veidi teistmoodi olla – ma vedasin üsna väikest kooslust, tudengeid, doktorante, ning suures osas on tegu projektijuhtimisega, mille käigus teostatakse teadustööd. Aga kui sain direktori kt-ks, käis ülikoolis uute direktorite koolitusprogramm, mis andis mulle kohe alguses hea baasi – ülikoolis viiakse läbi tõesti väga häid algatusi. Lisaks olen läbinud omalgi algatusel mitmesuguseid koolitusi. Millele sinu teadustöö täpsemalt keskendub? Ja kas see on jäänud direktoriks olemise ajal pausile? Juhin biomeditsiini uurimisrühma, peamiselt uurin baktereid. Doktoritöö tegin viirustest, uurisin, kuidas viirused rakke mõjutavad. Nende rakuliste protsessidega tegelesin ka järeldoktorantuuris. Bakterite ja peremeesrakkude vahelistele interaktsioonidele keskendusime ka biomeditsiini uurimisrühmas. Uurime inimese maos elavat patogeeni Helicobacter pylori, mis põhjustab maohaavandeid ja gastriiti, mis võib viia ka maovähini. Me teeme koostööd Lääne-Tallinna keskhaigla gastroenteroloogia osakonnaga, oleme kirjeldanud selle bakteri Eesti tüvesid – milline on nende patogeensuse tase ja mil moel väljendub nende resistentsus antibiootikumidele. Helicobacter pylori on leidnud hulgaliselt mooduseid, kuidas antibiootikumide eest põgeneda, ja meil käib haiglaga vastastikune infovahetus, millisele tüvele millist ravimit rakendada. Umbes 1–2% nakatunutest areneb maovähk ja täpselt ei teata, miks. Esiteks sõltub see bakteri virulentsusest – helicobacter on kõige varieeruvam bakter üldse, ta muudab oma genoomi väga kiiresti. Põhimõtteliselt võib öelda, et igal inimesel on oma Helicobacter pylori. Bakter sisaldab valke kodeerivaid virulentsusgeene, mis tõstavad vähiriski. Me saame seda määrata – kui konkreetse inimese bakter sisaldab teatud virulentsusfaktoreid, kasvab ka vähi arenemise tõenäosus. Teine mõjutegur on inimese enda geneetiline taust – kui perekonnas on esinenud maovähki, kasvab tõenäosus, et nakatunud lapsed saavad selle samuti. Ja kolmandaks mängib kaasa elustiil – suitsetamine, toiduvalikud jne tõstavad samuti riski, et krooniline gastriit võiks vähiks edasi areneda. Nende teemadega tegeleb mu enda uurimisrühm ja minu doktorandid. Kui ma direktori kohal alustasin, lõi see teaduse tegemisel mõneks ajaks jalad alt küll. Eks siiani on raske eri rollide jaoks piisavalt aega leida. Kuid teadustöö on mulle väga oluline ja viimasel ajal olen kaasatud mitmesse põnevasse projekti. Mulle on tähtis ka n-ö järelkasvu koolitada. Helicobacter’i uurijaid on Eestis väga vähe ning seepärast pean oluliseks uusi tudengeid kaasata ja neid teemaga kurssi viia. „Mind ajendab missioonitunne – ma tahan, et mu uurimistöö tekitaks praktilise tulemuse ja looks kombatavat kasu.“ Kuuleme regulaarselt murelikke jutte sellest, kuidas noored ei tule loodusteadusi õppima. Kuidas sinu erialalt vaadates olukord tundub? Kindlasti on neid, keda teadus ligi meelitab – kui käin noortega rääkimas, paistavad nad tundvat biomeditsiini ja ravimite arendamise vastu suurt huvi. Näen, et tänapäeva noor ootab head palka ja arenguvõimalusi. Kuid oleme näinud sedagi, et inimene viib gümnaasiumi ajal siin läbi oma uurimistööd ja saab aru, et tegu pole siiski tema kutsumusega – ta ei taha veeta hommikust õhtuni aega labori hallide seinte vahel. Selles mõttes on hea, kui nad selle teadmise juba gümnaasiumi ajal kaasa saavad, sest üldjoontes ei kujutata ju ette, mida teaduse tegemine täpselt tähendab. Igale inimtüübile see ei sobi. Võib-olla oleks vaja juba reklaamimise ajal noortele rohkem selgitada, millised saavad tulevikus olema nende tööpäevad ja kuidas teadustöö tegelikkuses välja näeb. Samuti peavad tänapäeva noored oluliseks seda, kas ja kuhu nad siit tööle saavad või kas on võimalik õppimise ajal tööl käia – ega akadeemiline karjäär pole samuti mõeldud kõigi jaoks. Meie hargettevõtted võtavad siit tudengeid tööle küll ja noortele meeldib, kui nad saavad õppimise kõrvalt erialast tööd teha. Kui mina õppisin, istusidki kõik hommikust õhtuni laboris, erilist töökäimist polnud. Oled pälvinud õppejõuna tudengitelt tunnustusi. Mil määral erinevad tänased õppijad sinust? On minuga sarnaseid tudengeid, aga suurem osa on teistsugused. Ma usun, et igal uuel generatsioonil on oma nägu ning see on igati loomulik. Tänased tudengid on üles kasvanud nutiseadmete, sotsiaalmeedia ja viimastel aastatel ka tehisaru ja vestlusrobotite seltsis. See on vähendanud keskendumisvõimet ja kriitilist mõtlemist. Sotsiaalmeedia lisab survet näida parim ja kogu aeg pildis olla ning see omakorda mõjutab vaimset tervist. Õppejõuna on mu põhiliseks murekohaks tähelepanuvõime. Paljud ei suuda enam klassikalist loengut jälgida – nende köitmiseks on oluline kasutada aktiivõpet. Olen märganud, et tudengitel on raske konspekti kirjutada, kogu info peab olema slaididel ja soovitatavalt peaks nende sõnastus ühtima hiljem kontrolltööde või eksamiküsimuste omaga. Kui slaidil on näha ainult pilt või illustratsioon, võib neil olla keeruline selle juurde räägitavat juttu kuulata ja märkmeid teha. Rühmatöö võib samuti keeruliseks osutuda, kuna see nõuab omavahelist suhtlust ja tudengitel tuleb moodustada rühmasid inimestega, kellega nad igapäevaselt ei suhtle. Ikka leidub mõni, kes endale rühma ei leiagi, nii et ta hiilib vaikselt välja. „Paljud ei suuda enam klassikalist loengut jälgida – nende köitmiseks on oluline kasutada aktiivõpet.“ Kuidas tehisaru sind su erialal aitab või sulle segadusi tekitab? Oleme täpselt sellises hetkes, mil see tekitab ühtaegu suurt eufooriat ja väga palju segadust. Tehisaru peab olema tööriist, mis hakkab meid võimestama, mitte takistama. Peame oskama seda targalt kasutada, aga kui palju see tegelikult meie kriitilist mõtlemist kahjustab? Näen tudengite juures kriitilise mõtlemisvõime langust – paljud ei mõtlegi enam ise, nad viskavad küsimuse juturobotile ja vastuseks võib tulla täielik udu, aga nad usaldavad seda udujuttu pimesi. Kui neilt küsida, miks sa nii vastasid, siis öeldakse – „internetis oli“. Internetis võis ju olla, aga sina esitad selle töö ju enda nime alt! Siin tuleks õppida oma jutu eest vastutama. Öeldakse, et kõiges on süüdi Covid – aeg, kui kõik istusid kodus arvuti ees. Kuid ilmselt on mõtlemisvõimet vähendanud ikkagi vestlusrobotite tulek. Päris mitu tudengit on mulle öelnud: ma ei tule loengusse, ma annan slaidid robotile ja see teeb kokkuvõtte, mida saan podcast’ina kuulata, see on nii lihtne ja ma saan kõigest aru! Aga kui nad tulevad testi tegema, siis selgub, et pole nii lihtne midagi, ja testi tulemused on nõrgad. Kuid usun, et seegi asi muutub – tehisaru areneb ja pärast esimest vaimustust saavad inimesed aru, et peame seda kasutama tööriistana, mitte lootma, et ta meie eest kogu me mõttetöö ära teeb. Ühes minu uues teadusprojektis, mida TalTech koordineerib ja mis kannab nime Digital Twins for Better Health (“Parema tervise digikaksikud”), kasutamegi tööriistana tehisaru. Ettevõtmist veab 26 partneriga üle-euroopaline konsortsium, me eesmärgiks on luua erinevate haigusjuhtumite jaoks digitaalseid tervisekaksikuid. Idee keskmes on platvorm, milles osalevad andmetootjad – ülikoolid, haiglad jne – jagavad oma andmeid, ilma et neid reaalselt kusagile saadetaks, sest kõikide ettevõtmisse kaasatud institutsioonide andmesõlmed kasutavad ühist tehisarul põhinevat mudelit. Seega ei pea keegi andma andmeid enda asutusest välja, kuna kõik treenivad oma andmetega ühist mudelit, mis muutub selle käigus aina paremaks. Digitaalsed tervisekaksikud simuleerivad viit erinevat haigusjuhtu, näiteks skisofreeniat, et ennustada, millisele patsiendile milline ravi sobib. Täna seisame silmitsi probleemiga, et umbes pooltele skisofreenia -patsientidele ei avalda ravi mõju, samas ilmnevad neil ravimitel tugevad kõrvaltoimed. Meie töötame selle nimel, et loobuda kasutamast patsiente katsejänestena – võta kolm kuud seda ravimit ja vaatame, mis juhtub –, sest me saame ravimite mõju katsetada esmalt digitaalsel kaksikul ja see­järel määrata personaalseid raviplaane. Projektist võtavad arstide kõrval osa näiteks molekulaarbioloogid, neuroteadlased, juristid, andmeteadlased, programmeerijad, tarkvarateadlased, aga ka kommunikatsioonispetsialistid. See on mu jaoks esimene kogemus, kui on tekitatud nõnda interdistsiplinaarne kooslus, ja see on kahtlemata ka väljakutse, sest kõik need inimesed räägivad eri keelt. Kas või selline igapäevane väljend nagu „andmed“ tähendab arsti jaoks üht ja IT-teadlase jaoks teist. Mida selliseks valdkondadevaheliseks koostööks vaja läheb? Ikkagi kontakte, kas siis varasemaid koostöökogemusi või ka isiklikke ühendusi – kellegagi on koos õpitud või trennis käinud jne. Inimestega rääkides tekivad ägedad ideed. Näiteks seesama digikaksikute projekt jõudis meieni nii, et TalTechi neuroteadlased tegid tihedaty koostööd Protobiose teadlastega, Helsingi Ülikooli neurobioloogidega ja ka Müncheni LMU kliinikuga. Väikesed koostööprojektid juhivad suuremateni. Tasub saada inimestega kokku, tasub teha koostööd! „Tehisaru peab olema tööriist, mis hakkab meid võimestama, mitte takistama.“ Lisaks uurimisrühmale ja instituudile juhid sa tervise- ja toidutehnoloogia fookustippkeskust. Mis on selle suurimad eesmärgid, visioonid, ideaalid – kuhu me võiksime toiduteadusega  jõuda? Juhin seda koos Jana Holmariga. Üks eesmärk on tõsta valdkond ülikooli sees nähtavamale positsioonile, samuti soovime, et kõik tervise- ja toidutehnoloogiatega tegelevad uurimisrühmad oleksid üksteisest teadlikud. Siingi on tähtis see nüanss, millest eelmise küsimuse juures rääkisime – suutlikkus inimestega suhelda ja koostööd teha. Võib-olla ei peagi ma leidma koostööpartnerit otsekohe Münchenist, vaid mul on siinsamas kõrvallaboris vajalik kompetents olemas. Pealegi on meil üheskoos võimalik taotleda suuremaid teadusrahasid. Teiseks tuleb tuua pidevalt esile, et tervis ja toit on meil selges fookuses, seda just terviseennetuse mõttes – tahame ennetada toidu, tervislike elu­viiside, tehnoloogia abil tervisehädasid. Meie tunnuslause on „rohkem tervelt elatud aastaid“. Ja kindlasti soovime leida sel teemal ka ülikooliväliseid koostööpartnereid. Milliste kitsaskohtadega seisab tänane toiduvaldkond silmitsi? Kas tuleb küsida, kuidas toita ära kogu maakera elanikkonda, või hoopis seda, mil viisil tagada heaoluriikides müüdava toidu tervislikkus? Kuidas neid lahendusi otsitakse? Meie instituudi uurimisrühmad lahendavad mõlemaid probleeme, lisaks veel kõike muud, mis nende teemade vahele jääb. Sinu küsimuse esimese poolega tegeleb näiteks Petri-Jaan Lahtvee, kes arendab rakulist tootmist, ei leida toiduressursside ja -jäätmete väärindamiseks uusi võimalusi. Tema uurimisgrupp on üsna laia haardega ja interdistsiplinaarne ning sealt on välja kasvanud ka hargettevõte ÄIO. Nad muundavad geneetiliselt pärme ning toodavad õlisid ja rasvasid, mida saab kasutada nii toidutööstuses kui ka kosmeetikatoodetes. Arendusse on kaasatud suisa üks Jaapanist pärit kokk, kes katsetab meie köögis, kuidas sel moel saadud õlid ja rasvad toodetesse sobivad. Tema käe all valmivad väga tervislikud toidud, just ükspäev tõi ta mulle maitsta redist, mis oli kolm kuud mingil moel fermenteerunud. Kristel Vene projektid tegelevad aga skaala teise otsaga, nende käigus püütakse reformuleerida toitu tervislikumaks. Kuidas asendada soola, suhkrut ja teisi tervisele mitte­kasulikke komponente kasulikumatega, nii et hea maitse kaduma ei läheks? Uuringutest on näha, et toitumine on meie vaimse tervisega väga tihedalt seotud – näiteks ärevushäirete ja suhkrutarbimise vahel on selge seos. Tahame katsetada, kas fermenteeritud kasulikud joogid suudavad stressi maha tõmmata – seegi ettevõtmine on vormunud projektitaotluseks, mille osas meie instituut praegu rahastamisotsust ootab. Tegeleme ka toidu füüsikaliste omadustega, uurime mikrobioomi, toidu säilimist ja toitu riknema panevaid baktereid. Pakendite asjus teeme koostööd inseneriteaduskonnaga. Kõikidest meie teemadest käib läbi taaskasutus, pealegi tunnen ma selle vastu isiklikku huvi. Me just arutasime ükspäev, et peaksime leidma viisi kasutada ära neid plastijääke, mida meie laborid meeletutes kogustes tekitavad, nii et seda on valus vaadata – äkki saaks neist 3D-printida midagi uut? „Meie tunnuslause on „rohkem tervelt elatud aastaid“.“ Mis on sinu enda lemmiktoidud? Mulle meeldivad väga juurviljad, köögiviljad, puuviljad, marjad ja kõik nendega seonduv. Kodus teeb süüa pigem minu abikaasa ja seepärast söön palju Hispaania toite. Vahemere dieet on väga tervislik – kasutame väga palju köögivilju ja magustoiduks on puuviljad. Kasutame suurel hulgal kikerherneid ja läätsesid, kuid kahjuks peame neid enamasti tarnima Hispaaniast, kuna Eestis pakutakse väga limiteeritud valikut. Püüdsin kikerherneid ka oma aias kasvatada, aga tavalises Eesti suves ei jõua need valmis saada. Toidu kasvatamise teemal oleme võtnud instituudis ette põnevaid uurimusi: meie teadlased Kaarel ja Signe Adamberg kaasati projekti, mille käigus püüti taastada iidset Euroopa üheteranisu. See nisu sisaldab tervisesõbralikumat gluteeni, rohkem mikroelemente ja karoteeni. Meie teadlased kasutasid seda leivas, mis oli imemaitsev. Üheteranisu saagikus on paraku madal, mistõttu vajab see testpõllult väljumiseks veel tööd. Millised on sinu kui teadlase suurimad eesmärgid? Isiklikus plaanis soovin ennekõike, et mu doktorandid jõuaksid kaitsmiseni. Minu teiste rollide tõttu on see praegu venima jäänud. Mul on juhendamisel kolm ja kaasjuhendamisel üks doktorant. Olen endale lubanud, et ma ei võta uusi juhendatavaid enne, kui olen jõudnud vähemalt osa olemasolevatest lõpetamiseni aidata. Omaenda teadusartikleidki pole ma jõudnud piisavalt avaldada – meie doktorantide tööd on viinud välja niivõrd paljude tulemusteni, et need tuleb kõik ära avaldada. Tahan kaasata oma valdkonda üha rohkem tänapäevaseid tehnoloogiaid. Taotlesime üht hästi suurt Euroopa projekti, mida koordineeris TalTech ja mille eesmärk on leida tehisarule biomeditsiinis efektiivsemaid toimeviise. Minu uuritav mao- ja soolevähk on seal haigusjuhuna sees ja ma väga loodan, et saame selle projektiga kiiremini edasi liikuda, teha rohkem koostööd arstidega, nii et laboritööst vormuksid välja praktilised rakendused. Uue taotluse eesmärk on luua varases staadiumis mao-, soole- ja pankreasevähki tuvastada suutev kiirtest, mis põhineks mitte- ja väheinvasiivsetel markeritel – näiteks hingeõhul või vere- ja väljaheiteproovil. See annaks võimaluse loobuda endoskoopiatest või rektoskoopiatest. Inimesed kipuvad minema selliseid ebameeldivaid, kalleid ja aeganõudvaid analüüse tegema alles siis, kui on suur häda käes. Pirjo Spuul. Foto: Karl-Kristjan Nigesen Lihtsama testimisvõimalusega saaksime diagnoosida rohkem haigusjuhte ning jõuaksime haigustele varem jälile. Me saame hästi palju andmeid, tehisaru aitab neid analüüsida ja leida varajasi markereid, mille põhjal testi arendada. Sellessegi ettevõtmisse on kaasatud 27 partnerit üle Euroopa, 2026. aasta alguses langetatakse rahastusotsus. „Lihtsama testimisvõimalusega saaksime diagnoosida rohkem haigusjuhte ning jõuaksime haigustele varem jälile.“ Sul on näidata kahe aasta tagant ette ka üks patent ja väike ettevõtluskogemus. Kuidas sellega läheb? Patent valmis koostöös. Praegustesse projektidesse on kaasatud ka ettevõtted, seega täiendan pidevalt oma kogemustepagasit. Meie teadlased teevad tipptasemel teadust ja ainult rõõm on näha, kuidas instituudist saavad alguse innovaatilised ja rakendatavad lahendused. Kuid eks see on natuke suunatud ka – rahastusskeemid on nii Eestis kui ka Euroopas laiemalt praegu väga rakendusuuringute poole kaldu. Ma tahan küsida, kust see rakendus õieti tekib, kui baasi all ei ole. Rakendusi peab muidugi tulema, aga need ei teki ilma baasteaduseta ning raha tuleb suunata mõlemasse. Meie rakenduste laine tuleneb praegu suuresti sellest, et meil on jõutud pikalt baasteadust teha. Ütlesid, et tahad näha, kuidas sinu leitud teadmised inimesi jõuavad inimesteni. Kuidas see kõnetab teadlasi su ümber? Reaktsioone on seinast seina. Loomulikult pole kõigil ettevõtluspisikut. Osal on see aga hästi tugev – supernäide on Kristel Vene, samuti Petri-Jaan Lahtvee või Jekaterina Mazina-Šinkar, ettevõtlus sobib neile nagu valatult. Aga kõik pole sellised ning isegi kui nad leiavad rakenduse, siis ei teeks nad kunagi oma firmat ega läheks oma lahendusega püünele. Selleks on vaja kindlaid isikuomadusi. Seetõttu tuleb luua tiimid, millesse kuuluvad ühelt poolt vaiksed teadlased, kes eelistavad istuda laboris, ning teisalt need, kes suudavad ette võtta ja ära teha. Olen igati selle poolt, et peame ära kasutama inimeste tugevusi, mitte suruma neid mingitesse raamidesse. Kui sulle suhtlemine ei sobi, ei saa ma asetada sind positsiooni, mis eeldab tihedat suhtlust. Kui olla teadlik inimeste tugevustest ja neid tugevusi õigesti rakendada, paneb see asjad toimima. Kui inseneridel on Tudengivormel, siis loodusteaduste tudengeid ajendab tiimides koostööd tegema väljakutsepõhine õpe. Käivad arutelud, milliseid akuutseid küsimusi saaksid nad üheskoos lahendada. Näiteks gene editing – hakkad geenist pihta ja leiad, mida saab toota ja kuidas seda edasi arendada. Sellisesse lähteülesandesse saab pealegi kaasata väga erinevate valdkondade teadlasi. „Rakendusi peab muidugi tulema, aga need ei teki ilma baasteaduseta ning raha tuleb suunata mõlemasse.“ Oled päris noor ja hoog on sees. Kuhu sa tahaksid oma tööga jõuda, mida veel ära teha? Tahaksin kindlasti, et mu nimi kuuluks mu teadusvaldkonna aktsepteeritud tippude hulka. Soovin, et Eestis tõuseks Helicobacter pylor’iga seotud maovähi teadlikkus, et sellealane teadusarendus ikka jätkuks ja muidugi soovin ma, et maovähi juhtumite arv väheneks. Teiseks tahaks upitada Eesti teadust pildile. Mind häirib see pidev Tallinna ja Tartu vastandumine – prooviks ikkagi ajada koos, ühiselt Eesti asja. Meie teadlaskond pole ju teab mis suur. Üks põhjus on kindlasti raha – kui raha oleks koostöö tegemiseks piisavalt, nii et seda jaguks rohkem kui ühele, ei peaks me selle nimel konkureerima, vaid saaksime sellega oma erialasid võimestada. Kindlasti peame otsima lisarahastusvõimalusi väljaspool Eestit. Kuidas sa end kõige selle juures laed? Mulle meeldib kontsertidel ja teatris käia, see annab tükiks ajaks hea tunde. Soojal maal meeldib mulle samuti reisida, aga sageli see väsitab mind, nii et pärast on vaja reisist puhkamiseks eraldi puhkust. Nii et kõige paremini laen ma end ikkagi rahulikult kodus, kus ma saan seda meeletut suhtlemist tasakaalustada. Mulle meeldib oma aias toimetada – see ongi mu laadimiskoht. Soovita kolme söödavat asja, mis peaks igas aias kasvama. Esiteks ürdid – basiilikud, rosmariinid, tüümianid, pune … Ürdipeenar teeb igale toidule head, tõin mõned isegi talveks rõdule. Söön neid kuivatatult, värskelt ja sügavkülmutatult. Kui on olemas väike kasvuhoone, soovitan kindlasti tomateid, kurke ja paprikaid. Suvikõrvits on miski, mida ma alatasa kasvatan ja kõikvõimalikes toitudes kasutan. Ja muidugi marjad. Mu lemmikud on vaarikad, mul on aias neid hästi palju – külmutan, keedan moosi ja kõige parem on, kui neid veel mustikatega segada. „Mind häirib see pidev Tallinna ja Tartu vastandumine – prooviks ikkagi ajada koos, ühiselt Eesti asja. Meie teadlaskond pole ju teab mis suur.“