LinnaSulps – et suplus ei läheks vett vedama

LinnaSulps – et suplus ei läheks vett vedama. 10.04.2026. Praegune süsteem põhineb peamiselt proovide võtmisel ja laborianalüüsil, mistõttu teatatakse reostusest sageli alles siis, kui inimesed on juba veega kokku puutunud. Finest Targa linna tippkeskuse käimasolev pilootprojekt LinnaSulps ehk UrbanDip püüabki vähendada teavitusega kaasnevat ajanihet. Tegu on Eesti ja Iirimaa ühise pilootprojektiga, mille eesmärk on hakata suplusvee kvaliteeti operatiivsemalt jälgima. Projekti ühe eestvedaja, Finest Targa linna tippkeskuse teaduri Ciprian Briciu-Burghina sõnul on küsimus ennekõike rahvatervises: „Traditsioonilised seiremeetodid on nõnda aeglased, et inimesed kipuvad haigestuma enne, kui probleemist üldse teada saadakse.“ Mõju ei piirdu siiski ainult terviseriskidega. Puhas ja usaldusväärne supluskoht on oluline ka linna mainele, turismile ja inimeste igapäevase heaolule. Kui mõni rand või ujumiskoht saab külge saastunud paiga maine, mõjutab see otseselt inimeste valikuid. „Inimeste rannakasutus sõltub sellest, millisena nad tajuvad ranna veekvaliteeti,“ märkis Briciu-Burghina. Seetõttu võib esialgu tehnilise või keskkondliku alatooniga  probleemist kujuneda majanduslik ja sotsiaalne küsimus. Nii mõõtmine kui ka prognoos LinnaSulps ei piirdu mõttega, et veekvaliteeti tuleks lihtsalt sagedamini mõõta. Projekti ambitsioon on laiem: luua süsteem, mis koondab eri tüüpi andmeid, tõlgendab neid kiiresti ja aitab prognoosida, kas ja kuidas võib olukord muutuda. Selleks ühendatakse kohapealsed sensorid, ilmastikuandmed ja vee liikumisi käsitlev info. Tulemuseks peaks olema lahendus, mis annab peaaegu vahetu ülevaate nii sellest, mis toimub parajasti vees, kui ka sellest, milliseks võib kujuneda lähitundide või -päevade seis. Projekti praktilises osas katsetatakse eri hinnataseme ja võimekusega tehnoloogiaid. Eesmärk on leida viis, mis võimaldaks ühendada väiksema kuluga andurid tehisintellektil põhineva andmetöötlusega. Briciu-Burghina sõnul püütaksegi mõista, kas tehisaruga toetatud odavama tehnoloogia abil on võimalik jõuda sisuliselt sama väärtusliku tulemuseni kui märksa kallimate seadmetega. Kui on, kasvatab see tulevikus oluliselt lahenduse töövõimekust. Oluline on seegi, et süsteem ei püüa üksnes näidata „punast tuld“, vaid see aitab mõista ka veekvaliteedi muutusi. Paljud saastumisepisoodid ei kesta kaua, kuna on seotud näiteks tugeva vihma, sademevee liikumiste või muu lühiajalise sündmusega. Finest Targa linna tippkeskuse teaduri Peeter Laasi sõnul seisneb üks suur probleem just selles, et traditsiooniline seire ei näe lühiajalisi tippe piisavalt hästi: „Mõnikord võib olla olukord suure osa ajast väga hea, aga siis tuleb tugev vihm ja kahe päeva pärast tõuseb järsult ohtlike bakterite hulk. Praeguse süsteemiga jõuab sellealane info meile sageli liiga hilja kohale“. Anne kanali kogemus: andmed aitavad muuta stigmasid LinnaSulpsu lahendusega tehakse alates 2025. aastast katseid kolmes linnas – Tartus, Fingalis ja Dún Laoghaire-Rathdownis (mõlemad Iirimaal). Eestis on keskseks katsealaks Anne kanal, mida linlased on pidanud läbi ajaloo kehva veekvaliteediga ujumiskohaks. Laasi sõnul valmistas ühe suurima üllatuse tähelepanek, et vähemalt osa ajast oli Anne kanali vesi märksa parem, kui varasem maine lubanuks arvata. „See teadmine aitab murda stigmasid – mõnikord pole ujumiskoht tegelikult sugugi nii halb, kui inimesed arvavad,“ ütles Laas. Probleeme see muidugi ei kummuta. Vastupidi – projekt püüab anda täpsema pildi sellest, millal, miks ja kui pikalt reostusrisk tegelikult tekib ja kestab. See on oluline, sest kehtiva raamistiku kohaselt peab supluskoha haldaja mitte ainult reostuse tuvastama, vaid andma ka hinnangu selle päritolu ja kestuse kohta. Just siin tuleb mängu projekti teine oluline suund: reostusallika tuvastamine. „Kui tekib reostus, saame bakterite geneetilise analüüsi abil hinnata, kas see pärineb inimestelt, koertelt, veistelt või mujalt,“ selgitas Laas. Niisugune teadmine annab linnale või haldajale võimaluse adekvaatsemalt reageerida , mitte lihtsalt oletuste põhjal tegutseda. Teadusprojektist turule: kuidas LinnaSulps otsib oma ärimudelit Kuigi LinnaSulps on oma olemuselt teadus- ja arendusprojekt, on seda ajendanud algusest peale nägemus praktilisest ja turustatavast lahendusest. Projekti meeskond ei varja, et projekti lõpuks soovitakse jõuda ärimudelini, mille põhjal võiks pakkuda lahendust kas litsentsi kaudu olemasolevatele ettevõtetele või luua selleks eraldi spin-off-ettevõte. Kõige tõenäolisem mudel oleks teenuspõhine: linn ei ostaks endale keerukat tehnilist süsteemi, vaid telliks vahetuid andmeid, prognoose ja vajadusel ka lisateenuseid, näiteks reostusallika tuvastamise. Mõeldes projekti võimalikule edule, on Briciu-Burghina arvates täiesti realistlik saada viie aasta jooksul mõne Euroopa linna püsikliendiks ning kujundada lahendusest toimiv, usaldusväärne ja korduvkasutatav teenus. Ambitsiooni tiimil jagub, kuid samavõrd võimaldab kogemus kainelt mõelda – kuna ärimaailm pole nende igapäevane töövaldkond, on nad pidanud nii nõustajatelt, investoritelt kui ka partneritelt omajagu õppima. Laasi sõnul on ta ammutanud teadlasena kõige suuremad õppetunnid just kommertslikust vaatest. Kui teaduses kipub fookus püsima lahenduse töövõimekusel, tuleb ärimaailmas küsida, kellele on vastavat toodet või teenust päriselt vaja; „Sa ei saa lihtsalt mõelda, et su lahendus on hea – pead aru saama, kes selle eest maksab ja miks.“ Briciu-Burghina märkis, et koostöö avaliku sektoriga võib olla aeganõudev, mistõttu tasub otsida paralleelselt võimalusi ka erasektorist. Samal ajal loodab meeskond, et pilootlinnadest saavad tulevikus nende tugevamad visiitkaardid – kohad, mis näitavad teistele omavalitsustele lahenduse potentsiaali ja toimivust. Kommentaar: Tartu linnavalitsuse projektijuht Marion Kade Tartu linna ajendas antud pilootprojektiga liituma soov Anne kanali suplusvee kvaliteeti paremini mõista ja jälgida. Tegemist on linna ühe populaarsema supluskohaga, mille veekvaliteet võib ajuti kõikuda ning selle põhjused pole alati selged. Pilootprojekt annab võimaluse katsetada uusi sensor- ja andmelahendusi, mis aitavad veekvaliteedi muutusi paremini tuvastada. Praegu hinnatakse suplusvee kvaliteeti ainult suplushooajal, kord nädalas. See tähendab, et lühiajalised reostusjuhtumid võivad jääda märkamata või tuvastatakse need alles tagantjärele. Lisaks ei teata sageli reostuse täpset allikat (kas on tegu inimeste, lindude, loomade või millegi muuga). Detailsem info võimaldaks anda suplejatele veeseisundi kohta ajakohasemat infot. Senine kogemus on olnud positiivne, sest pilootprojekt on andnud linnale alates 2025. aasta septembrist veekvaliteedi muutustest väärtuslikku lisainfot. Testperiood pole siiski veel läbi ja lõplikud tulemused saame sügisel, pärast 2026. aasta suplushooaega. Praegu on meie eesmärk hinnata, kuidas see lahendus Tartu tingimustes toimib ja kui praktiline see on. Kui see osutub usaldusväärseks ja kasulikuks, võib linn hakata seda ka pärast pilootprojekti lõppu kasutama, olgugi et lõplik otsus võetakse vastu siis, kui projekt on läbi.