Eesti Masinatööstuse Liidu nõukogu esimees
Eesti majandust rõhuvat inseneride puudust saaks leevendada kolme lihtsa muutusega koolihariduses, mis ei maksaks sisuliselt midagi, aga mis avaks igal aastal tuhandetele noortele ja nende peredele tee kõrge sissetuleku juurde, soovitab Eesti Masinatööstuse Liidu nõukogu esimees Veljo Konnimois.
On hästi teada, et järgmisele jõukuse tasemele murdmiseks on Eestil vaja rohkem insenere. Inseneridel tuginev tark tööstus on rikkuse aluseks nii Soomes kui ka Saksamaal.
Meil juba on omajagu ettevõtteid, kes arendavad vähemalt sama keerulisi tooteid kui soomlased või sakslased. Nüüd peame Eestis sellelaadset uut majandust laiendama. Aga meil on puudu tuhandeid insenere. Iga insener tekitab oma tööga uusi töökohti ning tõstab kokkuvõttes kõigi eestimaalaste palku.
Inseneride põua leevendamisest rääkides on enamasti tähelepanu all kõrgharidus. Lahenduseks pakutakse, et avame veel rohkem insenerierialasid. Või nõuame ülikoolidelt, et inseneriõppesse võetaks rohkem noori.
Aga mida saavad kõrgkoolid teha, kui noortel pole varasema hariduse vundamenti või veel hullem – pole lihtsalt inseneeria vastu huvi? Uuringute kohaselt välistavad pooled põhikoolilõpetajad insenerierialad enda jaoks täielikult. Selliste hoiakutega Soome ega Saksamaa rikkuse tasemele ei jõua.
Samuti on aastakümneid kestnud jutt, et tuleb “inseneriõpet populariseerida”. Liiga tihti väljendub see lõpuks lihtsalt mõnes reklaamikampaanias, mis kõlab õõnsalt ning millel pole püsivat mõju.
Mida siis teha? Tarvis oleks odavaid ja nutikaid muutusi hariduskorralduses, mis tekitaksid koolilastes tehnoloogiavaldkonna suhtes positiivseid emotsioone. Juba põhikool peaks andma esimesi inseneeria-alaseid eduelamusi. Samuti reaalse arusaama, kuivõrd põnevat ja ühtlasi väga hea palgaga tööd insenerid teevad.
Iga insener tekitab oma tööga uusi töökohti ning tõstab kokkuvõttes kõigi eestimaalaste palku.
Kuna üldist juttu ja abstraktseid visioone on olnud piisavalt, pakun välja kolm konkreetset muudatust, mida saaks põhi- ja keskharidusse kasvõi tulevast sügisest sisse viia. Kuna laiemad haridusreformid on niikuinii ette võetud, tundub olevat sellisteks otsusteks ka paras aeg.
Robotite testimine TalTechis | Foto: TalTech
Millal sinu laps viimati robotitel külas käis?
Koolilaste õppekäikude või tunniväliste ekskursioonide kavandamisel peetakse enesestmõistetavaks, et põhikooliõpilased peaksid käima looduses või saama kultuurielamusi. Aga kui paljud koolid viivad lapsi külla Eesti robotitele – ekskursioonile mõnesse targa tööstuse tehasesse, kus valmib maailma tipptasemel tehnoloogia?
Seda tuleks teha. Kogemused kinnitavad, et õppekäik tänapäevasesse tehasesse meeldib lastele enamasti rohkemgi kui näiteks muuseumikülastus. Tänapäevane Eesti targa tööstuse tehas on põnev paik, kus valmistatakse kõrgtehnoloogiliste seadmete abil mikromeetri täpsusega lihvitud detaile, mis maksavad teinekord auto hinna.
Igast maakonnast leiab vähemalt ühe ettevõtte, mille tehas on otsekui ulmefilmist pärit. Ja kui jutustada nähtava saateks lugu, mida, kuidas ja miks seal tehakse, siis on elamus veel põnevam. Kui külastus hästi läbi mõelda, saab targa tööstuse tehases näitlikustada kõike, mida füüsika- ning osalt ka keemia- ja matemaatikatunnis õpitud.
Tänapäevased targad tehased, mille toodang toob Eesti perede eelarvetesse välismaalt miljoneid eurosid, pakuvadki vastust koolihariduse igihaljale küsimusele: kus meil seda päris elus vaja läheb?
Selle juures ei tasu jätta selgitamata, et õppinud spetsialisti töö sellises ägedas paigas tõstab ta hoobilt umbes kolmveerandist eestimaalastest jõukamaks. Varateismeliste noortega võib ja tuleb avatult rahast rääkida. Seisavad neil ju ees haridusteed puudutavad otsused, millest sõltub nii nende endi kui ka nende tulevase pere elatustase.
Näiteid koolide ja ettevõtete sedalaadi koostööst on aina rohkem. Seda tuleks aga laiendada kiiresti kogu haridussüsteemile. Peaks olema püstitatud väga konkreetne eesmärk, mille kohaselt on iga Eesti noor jõudnud põhikooli lõpuks külastada mõnda Eesti targa tööstuse ettevõtet. Sellise külastuse kulu oleks marginaalne, aga kasutegur märkimisväärne.
Peaks olema püstitatud väga konkreetne eesmärk, mille kohaselt on iga Eesti noor jõudnud põhikooli lõpuks külastada mõnda Eesti targa tööstuse ettevõtet.
Väga konkreetne eesmärk peaks olema, et iga Eesti noor on põhikooli lõpuks külastanud mõnda Eesti targa tööstuse ettevõtet. Cleveroni pakirobotite tehas | Foto: Renee Altrov
Tööõpetus tänapäevaseks – lõpp palgalõhele
Teine üsna lihtne, aga väga võimas hoob, kuidas juba põhikooli abil saab inseneride põuda leevendada, eeldab riiklikus õppekavas ettenähtud uudse tehnoloogiaõpetuse aine tegelikku elluviimist.
Lugejal võib tekkida küsimus – mis aine on tehnoloogiaõpetus? Tõesti, oleme ju harjunud ütlema selle kohta “tööõpetus” ning seostama seda miskipärast sooliselt segregeeritud kudumise-heegeldamise ning saagimise-hööveldamisega. Ilmselgelt ei sobi selline lähenemine enam tänapäeva kooli.
Eesti koolidest leiab edulugusid, milles antakse nii tüdrukutele kui ka poistele neid huvitaval moel sisuliselt robootika ja programmeerimise algõpetust. Kasutatakse CNC-freese, lasergraveerijaid ja 3D-printereid ehk tööpõhimõttelt maailma tipptehnoloogiaettevõtetes kasutatavatele vahenditele sarnanevaid tööriistu.
Sellele lisandub loovus: projektide väljamõtlemine, modelleerimine ja CAD-disain. Selline mänguline ja loominguline, aga ka väga praktiline lähenemine on end õpilaste inseneeriahuvi tekitava suunana tõestanud. Taolisele tehnoloogiaõppele tuleks minna üle kõigis Eesti põhikoolides.
Tehnoloogiaõppele tuleks minna üle kõigis Eesti põhikoolides.
On väga oluline, et selline praktika aitaks lisaks inseneride põuale lahendada ka muid tõsiseid sotsiaalseid probleeme. Näiteks poiste koolist väljalangemist, mis on seotud õppe liigse teoreetilisusega. Või noorte naiste alaesindatust hästi tasustatud inseneeriavaldkonnas, sest seda ei tajuta huvitavana, kuigi selline hoiak süvendab omakorda palgalõhet. Inseneeria-tehnoloogiaõppe õppevahendid vajavad küll veidi investeeringuid, aga kasu on mitmekülgne ja mitmekordne.
Oleme harjunud ütlema tööõpetus ning seostama seda sooliselt segregeeritud kudumise-heegeldamise ning saagimise-hööveldamisega. Ilmselgelt selline lähenemine aga tänapäeva kooli ei sobi | Foto: Marek Metslaid
Tehnoloogiagümnaasium üldreegliks – sest üksnes teooria rikkaks ei tee
Väga sümpaatne on haridusministri algatus, et ka keskhariduse terminoloogias on plaanis eluga kaasas käia ning “kutsekooli” ja “gümnaasiumi” asemel räägitakse aina rohkem rakendusgümnaasiumidest ja pigem teoreetilisest gümnaasiumiharidusest.
Teatavasti on silmaringi avardava teooria ja praktilisi oskusi andva õppe vahelised piirid Eesti keskhariduses üha enam hägustunud. Kutsekeskharidus viib noori samuti ülikooli (sealjuures kohati ladusamalt kui üldine gümnaasiumiharidus) ning gümnaasiumid lisavad õppekavadesse praktiliste ametioskuste üliväärtuslikku õpet.
Nii ongi euroopalik. Sarnaselt toimib keskharidus ka Saksamaal või Šveitsis. Vaja on veel astuda neile samm lähemale. Eesti keskhariduse keskmes peaksid seisma vaikimisi need oskused, mida läheb tulevikus vaja targaks, enamasti tehnoloogiaga seotud tööks.
Loomulikult lisanduvad sellele silmaring ja analüüsivõime, mis teevad keskharidusest ühtlasi harituse. Aga haridussüsteemi keskharidust puudutav “plaan A” peaks nägema igale noorele ette talle meelepärase ja jõukohase tehnoloogiaameti õppe.
Eesti keskhariduse keskmes peaksid seisma vaikimisi need oskused, mida läheb tulevikus vaja targaks, enamasti tehnoloogiaga seotud tööks.
See tähendaks, et igal aastal saaksid tuhanded noored siseneda juba 20-aastaselt tööturule, teenides vähemalt keskmist, suurusjärgus 2000-eurost palka. See tõmbaks kaasa nende peresid ja tarbimisnõudlus looks üle Eesti lihtsamaidki töökohti. Terved Eesti ühiskonnakihid astuksid mitu sammu lähemale soomlaste elatustasemele.
Õppekavad, õppehooned, suuresti ka õppevahendid ja õpetajadki on selle jaoks olemas. Teooriagümnaasiumide jõulise vähendamise plaan on samm õiges suunas. Vaja on aga veelgi selgemat otsust ja selle kommunikatsiooni – tuleviku Eesti keskharidus on tehnoloogiaõppe nägu.
Tulevikus vajalikud targa, enamasti tehnoloogiaga seotud töö oskused peaksid olema vaikimisi iga Eesti noore keskhariduse tuum | Foto: Renee Altrov
Vaja pole miljardeid, vaid meelekindlust
Kui nende kolme muutuse riigieelarvelist kulu tõhusalt majandada ja nutikalt erasektori partnereid kaasata, jääb see ilmselt pigem väheste miljonite piiresse. Küsimus pole seega rahas, vaid visioonis ja tahtes.
Motiveerimiseks rõhutaksin, et selliste muudatuste mõju jõuab juba mõne aastaga otseselt majandusse. Suurem kokkupuude inseneeriaga ja selle mänguline kogemine tõstab kõrghariduses ilmselt vastavate erialade kandidaatide hulka ja taset, see aga leevendab inseneride põuda. Rääkimata sellest, kui juba keskkoolis hakkab tehnoloogiaspetsialistiks õppijate hulk mitmekordistuma.
Tehnoloogiaõpetuse toel Eestisse ajapikku juurde toodud sajad miljonid elavdavad kogu majandust.
Iga niimoodi tööturule lisandunud spetsialist kasvatab Eesti tarka eksporti aastas kümnete tuhandete eurode võrra. Tehnoloogiaõpetuse toel Eestisse ajapikku juurde toodud sajad miljonid elavdavad kogu majandust. Sellised reformid kohtaksid kindlasti ka veidi kriitikat. Aga tegu oleks otsustega, mis paneksid Eesti majandusele sisuliselt tasuta sisse järgmise käigu. Kes julgeb otsustada?
