Trialoogi toimetaja
Professor Ivo Palu hinnangul ei takerdu tuuleenergia areng Eestis tehnoloogia taha, vaid ühiskondliku tahtmise puudumisse – me ei julge ehitada.
Energiajulgeolek on Euroopas päevakajaline küsimus. Keset rohepööret, mille puhul on oluline iga lisanduv taastuvenergia megavatt, paistab Eesti silma millegi kummalisega – me teame, mida on vaja teha, kuid ei tee seda piisavalt. Professor Ivo Palu, TalTechi elektroenergeetika ja mehhatroonika instituudi professor, nentis, et küsimus pole teadmiste ega tehnoloogiate puudumises, vaid selles, kas meil on ühiskonnana valmisolek midagi ehitada.
Taastuvenergia eeldab ehitusjulgust, mitte ainult tuult
Palu hinnangul on Eestis juurdumas üldine vastumeelsus arenduste suhtes – see ei puuduta mitte ainult tuuleparke, vaid ka päikeseparke, raudteid, trammiliine ja elamuid. „Sageli pole probleem mitte selles, mida ehitatakse, vaid lihtsalt selles, et midagi ülepea ehitatakse,“ ütles ta.
Samas kuulub muutumine olemuslikult rohepöörde juurde. Kui tuuleenergia peaks katma tulevikus märkimisväärse osa Eesti elektrivajadusest, tuleb arvestada lisaks tuulikutele ka kogu taristuga – alates elektrivõrgust ja salvestustehnoloogiatest kuni suurte tarbijate kaasamiseni. Palu sõnul ei saa me rääkida ainult energia tootmisest, kui puudub plaan, kuidas seda tarbida või eksportida.
Tema meelest on Eesti energiasüsteemi arendamise suurimaks takistuseks hetkel elektrivõrk. Kui uusi liine ei lubata rajada ega olemasolevaid koridore laiendada, tuleb rajada kogu tootmise planeerimine vaid sellele, mida praegune süsteem vastu suudab võtta – ja see ei vii Palu hinnangul Eestit kestlikult edasi.
„Sageli pole probleem mitte selles, mida ehitatakse, vaid lihtsalt selles, et midagi ülepea ehitatakse.”
Tehnoloogia pole pidur – pigem katalüsaator
Tehnoloogiline areng on Palu hinnangul olnud viimastel aastatel kiire ja suunatud just sageli tuuleenergiaga kaasnevate kitsaskohtade leevendamisele. Uued tuulikud on vaiksemad, võimsamad ja vajavad vähem hooldust. Lisaks võimaldavad tarkvarapõhised diagnostikasüsteemid jälgida seadmete seisukorda reaalajas ning planeerida ennetavaid hooldustöid ilma suuremate katkestusteta.
TalTechi Elektroenergeetika ja mehhatroonika instituudis, kus Palu töötab, arendatakse süsteeme, mis aitavad tuvastada elektriseadmete võimalikke rikkeid juba enne, kui need praktikas ilmnevad. „Kui seade hakkab tavatut häält tegema – ehk mõni komponent töötab väljaspool oma tavapärast mustrit – saame aegsasti planeerida hooldust, enne kui probleem kriitiliseks muutub,” selgitas ta.
Kuid isegi kui tehnoloogia võimaldab vältida ootamatuid katkestusi ja minimeerida visuaalset või akustilist häiringut, ei pruugi Palu sõnul sellest piisata, kui avalikkus seisab muutusele põhimõtteliselt vastu. Siinkohal tulevad mängu kogukondlikud lahendused.
Palu rõhutab, et kohalike vastuseisu saab leevendada siis, kui inimesed tunnevad, et tuuleparkide rajamine toob kasu ka nende kogukonnale – olgu selleks töövõimalused, investeeringud sadamatesse või taristu areng. Kui tuulikute paigaldamisega kaasneb otsene majanduslik ja sotsiaalne kasu, muutub ka suhtumine. „Kui inimesed saavad aru, et jaama ehitamise või tuuliku püstitamisega saab keegi nende perest tööd, tekib vastuseisu tõenäoliselt vähem,” sõnas ta.
“Kui inimesed saavad aru, et jaama ehitamise või tuuliku püstitamisega saab keegi nende perest tööd, tekib vastuseisu tõenäoliselt vähem.”
Palu toob positiivse eeskujuna Leedu, kus pärast tuumajaama sulgemist hakati hoogsalt arendama tuuleenergiat, et vähendada sõltuvust idanaabritest. Kiire edasiminek ei tulenenud tehnoloogilisest eelisest, vaid selgetest otsustest ja ühiskondlikust valmisolekust. Teiseks toob Palu esile Taani koostöömudeli, mille puhul käib tuuleparkide rajamine käsikäes kohaliku tööhõive, sadamate arenduse ja kogukondliku kasuga.
Üks olulisi tuuleparkide edu eeldusi on ka piisav oskustööjõud. Palu kinnitusel on TalTechis tudengite huvi selle valdkonna vastu märgatavalt kasvanud. „Me näeme, kuidas noored mõistavad, et tegemist on perspektiivika valdkonnaga, mille vajadus spetsialistide järele kasvab aasta-aastalt. Tegu pole pelgalt lühiajaline projektipõhine buumiga.”
Lisaks inseneride koolitamisele tuleb tuuleenergeetikat tööstuslikus mastaabis arendada: kaasata hooldustehnikuid, planeerijaid, logistikaeksperte ja paljusid teisi. Palu sõnul on Eesti haridussüsteem võimeline neid inimesi ette valmistama, kui valdkonda tõsiselt võetakse.
TalTechi professor Ivo Palu usub, et Eesti tuuleenergia arengut ei pidurda tehnoloogia, vaid ehitusjulguse puudumine. Foto: Rene Lutterus
Tugev süsteem, hajutatud riskid
Üheks tuuleparkide arendamise arutelukohaks on nende võimalik mõju kaitsevõimele – täpsemalt sõjaväe radarisüsteemidele. Mure seisneb selles, et tuulikute suured pöörlevad labad võivad mõnes olukorras raskendada radarisignaalide tõlgendamist – tekitada nn varjuala, moonutada objekte või häirida madalal lendavate sihtmärkide tuvastamist.
Palu tunnistab, et tsiviilspetsialistidel on kaitsevaldkonna hinnanguid sageli raske mõista ning probleemi täpne ulatus pole alati teada. Samas rõhutab Palu, et ka energiavarustusel on oma julgeolekumõõde: kui tuulepark töötab, toodab ta elektrit kohapeal, sõltumata kütuse sisseveost või tarneahelatest. See muudab tuulepargid strateegiliselt oluliseks.
Palu hinnangul määratleb energiajulgeolekut eelkõige hajutatus ja mitmekesisus. Tuuleenergia aitab hajutada tootmist, viies selle suurlinnadest ja impordisõlmedest kaugemale. Mida rohkem on meil erinevaid, üksteisest sõltumatuid energiatootmise võimalusi, seda raskem on meid kriisiolukorras mõjutada.
Palu meelest ei saa tuuleenergia aga olla võluvits. „Me ei saa panna kogu lootust ainult tuule või päikese peale. Ükski elektrivõrk ei tohi olla sõltuv vaid ühest allikast, ükskõik mis allikas see ka poleks,” ütles ta.
“Me ei saa panna kogu lootust ainult tuule või päikese peale. Ükski elektrivõrk ei tohi olla sõltuv vaid ühest allikast, ükskõik mis allikas see ka poleks.”
Tema hinnangul peaks Eesti võtma eesmärgiks arendada järgmise kümnendi jooksul vähemalt 1500–2000 megavatti tuulevõimsust – nii et see jaguneks maismaa- ja meretuulikute vahel. Jaotatus võimaldaks suurendada energiasõltumatust, ent hallata ka võrku. Samal ajal tuleb Palu sõnul rajada täiendavaid salvestusvõimsusi, ehitada välja tugevam elektrivõrk ja leida energiamahukad tööstused, mis suudaksid tuulejõul tootmist kohapeal tarbida.
Eesti peab arendama tuuleenergiat viisil, mis tugevdab iseseisvat varustuskindlust, kuid säilitab ühenduse teiste riikidega. Palu hinnangul tähendab energiasõltumatus mitte isoleeritust, vaid hästi tasakaalustatud süsteemi, mis toimib nii tootmise kui ka tarbimise mõttes.
