Toomas Vaimann: tehnikateadlased ja rohepööre

Toomas Vaimann: tehnikateadlased ja rohepööre. 06.10.2025. Rohepööre on paljudes aruteludes kujunenud oluliseks märksõnaks. Sageli räägitakse sellest kui kulust või sunnist, aga tegelikult peitub rohepöördes võimalus ehitada üles tulevikukindel, sõltumatu ja innovaatiline majandus. Küsimus on aga selles, kes töötavad välja vajalikud lahendused ja millistele teadmistele me need rajame. Vastus on selge – ilma tehnikateadlaste ja insenerideta pole rohepööre võimalik. Rohepööre kui tehnoloogiline väljakutse Eesti ühiskonnas räägitakse rohepöördest tihti poliitilisel ja majanduslikul tasandil. Arutletakse, milliseid toetusi peaks jagama, kui kiiresti peaks põlevkivist loobuma ja kui palju peaks lisama võrku taastuvenergiat. Tahaplaanile jääb aga küsimus, kes on need inimesed, kes tehnoloogilisi lahendusi reaalselt loovad ja kelle teadmistele langetatavad valikud toetuvad. Rohepööre ei ole ainult poliitikute või investorite projekt, vaid eeskätt teaduslik ja tehniline väljakutse. Kui meil ei ole piisavalt oma tehnikateadlasi, jääme sõltuma sisseostetud teadmistest ja valmis lahendustest. See on aga kohaliku teaduse arendamisest kallim ja riskantsem. Professor Ivo Palu leiab energeetika-alases arvamusartiklis, et kõige kulukam on sõltuda teistest. Seda näeme juba praegu – kui energiaturul tekivad tõrked, on Eesti haavatav, sest puuduvad omamaised alternatiivid ja me sõltume välismaistest tarnijatest. Sama kehtib igasuguse tehnoloogia osas. Kui meil pole oma insenere, kes oskaksid hinnata ja kohandada näiteks akutehnoloogiaid või energiasalvestusega seotud lahendusi, ostame sisse teavet, mis ei pruugi meie oludesse sobida. See tähendab, et me ei maksa mitte ainult rohkem, vaid saame ka tulemuse, mis ei pruugi pakkuda vajalikku kvaliteeti ega töökindlust. Kohaliku teaduse ja innovatsiooni toetamine on seega otseselt seotud energiajulgeoleku ja majandusliku iseseisvusega. Kohaliku teaduse ja innovatsiooni toetamine on otseselt seotud energiajulgeoleku ja majandusliku iseseisvusega. Teaduspõhised valikud Eesti tingimustes Rohepööre tähendab pidevaid tehnoloogilisi otsuseid. Kas panustada elektri akusalvestitesse, vesinikulahendustesse või salvestada hoopis soojust? Millisel määral on meretuulepargid otstarbekad ja millises tempos neid rajada? Milline tootmine on Eestile kasulikum? Kui palju panustada kaitsetööstusesse? Sellised küsimused ei ole pelgalt poliitilised ega majanduslikud. Et neile vastust leida, läheb vaja süstemaatilist teaduslikku analüüsi, modelleerimist ja prognoosimist. Meie oma tehnikateadlased loovad stsenaariume, mis arvestavad Eesti spetsiifiliste oludega – meie kliima, tarbimismustrite, hooajaliste erinevuste ja olemasoleva infrastruktuuriga. Ilma kohalikke olusid arvestava teadmispõhise aluseta võib juhtuda, et investeerime lahendustesse, mis ei tööta või mille hind osutub liiga kõrgeks. Samuti suudavad teadlased hinnata valikute riske, sealhulgas majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkondlikke mõjusid. Tea Danilov märkis Trialoogis ilmunud arvamusloos, et energiaküsimustes vajab ühiskond selgemat visiooni ja arusaama majanduslikust tasuvusest. Just siin saavad teadlased pakkuda fakte ja mudeleid, mis aitavad hinnata, kas valitud lahendused on päriselt teostatavad ja kasulikud, mitte pelgalt ilusad loosungid. Varustuskindlus ja paindlikud lahendused Salvestusvõimekusel ja süsteemi paindlikkusel on Eesti energiajulgeolekus kriitiline tähtsus. Päike ja tuul ei tooda ainult siis, kui meil läheb energiat vaja. Kui me ei arenda salvestustehnoloogiaid ja paindlikke võrgujuhtimise lahendusi, ei suuda taastuvenergia majapidamisi ega tööstust katkematult varustada. Salvestus ei tähenda ainult elektriakusid, vaid ka soojuse talletamist, vesinikupõhiseid lahendusi või tarbimise juhtimist. Teadlaste roll on pakkuda välja toimivaid kombinatsioone, testida prototüüpe ja näidata, milline lahendus töötab meie oludes kõige paremini. See nõuab aega, raha ja katsetamist, olgugi et ilma teadusliku tööta jääme igaveseks sõltuma välisfirmade lahendustest, mille hind ja kvaliteet ei allu meie kontrollile. Ilma kohalikke olusid arvestava teadmispõhise aluseta võib juhtuda, et investeerime lahendustesse, mis ei tööta või mille hind osutub liiga kõrgeks. Järelkasv ja ühiskondlik tugi Rohepööre on ka hariduse ja järelkasvu küsimus. Kui meil ei jätku noori insenere, teadlasi ja arendajaid, kes suudavad luua vajalikke lahendusi, jäävad plaanid paberile. Eesti ülikoolidel on siin otsustav roll – TalTech, Tartu Ülikool ja teised kõrgkoolid peavad suutma koolitada spetsialiste, kelle teadmised katavad kogu ahela, alates materjaliteadusest ja salvestusest ning lõpetades süsteemianalüüsi ja digitaalse juhtimisega. Samuti peab ühiskond laiemalt mõistma, et rohepööre pole ainult kulu, vaid ka võimalus. See protsess loob uusi töökohti, avab ekspordivõimalusi ja aitab suurendada Eesti majanduslikku konkurentsivõimet. Kuid seda ainult juhul, kui me kasvatame ja hoiame oma teadlasi. Kui parimad noored spetsialistid liiguvad välismaale, jääme sõltuma sisseostetud teadmistest, mis toob meid tagasi algse probleemini – sõltuvuse ja haavatavuseni. Kokkuvõtteks On selge, et rohepööret ei saa edukalt läbi viia ilma kohalike tehnikateadlaste süsteemse ja varase kaasamiseta. Kui teadlasi ja nende panust ei väärtustata, on tulemuseks kallid vead, tehnoloogiline sõltuvus ja ühiskondlik vastuseis. Kui aga teadlastele antakse võimalus, siis aitavad nad rajada lahendusi, mis osutuvad kohalikus kontekstis tõhusateks, majanduslikult tasuvateks ja keskkonnateadlikeks. Rohepööre ei tohi jääda loosungiks. Sellest peab kujunema strateegia, mis põhineb teadusel, insenerimõistusel ja teadmispõhisel poliitikal. Eesti edu sõltub sellest, kas meil jätkub tarkust väärtustada oma tehnikateadlasi ja anda neile otsuste kujundamiseks ruumi. Kõige suurem viga oleks arvata, et saame ilma nendeta hakkama. Eesti edu sõltub sellest, kas meil jätkub tarkust väärtustada oma tehnikateadlasi ja anda neile otsuste kujundamiseks ruumi.