Riigilaevastiku juht Andres Laasma: merendus on Eesti strateegiline reaalsus

Riigilaevastiku juht Andres Laasma: merendus on Eesti strateegiline reaalsus. 27.02.2026. Vastupidi, 2025. aasta jõulude eel kaitses ta TalTechi Eesti Mereakadeemia tööstusdoktorandina edukalt teaduskraadi, mistõttu kuulub ta nüüd nende väheste Eesti tippjuhtide hulka, kelle visiitkaarti kaunistab lühend “PhD”. Samuti lükkab Laasma eeskuju ümber paljude teiste kogenud ekspertide salajase kartuse, et äkki ollakse doktorantuuri ja õppimise jaoks liiga vana. Ei olda! Kõrgelt hindab Laasma sedagi, et tema uurimistööd juhendas tuntud Soome merendus- ja logistikaekspert, TalTechi professor Ulla Pirita Tapaninen, kelle nõuandeid kuulavad me põhjanaabrid nii kriiside ajal kui ka rahulikel aegadel. Tohutu areng Doktorikraad maksab maailmas küll palju, ent uhkest tiitlist tähtsamaks peab Laasma teadmisi ja kogemusi, mis temast mingis mõttes n-ö täiesti uue inimese tegid: „Kui ma vaatan neile neljale aastale tagasi, siis oli see kõik üli-üli-üliintensiivne, aga ka põnev. See aeg pani mind mitmeid asju elus ümber hindama.“ Laasma sõnul avasid TalTechi doktorantuuri neli aastat, üks neist n-ö tava- ning kolm ülejäänut tööstusdoktorantuuris, talle täiesti uue maailma, millest tal polnud enne aimugi. Ühtlasi muutsid need aastad tema meelelaadi ja suhtumisi. „Tippjuhina tegutsedes kipud tihtipeale arvama, et teed asju õigesti, et sind kuulatakse ja vaadatakse pisukese aukartusega, ent teaduses on asjad täpselt vastupidi. Sain doktorantuuris õppides aru, et teadusmaailmas on inimene tegelikult niivõrd pisike, et peab õppima teistmoodi mõtlema. Sul ei ole seal peaaegu mitte kunagi õigus. Ja ka see, mis sa teed, pole sageli õige või väärtuslik – ning see avastus oli nii paganama hariv ja õpetlik,” rõhutab Laasma. „Sain doktorantuuris õppides aru, et teadusmaailmas on inimene tegelikult niivõrd pisike, et peab õppima teistmoodi mõtlema.” Eksperdi võimalus valdkonda kujundada Aastaid merenduses töötanud Laasma ei astunud doktorantuuri enda sõnul mitte niivõrd akadeemilisest karjäärisoovist, kuivõrd praktilisest vajadusest. Oma olemuselt pidas ta end varem ja peab ka nüüd ennekõike administraatoriks. Samuti ei soovi ta professoriks saada. „Ma alustasin doktorantuuris ajal, mil olin veel Kihnu Veeteede juht. Mind ei huvitanud otseselt akadeemiline kraad, vaid protsess – eneseharimine, süvenemine ja võimalus pühenduda süstemaatiliselt just sellele valdkonnale, mis oli ja on mu igapäevane töö ja kirg.“ Osaliselt oli see siiski juhus, sest kes teab, mis oleks saanud, kui samal ajal poleks hakatud looma Eesti Mereakadeemia juurde päris esimest mere ja meremajandusega sügavuti tegelevat uurimisgruppi ning Eestisse poleks tööle tulnud Soome professor Ulla Pirita Tapaninen. „Kindlasti motiveeris mind just teadmine, et lõpuks ometi hakatakse Eesti meremajandusega teaduslikul tasemel tegelema ning et minul, kes ma olin selles valdkonnas kaua aega töötanud ja arvasin, et mul oli üht-teist öelda, oli nüüd võimalus asjadele kaasa aidata ning sealjuures veel kraadiõppega tegeleda.” Nagu öeldud, mõjutasid otsust ka inimesed, kellega avanes võimalus koostööd teha. „Professor Tapaninen, kes seda teemat vedama hakkas ja meile siia Eestisse tööle tuli, on sedavõrd karismaatiline inimene, et ma nimetaksin teda uue põlvkonna teadlaseks. Seda nii oma mõtteviisilt, edumeelsuselt kui ka kogemustelt, mis ei piirdu ju ainult akadeemilise sfääriga.” „Professor Tapaninen, kes seda teemat vedama hakkas ja meile siia Eestisse tööle tuli, on sedavõrd karismaatiline inimene, et ma nimetaksin teda uue põlvkonna teadlaseks.” Ühe aasta õppis Laasma n-ö tavalises doktorantuuris, kuid siis kandideeris ta Eesti Riigilaevastiku peadirektoriks – ja osutus valituks. Pärast seda asus ta ehitama sisuliselt uut riigiasutust, mis pidi koondama ühtse juhtimise alla varasemad politsei- ja piirivalveameti, transpordiameti, päästeameti, keskkonnaameti ja Eesti Lootsi veesõidukid. See tähendas ligi 300 veesõidukit, mille hulka kuuluvad nii väiksed ujuvvahendid, parvlaevad kui ka transpordiameti kõige suuremad laevad. Laasma sõnul süvendas uus amet tema veendumust, et sedavõrd olulist organisatsiooni ei saa juhtida pelgalt kogemuse või kõhutundega, vaid et vaja läheb teaduslikku lähenemist. Ehk et kui sa tahad juhtida Eesti riigilaevastikku, tuleb seda teha kõrgel tasemel, teaduse ja innovatsiooni toel. Kuna uus asutus oli juba ise suur uuendus, pidas Laasma mõistlikuks liikuda tööstusdoktorantuuri, mis võimaldas keskenduda rohkem oma valdkonnale ja vähem uurimisgrupi üldistele projektidele. „Jäin tavadoktorantuuriga samade ajaraamide piiresse, nii et selles osas midagi ei muutnud.” Eesmärk arendada Eesti merendust Värske doktor ei varja, et suure asutuse juhtimine ja samaaegne doktoriõpe leidsid suuresti aset pere ja isikliku aja arvelt. „Tööpäevadel pole asutuse tippjuhil võimalik teadusega tegeleda, sa oled päeva lõpuks lihtsalt tühi, nii et ma pühendasin praktiliselt kõik nädalavahetused doktorantuurile, teadusartiklile, raamatute lugemisele. Ma poleks eales suutnud selle kraadiga tegeleda, kui ma poleks pidanud sama valdkonnaga iga päev hommikust õhtuni kokku puutuma.“ Laasma rõhutab, et doktorantuuri pole võimalik üksinda läbi teha, vähemalt mitte tema valdkonnas. Seetõttu oligi suuresti tegu kollektiivse ettevõtmisega, mis hõlmas tihedat koostööd uurimisgrupi ja juhendajatega, ühiseid artikleid, osalemist seminaridel. Tekkinud kogukond oli nõnda inspireeriv, et Laasma ei kujutaks doktorantuuri ilma selleta ettegi. Loomulikult tuleb inimesel endalgi enesedistsipliini hoida ja igapäevast rutiini kujundada. Laasma äsja kaitstud doktoritöö „Eesti rannasõidu parvlaevade dekarboniseerimise raamistik“ on otseselt seotud riigilaevastiku tulevikuga ning kliimaeesmärkidega, millest ei saa Eestis ega ka mujal maailmas kuidagi mööda vaadata. Mida peaks Eesti neis asjus siis ette võtma? Sellele ei saa üheselt vastata. Teadusmaailma jõudnuna teab Laasma, et ükski teadustöö ei saa seada oma eesmärgiks konkreetseid vastuseid. „Kui doktoritöö lõpeb kolme kindla lahendusega, pole tegu mitte teaduse, vaid konsultatsiooniga,“ märgib ta. Oma uurimistöö suurimaks väärtuseks peab ta Eesti jaoks sobiva otsustusraamistiku loomist, mille abil saab võtta vastu pikaajalisi ja põhjendatud merendusalaseid valikuid. „Kui doktoritöö lõpeb kolme kindla lahendusega, pole tegu mitte teaduse, vaid konsultatsiooniga.“ Vaatamata maailmas valitsevatele kriisidele ja ebakindlusele on Laasma merenduse tuleviku suhtes optimist. „Täna siin meie piirkonnas on loomulikult kõige suurem probleem sõda, sanktsioonid ja see, et majandus on selles valdkonnas tugevalt halvatud.” Igal probleemil on lahendus, küsimus on ajas ja kohanemisvõimes. Kui tänane mudel ei tööta, tuleb teha teistmoodi. „Mudel peab muutuma, meie tegevused peavad muutuma ning vahetevahel peavad muutuma ka eesmärgid.“ Suureks ohuks peab Laasma seda, kui kliimaeesmärkide fookus kaduma läheb. „Kliimamuutus pole tegelikult looduse, vaid inimeste probleem. Ökosüsteem suudab sellega kohaneda. Küsimus on, kas inimesele on kohanenud keskonnas kohta.“ Laasma sõnul on oluline mõista, kui lai on otsuste väli ja kui kiiresti muutuvad tehnoloogia, regulatsioonid ja turud. „Kui me väidame, et teame täpselt, mis on 2040. aastasse sobiv õige lahendus, siis ei räägi me õigust. Hõbekuuli pole olemas. Ei ole ka ideaalset lahendust, mis sobiks igasse aega ja kohta.“ Küll vajab Eesti aga senisest rohkem teaduspõhiseid otsuseid ja selleks on omakorda vaja teaduskraadiga juhte. „Kliimamuutus pole tegelikult looduse, vaid inimeste probleem. Ökosüsteem suudab sellega kohaneda. Küsimus on, kas inimesele on kohanenud keskonnas kohta.“ Kolm mõtet Doktorantuuri suurim väärtus pole kraad, vaid protsess. Oluline on see, kui palju sa ise arened, kui palju su maailmapilt muutub. Samuti teekond: artiklite kirjutamine, lugemine, arutlemine ja pidev kahtlemine. Protsess teeb muutused võimalikuks. Doktorikraadi saab lõpuks paberile panna, aga tegelik väärtus sünnib neljas õppeaasta jooksul. Tahaks, et Eestis mõistetaks paremini merenduse tähtsust. Me kipume unustama, kui sügavalt on meie riik merega seotud. Mereriik pole klišee, vaid strateegiline reaalsus. Doktorantuur õpetab alandlikkust. Teaduses saad väga kiiresti aru, kui väike sa tegelikult oled. Sul pole peaaegu kunagi õigus. Just see kogemus – kahtlemine, õppimine ja pidev eneseareng – ongi doktoriõppe suurim väärtus.