Gerttu Heina: inseneriamet on meelelaad, mitte lihtsalt elukutse

Gerttu Heina: inseneriamet on meelelaad, mitte lihtsalt elukutse. 24.03.2026. Kui Gerttu Heina 17-aastaselt üksi Soome kolis, polnud tal veel plaanis inseneriks saada. Küll aga tundis ta juba siis, et Eesti koolisüsteem teda ei kõneta. Olles omandanud Soomes inseneeria-alase bakalaureusekraadi, ning tulnud magistrikraadi jaoks tagasi Eestisse, TalTechi, on ta tänaseks vahetanud inseneriameti tootmisplaneerimise tiimijuhi rolli vastu tehnoloogiaettevõttes ABB. Ta tunnistab, et kuigi tegevinsenerina ta enam ei tööta, saadab inseneri mõtteviis teda ilmselt elu lõpuni. Heina sõnul on tal alati olnud leiutaja loomus. „Ma toitun erinevate probleemide lahendamisest. Olen nõus kulutama tunde, et töötada välja mõni nutikas lahendus.“ Teda on alati köitnud masinad, patareid, liikuvad süsteemid ja küsimus, kuidas asjad päriselt töötavad. Ta meenutas, kuidas ehitas koolieas mikromootoriga väikese auto, mille kooli kaasa viis ning millega õpetajaid ja klassikaaslasi üllatas. „Esialgu ei uskunud keegi, et ma selle päriselt üksi valmis olin ehitanud,“ rääkis ta. Soomest sai pöördepunkt Heina ei unistanud lapsepõlves inseneriametist, vaid mõtles hoopis arhitektuuri või päästeametniku töö peale. Reaalained meeldisid talle küll väga, kuid tulevikuplaan polnud veel paigas. Küll aga tundis ta varakult, et soovib oma haridusteed jätkata väljaspool Eestit. Nii läks ta 17-aastaselt suvel koos sõbrannaga Soome koristajaks, kuid otsustas peagi, et soovib seal ühtlasi ka gümnaasiumisse minna: „Mu vanavanematel oli seal tühi maja, astusin kohalikku gümnaasiumi uksest sisse ja teatasin, et tahan siin õppida.“ Seejärel andis Heina oma otsusest vanematele teada: „Kuna Soomes algab kool varem, arvasid mu vanemad, et küllap olen septembriks Eestis tagasi, sest keelt ma ju eriti ei osanud. Läks aga teisiti ja ma jäingi Soome.“ Heina hinnangul väljendub Soome ja Eesti suurim erinevus selles, kuidas nähakse neis riikides gümnaasiumi rolli. „Soomes ei nähta gümnaasiumis  põhikooli pikendust, sinna lähevad ainult need, kel on kindel soov ülikoolis jätkata.“ Juba esimestel päevadel küsitakse õpilaselt, kus ja mida tahab ta hiljem edasi õppida, ning sellest lähtuvalt pannakse paika tema õpitee. Ühesõnaga aidatakse noorel oma valikuid juba gümnaasiumis olles teadlikult kujundada. Tema arvates saaks ka Eestis selles valdkonnas noorte toetamiseks rohkem teha. Näiteks tuua koolisüsteemis gümnaasiumi planeeritud osaks ülevaate erinevate erialade olemasolust, millistes koolides mida õpetatakse ning selgitada, miks on oluline osaleda ülikoolide avatud uste päevadel. „Soomes ei nähta gümnaasiumis  põhikooli pikendust, sinna lähevad ainult need, kel on kindel soov ülikoolis jätkata.“ Kui õppetöö ei jää loengusaali kinni Soomes mehaanikainseneriks õppides avastas Heina oma rõõmuks, kuivõrd tihedalt oli õpe tööstusega seotud. Paljudel erialadel olid oma ettevõttepartnerid, kes panustasid õppetöösse. Firmad toetasid tudengiorganisatsioone, osalesid erialaüritustel ning aitasid hoida õppetööd kooskõlas tegeliku töö vajadustega. Heina sõnul tekitas see tunde, et tudengeid ei valmistata ette mitte abstraktseks tulevikuks, vaid täiesti konkreetseks tööeluks – nii sai pärast lõpetamist kiiremini töökeskkonda sisse elada. TalTechi magistriõpingute osas tõi ta positiivsete märksõnadena välja prestiiži, süsteemsuse ja metodoloogilise mõtlemise. Eriti jäid Heinale meelde praktilised simulatsioonid, tootmismängud ja muud metoodilised lähenemised, mis toetasid õppimisel rohkem kui ainult loenguformaadis. Ülikoolis õppides ei tundnud Heina, et oleks pidanud naisena end teistest rohkem tõestama. Samuti on ta kogenud austavat ja võrdset kohtlemist töö olukordades. Samas on olnud ka hetki, kus on tulnud ennast naisena rohkem tõestada. Näiteks pidi Heina maadlema soostereotüüpidega ehitussektoris töötades. Seal tuli tal kogeda suhtumist, et noor naine ei saa ju ometi päriselt teada, mida ta teeb: „Mäletan, kuidas meeskolleegid käisid mõõdulindiga üle selle, mida olin hetk tagasi laseriga mõõtnud.“ Gerttu Heina Soomes ehitusobjektil. Foto: Erakogu Heina sõnul pole sellistes olukordades enesehaletsemisest ega solvumisest kasu, vaid tuleb toetuda tõenditele, sertifikaatidele, tingimustele ja numbritele. Ta tõdes, et kahjuks on endiselt veel olukordi, kus meestel lubatakse tehnilistes valdkondades palju sagedamini lihtsalt „arvata,“ samas kui naised peavad oma seisukohti tugevate faktidega toetama. „Usun aga, et see on ajaga järjest paremaks läinud ning naistel on tehnilistel erialadel võimalik palju ära teha. Kõik algab ikkagi igast inimesest endast – kui oled ise igas olukorras korrektne ja uudishimulik ning huvitatud uusi teadmisi ning oskusi omandama, on igale insenerile maailm lahti.“ Aga kuidas meelitada rohkem tüdrukuid tehnikamaailma? Heina meelest tuleks sellega alustada erialavaliku hetkest palju varem. Tehnilised oskused peaksid olema nii koolis kui ka kodus mõlema soo jaoks sama loomulikud. Ta meenutas muigega, kuidas käis noorena sõbrannade juures lambipirne vahetamas ja aitas muude tehniliste töödega, sest teised tüdrukud ei julgenud seda ise teha. „Argine julgus kruvikeeraja kätte võtta, uurida, kuidas miski töötab, ja proovida katkist asja ise parandada võiks saada tüdrukute seas sama tavaliseks kui nööbi õmblemine.“ „Argine julgus kruvikeeraja kätte võtta, uurida, kuidas miski töötab, ja proovida katkist asja ise parandada võiks saada tüdrukute seas sama tavaliseks kui nööbi õmblemine.“ Inseneriamet kui meelelaad Praegu töötab Heina ABBs tootmisplaneerimise tiimijuhina. Kuigi oma igapäevatöös ta inseneriametit enam ei pea, pole inseneriidentiteet temast kuhugi kadunud. „Pean end ilmselt surmani inseneriks, sest insenerimõtlemine on osa minust.” Samas tunnistas ta ausalt, et igatseb päris inseneritööd. Ta tahaks koolitada tulevikus uusi insenere, neid suunata ja aidata neil kasvada. Heina loo saab võtta kokku mõttega, et inseneeria pole tema jaoks mitte ainult amet, vaid meelelaad. See on tugev vundament, millelt on võimalik liikuda väga erinevatesse valdkondadesse ja ametitesse. Mitmed erialad jäävad ka siiski tehnoloogia valdkonnaga tugevalt seotuks, näiteks kui insnerist kasvatakse edasi tööstusettevõtte tehnoloogia juhiks. Just siin peitubki asja paradoks: inseneeria annab inimesele nõnda tugeva aluse, et tihti võib see tõugata ta klassikalisest inseneritööst päris kaugele. Inseneri mõtteviis ise ei kao aga kuhugi. * Artikkel valmis koostöös Inseneriakadeemiaga. Inseneriakadeemia üks eesmärk on suurendada tüdrukute osakaalu inseneeria erialadel. „Pean end ilmselt surmani inseneriks, sest insenerimõtlemine on osa minust.”