Tarmo Soomere: ühiskond on tänulik, kui arutelu veavad targad inimesed

Tarmo Soomere: ühiskond on tänulik, kui arutelu veavad targad inimesed. 08.05.2025. Miks tahate järgmised neli aastat Tehnikaülikooli juhtida? Vestlustest mõnede nõukogu liikmetega sain aru, et nõukogu ootab, et ülikool peaks mõneti teistmoodi edasi minema. Kui ülikooli nõukogu soovib muutusi, tuleb seda võtta väga tõsiselt. Ülikooli nõukogu on institutsioon, mis väljendab ülikooli arengu suhtes riigi seisukohta. Tundub, et ülikool ei ole oma potentsiaali päris tervikuna rakendanud. Mulle pandi lauale nii tugevad argumendid, et vastuvaidlemine olnuks isekas ja mitteriigimehelik. Kui mind valitakse rektoriks, ei lähe ma ülikooli murdma, pigem püüan leida ühisosa ülikoolipere ja riigi huvide vahel ning ülikooli arengut kiirendada. Milline on ideaalne tudeng? Ideaalne tudeng tahab saada maailma parimat haridust, et muuta maailma paremaks kohaks. Selliseid tudengeid on tegelikult päris palju ja enamasti nad ei tiku esiplaanile. Selliste leidmine ja meelitamine ülikooli on üks suuremaid väljakutseid. Ülikool peaks arvestama just noorte ootustega. …ideaalne teadlane? Eks ideaalse teadlase ja ideaalse üliõpilase definitsioonid on natuke sarnased. Ideaalne teadlane tahab meeleheitlikult maailmast paremini aru saada. Miks, see on omaette küsimus. Selles mõttes ei ole ideaalne teadlane tavaliselt ideaalne maailmakodanik. Ta seab enamasti esikohale teaduse huvi – teadasaamise – ja see ei pruugi olla kooskõlas sellega, mida ühiskond teadlaselt ootab. …ideaalne õppejõud? Ideaalis võiks tal olla mitu üksteist täiendavat komponenti. Tal peavad olema väga sügavad ja mitmes suunas kaugele ulatuvad teadmised erialast, mida ta õpetab. Siin kehtib kuulus ütlus Bertrand Russellilt, et kui küündimatu inimene räägib edasi seda, mida päris tark on öelnud, siis see on põhimõtteliselt vale, sest ta räägib edasi ainult selle, millest tema aru sai. Õppejõud peaks aga suutma väga hästi selgitada seda, milline on maailma parim teadmine antud hetkel, mida see tähendab ja mida me veel ei tea. See on väga raske, eriti esimestel õppeaastatel, sest bakalaureusekursused on sageli baaskursused asjadest, mis on teada juba mitusada aastat. Kuid natukenegi õpinguid jätkates peab üliõpilane saama maigu suhu sellest, kus on eesliiniteadus. Loomulikult peab ideaalne õppejõud olema ka äärmiselt hea kommunikaator, ta peab saama aru, et oluline on mitte ainult see, mida ta ütleb, vaid see, kuidas inimesed – tudengid – sellest aru saavad. Lisaks väga empaatiline inimene. Enamasti on ju õppejõu ja tudengi puhul tegemist lausa kahe generatsiooni vahega ja õppejõud peab olema suuteline mõistma ka tudengite püüdlusi, hirme, ambitsioone, unistusi. …ja ideaalne ülikool? Ülikool on meie maailma poliitiliste, majanduslike, psühholoogiliste ja muude mõjude väljas, samal ajal peab pakkuma piisavat kaitset akadeemilisele maailmale, üliõpilastele ja õppejõududele, et need saaksid kasvada ja areneda natuke nagu kookonis, varjatuna selle eest, mida ühiskond, poliitika ja kõik muud ülikoolilt tahavad. Kui ülikool suudab sellises väga tugevas pingeväljas hästi toimida, siis on ta ideaalilähedane. Tundub, et ülikool ei ole oma potentsiaali päris tervikuna rakendanud. Mulle pandi lauale nii tugevad argumendid, et vastuvaidlemine olnuks isekas ja mitteriigimehelik. Millist Tehnikaülikooli Eesti vajab? On see ajas erinev, vajame me täna teistsugust Tehnikaülikooli kui üheksakümnendatel või kuuekümnendatel? Ülikoolide ajalugu vaadates on ühiskonna vajadused olnud eri sajanditel ja epohhidel väga erinevad. Ka Eesti riigi väga kiiretel arengujärkudel on ühiskonnal olnud tarvis ülikoolidelt täiesti erinevat sisendit. Pärast Eesti taasiseseisvumist tuli kogu majandus algusest peale ümber ehitada. Majanduse all mõtlen kogu ühiskonnakorraldust – me ei täida enam käsitsi blankette, vaid teeme sobivasse kohta klikke, me ei käi enam pangas sularahaga, vaid korraldame oma asjad ülekannete ja kaardimaksetega jne. Nii oli vägagi mõistetav, et Eesti ühiskond ootas 30 aastat tagasi Tehnikaülikoolilt ennekõike panust majanduse ja tootmise ümberorganiseerimisse. Tänaseks on olukord olemuslikult muutunud. 30–35 aastat tagasi me teadsime päris täpselt, kus on eesliin, kuhu joosta. Kaugelt vaadates oli selgelt näha mitte ainult NATO, eurotsoon ja Euroopa Liit, vaid ka teaduse ja tehnoloogia eesliin. Oli ka üsna hästi teada, kuidas parandada ühiskonna heaolu taset ja jõuda maailma rikkaimate riikide sekka. Nüüd oleme oma ühiskondliku arenguga üsna eesliini lähedal. Erinevates edetabelites paikneb Eesti maailma 200+ riigi hulgas 20.-30 kohal. See kõditab enesearmastust, aga nüüd me ei tea, kuhu joosta, et oma positsiooni säilitada. Ja sealt tuleb täiesti teine väljakutse kõikidele ülikoolidele: me peame olema palju paremini teadlikud sellest, kus on maailma absoluutne tipp, et mitte sihti kaotada ja hakata eesliini lähedalt täiesti vales suunas jooksma. Nii et riik, majandus ja ühiskond ootab Tehnikaülikoolist mitte enam head tublit abilist, vaid pigem teejuhti. Mis on 2025. aastal TalTechi suurim tugevus või võimalus? Tema üliõpilased ja õppejõud. Meil on äärmiselt hea baas, nii materiaalne ressursi kui ka inimeste kompetentsi osas. Alati võib nuriseda, et meil ei ole esindatud kõikide teadusvaldkondade absoluutne koorekiht. Aga Eestis ongi natuke utreeritult öeldes teadlasi vähem, kui on maailmas teadusvaldkondi. See kompetents aga, mis on siin välja arendatud, ja ennekõike see, kuidas on suudetud käivitada kõrghariduse andmine, on igati muljetavaldav. Ka meie taristu, auditooriumid, õppejõudude kabinetid, toimivad süsteemid on märksa üle keskmise võrreldes ülikoolidega, mida olen juhtunud külastama. …ja suurim nõrkus või risk? See paistis välja praeguste rektorivalimiste voo­rus: ülikooli seest ei kerkinud üles rektorikandidaate. Võimalik, et tugevad teadlased lihtsalt ei näe võimalust jätta oma teadusrühm sinnapaika ja asuda rektoriametisse. Et Tehnikaülikooli seest ei ole tulnud ühtegi inimest, kes lööks oma programmi lauale ja ütleks „Mina tahan, et ülikool oleks selline!“, on millegi tagajärg. Mille, on praegu raske öelda, aga ma arvan, et see on meie ülikooli suurim nõrkus, et meil on liiga vähe inimesi, kes julgeksid võtta vastu mastaapseid väljakutseid. Riik, majandus ja ühiskond ootab Tehnikaülikoolist mitte enam head tublit abilist, vaid pigem teejuhti. Riigi rahakott on murettekitavalt õhuke. Milline on ülikooli roll majanduse kasvatamisel? Nüüdisaegsetel ülikoolidel on kolm tuumikmissiooni: kõrgharidusõpe, teadustöö ja ühiskonna teenimine. Õppega on asi klaar, see peab olema antud parimal võimalikul tasemel. Minu kiiks on seal, et see päris eesliiniteadus on nii inspireeriv ja võimas, et sütitab ka tudengid. Teadustöös on samuti oluline hoida kätt kogu aeg pulsil, mida tehakse maailma tipus. Ühiskonna teenimine aga on suhteliselt uus kontseptsioon, mis tuli aastat 50 tagasi, kui selgus, et ei piisa sellest, kui sa lihtsalt õpetad ja teed head teadust. Mida ühiskonna teenimine täpselt tähendab, on eri riikides ja kogukondades erinev. Kui vahel räägitakse, et see käib läbi rakenduslepingute, siis ei, see on rahateenimine. Mõte on, et ülikool peaks olema ühiskonnas toimuvate protsesside vaimseks veduriks, algatama arutelusid, esitama küsimusi ja pakkuma lahendusi. See ühiskonna teenimise tahk oli tõsise kriitika all kuus aastat tagasi läbi viidud Eesti teaduse ja innovatsioonisüsteemi analüüsis, mille autorid ütlesid, et selles aspektis on Eesti ülikoolid tervikuna läbi kukkunud. Reaktsioonina ilmus 2022. aastal põhjalik analüüs, mida võiks ühiskonna teenimine Eesti jaoks tähendada, fookus oli tehnoloogia­siirdel ülikoolidest ühiskonda. Selge, et siin on Tehnikaülikool üks tehnoloogia allikas ja vardja ning selle jõuline pakkumine on üks ühiskonna teenimise komponente. Aga see ei haara kaugeltki kõike seda, mida meie võrdlusülikoolid ja maailma parimad tehnikaülikoolid oluliseks peavad. Ühiskonda saab teenida ka siis, kui vedada ühiskondlikke protsesse puudutavaid arutelusid. On täiesti kujuteldamatu, et energeetikaalast diskussiooni Eestis ei vea Tehnikaülikool. Tehnikaülikooli inimesed küll pakuvad arutelusse väga häid arvamusi, kommentaare ja siin-seal ka lahendusi, aga Tehnikaülikool peaks olema kogu diskussiooni vedur. Metsadiskussioonis osales Tehnikaülikool üpris piiratud määral ja ma kipun arvama, et see oli ka üks põhjuseid, miks lõpuks jäi tselluloositehas Eestisse ehitamata. Ülikool peaks olema ühiskonnas toimuvate protsesside vaimseks veduriks, algatama arutelusid, esitama küsimusi ja pakkuma lahendusi. Kas meil ei jätku siis seda mastaapi või julgust, et asuda ühiskonnas vestlust juhtima? See tähendab ka väga tugevat kriitikataluvust, paksu nahka, julgust kommentaariumit mitte lugeda ja palju muudki. See on täpselt sama probleemi teine külg, mida näeme rektorivalimistel: Tehnikaülikoolis on vähe inimesi, kellel on julgust võtta ühiskonnas vedav roll. See peab muutuma. Ühiskond on tänulik, kui diskussiooni veavad targad inimesed. Ja see tänulikkus avaldub muuseas ka riigieelarves. Aga millised on ülikooli finantsvabaduse võimalused? Ametis olnud rektorid on pidanud tõsist võitlust, et riigieelarvest tuleks märksa rohkem nii kõrgharidusse kui ka teadusse. Praegu tundub, et riigi rahakoti pigistamise osas on saavutatud maksimum. Aga raha ei ole maailmast otsas. Kui käia mööda korralike ülikoolide kampuseid, siis seisab iga teise või kolmanda maja peal kiri, et selle maja ehitas see-ja-see. Arvestatav osa heade ja väga heade ülikoolide eelarvest moodustab eraraha ja mitte niivõrd tudengite õppemaks, kuivõrd metseenlus, sponsorlus, annetused, pärandused. Ülikoolide lõpetajad saavad aru, kui suure väärtuse on ülikool neile ellu kaasa andnud, ja nad tahavad, et järgmised põlvkonnad saaksid veel parema pagasi. Oxfordi ülikooli Queensi kolledži ühe ühiselamu õuel on kiri, et selle renoveerimise maksis kinni meie vilistlane Bailey Balfour Carrodus, kes astus 1962. aastal ülikooli, kaitses doktorikraadi taimefüsioloogias ja läks Austraaliasse viinamarjakasvatajaks. Oxfordi ülikool, Queensi kolledž ja Austraalia viinamarjakasvatus? See tähendab, et ülikool on andnud nii hea hariduse, et sellest piisab ka äärmiselt kaugel erialal tippu jõudmiseks. Tauranga sadam Uus-Meremaal maksis aastakümneid kinni terve õppetooli Waikato ülikoolis, ja mitte sellepärast, et nad teeksid neile tasuta rakenduslepinguid, vaid et niipea, kui neil on sadamas mingi probleem, tuleb ülikoolist meeskond koos maailma parima teadmisega ja pakub parima võimaliku lahenduse. Eestis ei ole annetamise ja metseenluse komme väga levinud. See on ka mõistetav, meie kapital hakkas kogunema alles mõnikümmend aastat tagasi ja need, kes seda kogusid, on suuremalt jaolt elujõus ega mõtle veel pärandamise peale. Aga see on üks väheseid võimalikke tulevikustsenaariume, et edukad ülikoolilõpetajad mõistavad järjest rohkem, kui oluline on ühiskonna jaoks ülikoolis pakutav. Et seda tuleb eraldi toetada ja et ühiskonnal tervikuna ei pruugi olla nii palju võimalusi seda teha. Seda, et rikkad ja üksikuks jäänud inimesed annetavad sageli suure osa oma varandusest heategevuseks või pärandavad ülikoolile, suunavad ka pärandimaksud. Inglismaal on pärandimaks 40% pärandi maksumusest, mis ületab 325 000 naela. Aga kui pärand läheb heategevuseks või ülikoolidele, on maksud palju väiksemad. Eesti ühiskond ei pääse varamaksust. Ükski arenenud ühiskond ei ole pääsenud ja taoliste maksudega on võimalik üsna palju suunata seda, mida inimesed oma varandusega teevad. Praegu on meil annetamise ja tulumaksusoodustuse võimalused üsna tagasihoidlikud, aga riik saab seda protsessi juhtida. Arvestatav osa heade ja väga heade ülikoolide eelarvest moodustab eraraha ja mitte niivõrd tudengite õppemaks, kuivõrd metseenlus, sponsorlus, annetused, pärandused. Ülikoolide lõpetajad saavad aru, kui suure väärtuse on ülikool neile ellu kaasa andnud, ja nad tahavad, et järgmised põlvkonnad saaksid veel parema pagasi. Donald Trump loobus kohe ametiaja alguses kliimaleppest ja osalusest WHO-s. Kuidas suhelda poliitikakujundajatega, et hoida ja arendada teaduspõhist ühiskonda? Teadus- ja kõrgharidusmaastiku ja poliitikakujundamise vahel on mitu strateegilist kokku­puutepunkti. Keegi peab raha jagama, keegi nõu andma, keegi peab lobitööd tegema ja keegi peab korraldama proteste, kui midagi on väga viltu. Kombineerida pole neid võimalik, isegi mitte kahekaupa – selle nõu, kes lobistab, ei võeta kuulda, ja see, kes annab nõu, ei tohi lobistada. Eestis said teadusmaastiku ja riigipidamise vahelised suhted korrastatud 2017. aastal, kui Teaduste Akadeemia võttis nõustava rolli, värskelt loodud Noorte Teaduste Akadeemia tegevuse oluliseks osaks sai lobitöö, raha jagama jäi ministeerium ja protesti võttis enda peale Teaduskoda. Sealt alates oli poliitikakujundajatele teada, kellega nad räägivad. Pelgalt poolteise aasta pärast kirjutati alla teaduslepe. „Pärast seda“ ei tähenda, et „sellepärast“, aga ajaline korrelatsioon on väga selge. Poliitikakujundajatega suhtlemisel on vaja teha selgeks, kes annab nõu, kes lobistab, kes protestib ja kes korraldab rahajagamist. Need rollid on Eesti ülikoolimaastikul olnud praegu üsna ebaselged ja ma arvan, et need tuleb kiiremas korras üksteisest lahutada. Edasi hakkavad toimima need reeglid, mis on saanud klassikaliseks riigi teadusnõustamise organiseerimises. Eestis on see teadusnõunike kaudu kõikides ministeeriumides päris hästi käivitatud. Kuid pudelikael on see, et teadusnõunikel pole korralikku kontakti teadmiste kandjatega. Riigi liidrid vajavad sageli asjade selgituseks akadeemilise maailma tippspetsialistidelt mõnesõnalist kommentaari. See kanal toimib praegu kehvasti, me kõrgharidus- ja teadusmaastikul pole osatud  teha oma häält piisavalt kuuldavaks ja selgeks. Nüüdisajal on riikide konkurentsi­võime üheks tugisambaks oskus ja võimekus saada oma inimestelt kätte parim teadmine. Õnneks on teada, kuidas seda teha: teadlastes tuleb arendada neid oskusi, mis on vajalikud suhtlemiseks poliitikakujundajatega, ning poliitikakujundajate seas tuleb arendada oskust kuulata ja küsida. Euroopas on need lahendatud; vajalik tehnika ja tehnoloogia on loodud. Peame Eestis olemasoleva tehnoloogia korralikult käivitama. Nüüdisajal on riikide konkurentsi­võime üheks tugisambaks oskus ja võimekus saada oma inimestelt kätte parim teadmine. Õnneks on teada, kuidas seda teha: teadlastes tuleb arendada neid oskusi, mis on vajalikud suhtlemiseks poliitikakujundajatega, ning poliitikakujundajate seas tuleb arendada oskust kuulata ja küsida. Ülikooli tippjuhina ilmselt teadustööd ei tee. Miks olete ise langetanud teadlaskarjääri järel sellise valiku? Statistilises mõttes vastab tõele, et tippjuhina teadust ei tee. Aga tippteadlaste määratlus on ajas oluliselt muutunud. Kauges minevikus, Newtoni ajal, oli teadus ju rikaste inimeste hobi. Sada aastat tagasi, suurte füüsikaavastuste ajastul, muutus ta elustiiliks. Aastat 30 tagasi vormus ta diagnoosiks ja nüüd on kujunemas sõltuvuseks. Mina olen sellest põlvkonnast, kelle jaoks on teadlane diagnoos – üks paljudest ravimatutest haigustest. Ainult ühe asjaga tegelemine on aga nagu monokultuurne põllumajandus, mis võib olla mõnda aega edukas, aga mis on ka kõikvõimalike häirete suhtes väga tundlik. Peab ikka olema kahe jalaga maas ning kui üks jalg on administratiivtöös, siis teine jalg võiks olla inspireerivas teadustöös. Kui mõni tippjuht käib triatloni jooksmas-sõitmas-ujumas, siis minu plaan on see, et kui pool kuus õhtul panen rektori kabineti ukse kinni, siis tulen mõneks tunnis siia pesasse. Nii olen toiminud akadeemia presidendina 10 aastat ja see on osutunud teaduslikus mõttes päris tulemuslikuks. Kuhu tahate Tehnikaülikooli 2030. aastaks viia? Meil on kaks struktuurset probleemi, mida tahan lahendada. Ehkki meil on väga hea kvantitatiivne teadus, tunneb ülikoolis liiga vähe maailma absoluutse tippteaduse hõngu. See peab siia tekkima. Võib-olla ei teki see nelja aastaga veel indikaatorite mõttes, aga suund on võimalik tekitada. Teine struktuurne probleem on kõikidel Eesti ülikoolidel ühine: ühiskonna teenimine on suurel määral sisustamata. Katsuks sisustada, mida ühiskond ülikoolilt tegelikult ootab. See on oluline diskussioon ühiskonna, ettevõtjate, majanduse ja riigipidamise inimestega: mida ülikool saab ja mida tal tuleb Eesti praegusel arenguetapil ühiskonnale pakkuda. Pole päris kindel, kas seda ootust jõuab neil aastatel ka täitma hakata. Kuid Nikolai Baturin on kirja pannud hästi kena rea: kui tahad teada, kuhu edasi minna, pead teadma, kus sa oled. Ehkki meil on väga hea kvantitatiivne teadus, tunneb ülikoolis liiga vähe maailma absoluutse tippteaduse hõngu. See peab siia tekkima. Ülikooli rahvusvahelistumine – kellele, milleks ja kuidas? Eesti väiksuse tõttu on meie ülikoolid tugevas pingeväljas. Meil on väga eestikeelse toimimise tagamisel väga suur missioon. Samal ajal on tõsi, et igas keeleruumis nähakse maailma erinevalt. Mu enda kogemus ütleb, et näiteks Lõuna-Ameerikast pärit teadlased esitavad küsimusi teistmoodi. See on äärmiselt rikastav, kui keegi küsib teistmoodi, nad tabavad mingit muud aspekti, mille kaudu on võimalik edasi liikuda. Mida laiemalt ja rohkem oskame esitada ülikooli sees eri vaatenurkadest küsimusi, seda suurem on meie edasiliikumise potentsiaal. Mida laiemalt ja rohkem oskame esitada ülikooli sees eri vaatenurkadest küsimusi, seda suurem on meie edasiliikumise potentsiaal. On raske öelda, kus asub selles pingeväljas asub tasakaalupunkt. Pealegi kipub see ajas muutuma. Aga see ju ongi tarkade inimeste üks väljakutseid: püüda mõista, kuidas tasakaalu säilitada. Sama küsimus rohepöörde kohta. Sõnal „rohepööre“ on kummaline ajalugu. 2019. aasta detsembris sõlmis Euroopa Komisjon kokkuleppel kõikide liikmesriikidega roheleppe, mille mõte oli, et Euroopa peab muutuma kliimaneutraalseks, nii et majandus ei kahane, vaid pigem kasvab; nii et loodusele rohkem survet ei avaldata; nii et inimeste heaolu ja tervis paraneb ning nii et kedagi ei jäeta maha. Kuidas on sellest saanud „rohepööre“, on mulle raskesti mõistetav. Peaksime minema tagasi nende viie printsiibi juurde. Euroopa on otsustanud – ja Eesti on nende otsustajate seas –, et vanal kursil edasi minna ei saa. Meil tuleb oma asju teha nii, et need viis kangi liiguksid kõik sobivas suunas, ning kasutusele ei tohi võtta ühtegi asja, mis liigutab mõnda neist vales suunas. Inimkonna surve loodusele on hirmuäratav. Suur osa maailmast on muutumas lähimate aastakümnete jooksul inimese jaoks elamiskõlbmatuks ning see võib tähendada olulisi vapustusi kogu maailma toimimisel. See ei ole üldse hea perspektiiv ja sellega tuleb tegeleda. Ökosüsteemide vaesestumine on praegu toimuva antropogeense surve ja kliimamuutuse ühine tagajärg. Me saeme oksa, millel ise istume, sest ökosüsteemid tagavad inimkonnale praegu mugava elu, tulevikus aga üldse püsimajäämise. Selles olukorras täpselt senisel kursil edasi minna on lihtsalt vastutustundetu. Selle kohta, mida saab teha ja kui palju see saab maailma mõjutada, ilmus möödunud aastal väga hea analüüs umbes 40 arenenud riigis 25 aasta jooksul tehtud 1500 poliitikameetmest, mis kõik olid suunatud kasvuhoonegaaside emissioonide vähendamisele. Järeldused olid ühest küljest kummastavad, teisest küljest väga lootustandvad: 1500 meetmest umbes 60 ehk 4% andsid selge tulemuse. Selle kohta kirjutas Postimees, et mingit mõtet pole ju poliitikameetmeid rakendada, kui need tulemust ei anna. Aga kui need 4% olnuks rakendatud kõigis 40 riigis, andnuks need meile jämedalt 40% vajaminevast kasvuhoonegaaside piiramisest. Nii realiseeritaksegi rohelepe. On loogiline, et me katsetame mitmeid võimalusi ning valime siis välja need, mis tegelikult toimivad. Seal oli ka palju Eestile olulist. Näiteks selgus, et osa meetmeid toimivad arenguriikides ega toimi arenenud riikides, teised vastupidi. Subsiidiumidel on mõju ainult vähearenenud riikides, nii et kui Eesti kavandab subsiidiume meretuuleparkidele, läheme põhimõtteliselt vale teed – subsiidiumide teed peaks minema näiteks Alžeeria. See haakub küsimusega, kuidas saaksime viia parima teadmise meie otsustajateni – nüüd on maailmas teada need mõnikümmend töötavat poliitikameedet. Järgmine aste on harida otsustajaid, et selgitada, kuidas selle tulemuseni jõuti ja mida see tähendab. On Teil mõni mure, ettepanek või plaan, millest me veel ei rääkinud? Annetamiskultuur on otseselt seotud ühe asjaga, mille ülikool peab kindlasti oma lõpetajatele kaasa andma: teatav ühiskondlik valulävi. Sageli arvatakse, et Tehnikaülikool peaks pakku­ma ainult inseneeriaharidust – inimesi, kes oskavad teha masinaid ja arendada tooteid. Kui tehti esimest nutitelefoni, kaasas Apple tohutul hulgal sotsiaalteadlasi, et teada saada, mida inimesed uuelt seadmelt tahaksid. Nii sündis seade, mida läks kõigil vaja. Koos sellega, mida pakub inseneriharidus tervikuna, peab ülikool pakkuma ka sotsiaalset närvi, arusaamist ühiskonna toimimisest ja sellest, kuidas oleks võimalik ühiskonnale veelgi kasulikum olla, kui oma inseneriteadmisi sobivalt juhtida. Koos sellega, mida pakub inseneriharidus tervikuna, peab ülikool pakkuma ka sotsiaalset närvi, arusaamist ühiskonna toimimisest ja sellest, kuidas oleks võimalik ühiskonnale veelgi kasulikum olla, kui oma inseneriteadmisi sobivalt juhtida. Miks olete Teie Tehnikaülikoolile parim rektor? Matemaatikutele õpetatakse maast-madalast, et ülesandeid saab lahendada väga erineval moel ja õiged võivad olla radikaalselt erinevad lahendusvariandid. Üks lahenduskäik ei ole teistest parem – võib-olla lühem, pikem, elegantsem, aga ei saa öelda, et parim. Tehnikaülikooli juhtimine on üks neid ülesandeid, millele on palju õigeid lahendusi. Nii et ma ei tahaks panna kandidaate järjestusse. Eri ajastutel on Tehnikaülikoolil olnud tarvis täita erinevaid rolle. See on nõukogu otsustada, millist kandidaati arvab ta olevat praeguses ühiskonna arengujärgus see inimene, kelle pakutud lahenduskäik tundub sobiv. Kui peaksite asuma 1. augustil rektori kabinetis tööle, millist kirjakest eelmiselt rektorilt tahaksite laualt leida? Ma juba leidsin selle – tema lühivisioon ülikooli arengu kohta. See on äärmiselt sisukas ja pakub väga hea ülevaate kõigest heast, mis on praeguseks juba käivitatud. Aga ma loodan, et Tiit Land ei lahku meie ülikoolist, vaid jääb toeks. Kunagi ei või teada, mis küsimuses peaks abi vaja minema. TalTechi nõukogu valib ülikooli uue rektori 9. mail. Alates Eesti taasiseseisvumisest on TalTechi rektori ametit pidanud: Olav Aarna (1991–1999), Andres Keevallik (2000–2005, 2010–2015), Peep Sürje (2005–2010), Jaak Aaviksoo (2015–2020) ning alates 2020. aastast Tiit Land. Curriculum Vitae Tarmo Soomere Sündinud 11.10.1957 Haridus 1992               doktorikraad, „Kinetic theory of Rossby waves“, Tartu Ülikool 1984               doktorikraad, „On the nonlinear interactions of Rossby waves“, P. P. Širšovi nim okeanoloogia instituut, Moskva 1980–1983     P. P. Širšovi nim okeanoloogia instituut, aspirant 1977–1980     Moskva Riiklik Ülikool, mehaanika-matemaatikateaduskond, matemaatik (1980) 1974–1977     Tartu Ülikool, matemaatikateaduskond Olulisemad ametikohad Alates 01.09.2019              Tallinna Tehnikaülikool, loodusteaduskond, küberneetika instituut, täisprofessor tenuuris Alates november 2012      Klaipeda Ülikool, külalisprofessor 08.12.2014–07.12.2024     Eesti Teaduste Akadeemia, president 01.01.2017–31.08.2019     Tallinna Tehnikaülikool, loodusteaduskond, küberneetika instituut, juhtivteadur 2010                                   James Cooki Ülikool, külalisteadlane ja auprofessor 2009–2016                         Tallinna Tehnikaülikool, küberneetika instituut, juhtivteadur, lainetuse dünaamika labori juhataja 2005–2008                         Tallinna Tehnikaülikool, küberneetika instituut, vanemteadur 1992–2002                         Eesti Mereinstituut, merefüüsika osakond, vanemteadur 1999–2000                         Uppsala Ülikool, Visby stipendiaat 1994–1997, 2005, 2011     Alexander von Humboldti fondi stipendiaat Teadusorganisatsiooniline ja -administratiivne tegevus 2025−…    Eesti Maaülikool, nõukoja liige ja esimees 2024−…    SA Eesti Teadusagentuur, teadustaristu komisjoni esimees 2024−…    Riia Stradiņši Ülikooli teadusnõukoja esimees 2023−…    Eesti esindaja NATO mereteaduse ja tehnoloogia eksperdikomitees 2022−…    Eesti Teadusagentuuri hindamisnõukogu nimetamiskogu liige 2021−…    Rahvusvahelise teadusnõukoja (International Science Council, ISC) Euroopa liikmete rühma eesistuja 2020−…    Rahvusringhäälingu portaali „Novaator“ nõukoja liige 2020−…    Postimehe Fondi teadusnõukogu liige 2019−…    Pere Sihtkapitali nõukogu liige 2018−…    Initsiatiivi Baltic Earth teadusnõukoja liige 2017−…    Tallinna Tehnikaülikooli küberneetika instituudi teadusnõukogu liige 2017−…    Riikliku geoloogiateenistuse nõukoja asendusliige 2017−…    Eesti esindaja Euroopa riikide peateadurite foorumil 2016−…    Arenguseire Keskuse nõukoja liige; esimees alates 2024 2009−…   Academia Europaea, liige 2008−…    Eesti TA esindaja Euroopa Akadeemiate Teadusnõukoja (EASAC) keskkonna­paneelis 2007−…    Eesti esindaja Euroopa (Teadusfondi) Merekomitees 2007−…    Eesti Teaduste Akadeemia mereteaduste komisjoni esimees 2007−…    Eesti Teaduste Akadeemia, akadeemik 2005−…    Läänemere okeanograafide konverentsi juhtkomitee liige Lisaks toimetuskolleegiumi liige, toimetaja, kaastoimetaja või välisretsensent mitmes teadusajakirjades. Teaduspreemiad ja tunnustused 2022   Rahvusvahelise Inseneripedagoogika Ühingu (International Society for Engineering Education IGIP) auliige 2019   Leedu Teaduste Akadeemia välisliige 2018   Klaipeda Ülikooli audoktor (Leedu) 2018   Tallinna vapimärk 2017   Eesti Teaduslik Selts Rootsis, auliige 2017   pressisõber (Eesti Ajalehtede Liit) 2015   Läti Teaduste Akadeemia välisliige 2015   Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku II järgu teeneterist 2014   Valgetähe III klassi teenetemärk 2013   Baltimaade teaduste akadeemiate medal silmapaistvate tulemuste eest Eesti, Läti ja Leedu mereteaduse alases koostöös 2013   teadusajakirjanduse sõbra auhind Ökul 2013   riigi teaduspreemia (tehnikateadused) uurimuste tsükli „Merelt lähtuvate ohtude kvantifitseerimine ja minimeerimine Läänemere ranniku kontekstis“ eest 2012   Tallinna Tehnikaülikooli aasta teadlane 2011 2011   BONUS+ eriauhind avalikkuse kaasamise eest Nord Streami gaasitoru kesk­konnamõju hindamise arutelusse 2011   Eesti teaduse populariseerimise auhinna riiklik konkurss 2011: parim teadust ja tehnoloogiat populariseeriv teadlane, ajakirjanik, õpejata vms 2007   Balti Assamblee teaduspreemia 2005   Aasta Inimene (Postimees) 2002   riigi teaduspreemia (tehnikateadused, kollektiivi liige) 1993   Euroopa Geofüüsika Seltsi noorte teadlaste publikatsioonipreemia Teadustöö põhisuunad Rannikutehnika ja rannikuprotsessid Kliimateadus inseneeria seisukohalt Lainetuse dünaamika ja modelleerimine Mittelineaarsete pinnalainete teooria Tuule- ja laevalainete mõõtmine ja modelleerimine Meremeteoroloogia Solitonilaadsete lainete interaktsiooni problemaatika Lainetuse dünaamika rannikutehnikas Lainetuse poolt indutseeritud rannikuprotsessid, varem ka kahemõõtmelise anisotroopse turbulentsi ja Rossby lainete teoreetiline ja eksperimentaalne uurimine Lainete kineetiline teooria Juhendamine ja publitseerimine Juhendamisel üks ja juhendatud 20 doktoriväitekirja ning 11 magistrikraadi (1994−2022). Avaldanud üle 700 publikatsiooni, sh 239 kõrgetasemelist teadusartiklit.