Mart Saarma: Eesti ainus võimalus on teadusel põhinev tööstus

Mart Saarma: Eesti ainus võimalus on teadusel põhinev tööstus. 06.01.2025. Eesti tulevik sõltub suures osas sellest, kui hästi me suudame rakendada Eestis või rahvusvaheliselt loodud uusi tehnoloogiaid ja arendada teaduspõhist majandust. Looduslikud ressursid on napid, seetõttu on ajude hallollus meie kõige tähtsam loodusvara ja peame suutma seda rakendada. Nii on Tehnikaülikoolil Eesti jaoks absoluutselt keskne roll. See roll on olla liider rakendusteadustes ja teadustulemuste viimises tööstusesse; olla ekspert, kes suudab hinnata mujalt maailmast tulevaid tehnoloogiaid ja nende kasulikkust Eesti majandusele. Seda funktsiooni ei ole Tallinna Tehnikaülikool täiel jõul täitnud. Rakendusteadus sünnib reeglina alusteadusest, mistõttu peame panema senisest suuremat rõhku rakendusteaduste arendamisele, kuigi mitte alusuuringute arvelt. Kõigis juhtivates Euroopa ja Ameerika tehnikaülikoolides on tugevad alusuuringud. Radikaalsed, uusi tööstus- ja teenindusharusid tekitavad innovatsioonid sünnivad peamiselt alusuuringutes. Seda väidet ilmestavad hästi geenitehnoloogia sünd ja sellest kiiresti välja kasvanud biotehnoloogiline tööstus. Ülemaailmse biotehnoloogiaturu suurus oli 2023. aastal 1,38 triljonit USA dollarit, 2024. aastal 1,55 triljonit ja 2034. aastaks eeldatakse, et see ulatub ligikaudu 4,61 triljoni USA dollarini, laienedes igal aastal 11,5% võrra. Suures plaanis on seni üheks takistuseks olnud tõik, et Eesti valitsus jättis Tehnikaülikooli eriti iseseisvuse esimesel kümnendil Tartu ülikooliga võrreldes vaeslapse ossa. Euroopa juhtivad riigid toetavad tipptehnikaülikoole pea sama suures mahus kui tippülikoole, Eestis aga poole vähem. Teiseks kehtib Eestis teadus- ja arendustegevuse korralduse seadus (TAKS), milles asetatakse tugev rõhk alusuuringutele. Olemegi alusuuringutes üsna heal tasemel, kuid rakendusuuringud on jäetud unustusse. On aeg seda korrigeerida, sest viibime pikas ja sügavas majanduskriisis ning kuni me ei investeeri kõrgtehnoloogiasse ja kõrgtehnoloogilistesse firmadesse ega toeta ühtlasi rakendusuuringuid, ei parane mitte midagi. Samas on hea tõdeda, et Riigikogu arutab uut, TAIKSi-nimelist seadust, mis peaks suures osas lahendama praegused juriidilised takistused. Euroopa juhtivad riigid toetavad tipptehnikaülikoole pea sama suures mahus kui tippülikoole, Eestis aga poole vähem. Rohkem patente Tehnoloogia on alati mänginud majandusarengus üliolulist rolli ja viimastel aastakümnetel on selle mõju järjest kasvanud. Tehnoloogilised edusammud on tekitanud uusi tööstusharusid ja tooteid, aga ka suurendanud olemasolevate tööstusharude tootlikust ja tõhusust. Iga teadusesse ja arendustegevusse investeeritud euro annab aasta lõikes 14% dividende. Soome ja paljud teised riigid on sellest aru saanud. Soome otsustas võtta 2023. aastal teaduse ja arendustegevuse edendamiseks riigilaenu, hoolimata sellest, et riigivõlg oli 75% SKP-st. Alates 2024. aastast antakse igal aastal teadusele ja arendustegevusele juurde 260 miljonit eurot ning nii tõuseb Soome valitsuse toetus teadus- ja arendustegevusele kümne aasta jooksul kahelt miljardilt neljale miljardile eurole. Seni on pool rahast läinud alus- ja pool rakendusuuringutesse, aga nüüd plaanitakse rakendusuuringute osa tõsta. Oluline on tõik, et rakendusuuringuteks peetakse ettevõtetes tehtavat arendustööd, olgu siis koos ülikooliga või iseseisvalt. Julgen siin tsiteerida oma taanlasest sõpra, endist Carlsbergi peadirektorit: „Most of the applied research that are conducted in Danish universities, can be classified as unapplicable applied research“. Eesti keeles kõlab see nii: „Suur osa rakendusteadusest, mida teadlased Taani ülikoolides läbi viivad, on rakendamatu.“ Enamik teadlasi lihtsalt ei tea, millist rakendust tööstus vajab. Erandiks on nn radikaalsed innovatsioonid, aga neid sünnib harva. On fakt, et ilma patentideta pole moodsat kõrgtehnoloogilist tööstust olemas. Tehnikaülikool ja kogu Eesti patenteerib liiga vähe. Kuna patenteerimise aluseks on leiutised, võib see näiliselt viidata, et Tehnikaülikooli teadlased ei ole kuigi palju uut loonud. Ma arvan, et tegelikult ei pea see paika, paljud head asjad jäävad lihtsalt patentimata. Nii tuleks esimese sammuna tõsta patenteerimise ja litsentseerimise teadlikkust, kuna endiselt liigub ringi professoreid, kes leiavad, et patentimine takistab teaduslikku tööd või et nende valdkonna leiutisi ei saa patentida. Olgu siinkohal öeldud, et tehisintellektialaste patentide arv on üks kiiremini kasvavaid patenteerimisvaldkondi. Tänu TalTechi uuele ettevõtlusprorektorile [Erik Puura], liiguvad need asjad ülikoolis siiski heas suunas. Lõviosa Tehnikaülikooli, Tartu Ülikooli või ka Helsingi Ülikooli uurimustest, millega mina töötan, ei ole vastavas riigis rakendatavad, kuna sellist tööstust Eestis ja Soomes lihtsalt pole. Aga kui mitu litsentsilepingut on Tehnikaülikoolil välismaiste ettevõtetega? Ülikooli eelmise aasta litsentsilepingute maht jääb juba minu labori omadele kõvasti alla ja siin on midagi viltu. Ilma patentideta pole moodsat kõrgtehnoloogilist tööstust olemas. Tippteadlaste meelitamine Muret teeb see, et kuigi endiste sotsmaade tehnikaülikoolide hulgas on TalTech oma teadusliku tasemega vaata et parim, jääb see alla juhtivatele Euroopa tehnikaülikoolidele ja ka Tartu Ülikoolile. Üks põhjus on see, et liiga vähe doktorikraadi kaitsnud noori läheb järeldoktorantuuri välismaa juhtivatesse ülikoolidesse ja ettevõtetesse, kus tehakse kõrgtasemelist uurimistööd. Järeldoktorantuur on aeg, mil teadlane tõeliselt iseseisvub. Juhtivates Euroopa või Ameerika ülikoolides ei ole võimalik saada professoriks, kui pole 3–4 aastat juhtivas laboris järeldoktorina põhjapanevaid töid avaldatud. Meil nii ei ole. Meil tuleks seada sisse vastav kultuur, sest väljas käies tulevad uued ideed ja nii toome Eestisse uusi tehnoloogiaid ja helgeid päid. Sellel on pikk ja tugev mõju. Teiseks võiks ülikool püüda palgata professori- ja juhtivteaduri kohtadele mitte ainult Eesti parimaid, vaid ka rahvusvaheliselt parimaid; võib-olla on mõtet palgata kahe keskpärase asemele üks tipp. Tenuuriga on seda püütud teha, kuid leiab terve rea näiteid, kus Euroopa Teadusnõukogu (ERC) grandi saanud teadlane ei ole võtnud vastu Tehnikaülikooli pakkumist. Kuid üksainus tipp võib tuua aastas sisse miljon või ka mitu miljonit eurot teadusrahastust. Tippude Tallinnasse meelitamisega tuleb tegeleda aktiivselt: kutsuda isiklikult, pakkuda ja võimalusi selgitada – lihtsalt kuulutuse peale nad ei tule. Tippteadlasi võiks siia meelitada üks oluline asi: erinevalt näiteks Soomest on Eesti ülikoolides lubatud lisaks kuupalgale maksta saadud grantide pealt endale lisatasu ja see võimaldab tõsta edukal rahataotlejal oluliselt isiklikku sissetulekut. Eesti doktoril on praegu enamasti ainult üks koht, kuhu oma doktorikraadiga minna: jääda akadeemiasse. Tean aga minugi loengutes käivate noorte kohta, et suur osa neist tahab minna tööle firmadesse. Me peame hakkama looma juurde teaduspõhiseid kõrgtehnoloogiaettevõtteid või meelitama neid siia välismaalt. Ericssonil on Eestis olemas teadus- ja arendustöö, kuid seda on vähe. Mõistan samas, et oma roll on ka geograafial ja poliitikal: varem oli meie lähedus Venemaaga majanduslikult huvitav, praegu aga riskantne. Ülikooli eelarvet tuleb oluliselt tõsta konkurentsipõhise raha abil – lepingud suurte Euroopa ja Ameerika firmadega, ERC grandid, rahvusvahelised heategevuslikud fondid. Meil on palgal piisavalt bürokraate, kes peaksid kõikvõimalikud rahastusvõimalused välja otsima ja neid teadlastele tutvustama; teadlastele on vaja korraldada ka taotluste kirjutamise koolitusi. On meeldiv tõdeda, et juba praegu saavad Tehnikaülikooli teadlased rahastusinfot ja taotluste koolitusinfot, aga kindlasti on vastava teadmise levikut võimalik laiendada ja parandada. Nii et kokkuvõttes on meil võimalusi küll. Ülikool peaks võtma tõsiselt käsile innovatsioonivaldkonna. Professoritele ja teadlastele tuleb selgitada, et lisaks alusuuringutele tuleb üritada neid uuringuid ka rakendada, ning akadeemilises karjääris tuleks arvestada lisaks akadeemilistele artiklitele patentidega, litsentsidega ja loodud idufirmadega. Samuti tuleb aidata teadlastel leida rahastusallikaid ja toetada noorteadlaste suundumist järeldoktorantuuri ajal tipplaboritesse. Muidugi on seda kõike lihtne soovitada ja mitte nii lihtne läbi viia, kuid see on ainus tee. Väikese riigina pole meil võimalik lüüa läbi massiga, vaid ainult kvaliteediga, nii teaduses kui ka tööstuses. Ning lõpuks otsivad parimad teadlased just akadeemilist õhkkonda, mis neid ligi meelitab ja paigal hoiab. Väikese riigina pole meil võimalik lüüa läbi massiga, vaid ainult kvaliteediga, nii teaduses kui ka tööstuses.