Trialoogi toimetaja
Laboris sündinud idee võib muuta maailma, kuid ainult juhul, kui see jõuab ka laborist välja. Mart Maasik, TalTechi vilistlane, Nordic Science Investmentsi partner ja kogenud teadusettevõtluse arendaja, teab, kui keeruline see protsess olla võib.
Teadusmahukate iduettevõtete suurim väljakutse Eestis ei seisne mitte ideede puuduses, vaid võimekuses neid realiseerida ning ideede teostamise teekonnal tegelikku turuvajadust mõista.
Maasik rõhutab, et just varajases faasis kipub paljude meeskondade areng toppama, sest puudu jääb äriarenduse kompetentsist. “Turg ootab oskusi, mida teadusmahukad meeskonnad alles omandavad, kuid varases faasis ettevõte ei saa veel endale lubada küpset turutunnetust. Ja nii tekib nõiaring – kui ei ole kapitali, ei õnnestu ka kaasata kogenud inimesi, aga ilma nendeta pole võimalik ka kasvada.”
“Turg ootab oskusi, mida teadusmahukad meeskonnad alles omandavad, kuid varases faasis ettevõte ei saa veel endale lubada küpset turutunnetust. Ja nii tekib nõiaring – kui ei ole kapitali, ei õnnestu ka kaasata kogenud inimesi, aga ilma nendeta pole võimalik ka kasvada.”
Üks tee surnud ringist välja viib partnerlusteni. Koostöö ja strateegilised partnerlused küpses faasis ettevõtetega ning teadlik meeskonna osanikeringi kujundamine aitavad sageli luua vajalikke oskusi ja kogemusi, ilma et ettevõte peaks kohe suuri riske võtma. Eriti väärtuslikuks peab Maasik olukordi, kui esimene “klient” aitab ideed koos edasi arendada. See ei pruugi küll viia kõige suurema turuni, aga annab hindamatu kogemuse – teadmise, kuidas turg tegelikult toimib.
Samas tuleb arvestada, et sellised koostööd – näiteks strateegilised partnerlused küpses faasis ettevõtetega või varase kliendiga koos arendatud lahendused – võivad tuua kaasa ka piiranguid ja riske. Näiteks tuleb arvestada, et eksklusiivsus võib piirata tulevast skaleeritavust, oma pikaajalist konkurentsieelist tuleb sisuliselt defineerida ning sellega kaasnevat intellektuaalomandi kuuluvust ja kaitsestrateegiat lahti mõtestada.
Äriline pool ei tohi jääda soiku
Liiga sageli hakkavad teadlased ärilisele poolele liiga hilja mõtlema. Maasik soovitab kaasata ärikompetentsiga inimesi meeskonda juba laborifaasis. „Kui mõtled kaasamisele alles siis, kui enam ei jaksa või ei tea, millises suunas üksi edasi minna, oled juba hiljaks jäänud,” ütles Maasik.
“Kui mõtled kaasamisele alles siis, kui enam ei jaksa või ei tea, millises suunas üksi edasi minna, oled juba hiljaks jäänud.”
Sageli tekib küsimus, kes peaks olema teaduspõhise ettevõtte juht, kas teadlane ise või keegi teine? Maasik leiab, et küsimus ei ole mitte inimeses, vaid meeskonnas. Mõnikord on teadlane valmis võtma algselt tegevjuhi rolli, aga enamasti peitub pikemas vaates tema suurim väärtus võimes arendada tehnoloogiaid.
Märksa olulisem on küsimus, kas suudetakse luua meeskond, milles hakkavad erinevad tugevused kokku mängima. Koostöö eeldab kahte asja: teadmist oma piiridest ja valmisolekut kaasata teiste oskustega inimesi. Just seetõttu peab teadlane olema avatud ideele, et ettevõtte väärtuse kasvatamiseks tuleb jagada nii vastutust kui ka tulevast kasu. „Kui hoiad kõik endale, siis võib juhtuda, et polegi lõpuks midagi jagada,” rääkis Maasik.
TalTechi vilistlase Liis Tiisvelti asutatud Kiud on üks neist ettevõtetest, mis kasvas välja teadustööst. Tema sõnul ei pruugi kõik ideed lendu minna, kuid iga kogemus viib edasi. Oluline on keskenduda juba alguses potentsiaalselt toimivale ärimudelile ja küsimusele, kust tuleb tegelik majanduslik kasu – see on edu alus. Foto: Erakogu
Rahastus eeldab küpsust
Maasiku hinnangul on loomulik, et kõik teadusmahukad projektid ei saa rahastust – see ei muuda ideed halvaks, pigem ei pruugi ideelahendus olla investorite jaoks veel küps. Lisaks peab meeskond ja turg valmis olema. Hästi lihtsustatult: kui üks kolmest (ideelahendus, turg, meeskond) on nõrk, pole ettevõtte õnnestumise tõenäosus rahastuskõlblikkuseks piisav.
Maasik usub, et parim eduvõimalus avaneb siis, kui kombineeritakse grante ja erakapitali. Ainuüksi arendusgrandi rahastusel ei teki sageli piisavat ärilist motivatsiooni, samas kui riskikapital üksi ei soovi riskida väga varajases faasis tehnoloogiate arendamisega. Mõlemal on oma roll ning ideaalses stsenaariumis nad täiendavad teineteist.
Maasik soovitab neilgi meeskondadel, kes saaksid esialgu hakkama ainult granti toel, kaasata varakult erainvestoreid – kui mitte raha, siis mõttemustri pärast. Mida varem harjuda keeruliste küsimustega, seda kiiremini kasvab ettevõtte sisemine küpsus.
Eesti tugevused ja nõrkused globaalses plaanis
Eesti positsioon teadusettevõtluses ei ole Maasiku hinnangul halb – pigem vastupidi. Meil on mitmes valdkonnas väga kõrge teaduspotentsiaal ning järjest rohkem isikliku rahvusvahelise kogemusega meeskondi. Seda hindavad ka investorid.
Perspektiivikate valdkondadena mainib Maasik ennekõike materjaliteadust ja tervisetehnoloogiaid, mille arengut toetab ka Eesti IT-võimekus. Ta toob näiteks sünteetiliste andmete kasutamise nii materjaliteaduses kui ka tervisetehnoloogias, mis võimaldab nimetatud valdkondadel kiiremini turuküpseks saada., Varem peeti sellist perspektiivi Eesti jaoks liiga keeruliseks ja kapitalimahukateks.
Rahvusvaheliselt on Maasiku sõnul fookuses kolm suuremat valdkonda: kaitsetehnoloogiad, tervishoid ja keskkond. Läbilöömiseks on vaja aga täiesti uusi lahendusi ja innovatsiooni.
Selleks, et Eesti saaks osa globaalsete lahenduste laineharjast, tuleb murda pisut seniseid mõttemustreid. Maasiku hinnangul ei peaks Eesti teadusasutused omavahel konkureerima, vaid tegema koostööd – et kaasata nii kapitali, talente kui ka kogemusi.
Suurim puudujääk ei tule mitte teadmistest, vaid kogemusest – eriti sellest, kuidas ehitada üles skaleeritavaid teadusettevõtteid. See oskus pärineb sageli rahvusvahelisest koostööst, mitte ainult kodumaistest edulugudest. „Me ei saa oodata, kuni meil tekivad oma edulood. Peame rahvusvahelised talendid täna siia tooma, nendega koostööd tegema ja neilt õppima,” ütles Maasik.
“Me ei saa oodata, kuni meil tekivad oma edulood. Peame rahvusvahelised talendid täna siia tooma, nendega koostööd tegema ja neilt õppima.”
Üldlevinud arusaama kohaselt võtab teadusettevõtlus aega – ja see on tõsi. Kuid see ei tähenda, et parimad tulemused peaksid jääma aastakümnete taha. Maasiku sõnul kulub Euroopas täna teadusmahukate ettevõtete asutamisest kuni hetkeni, mil asutajad või investorid saavad oma osaluse müügi kaudu ettevõttest väljuda, keskmiselt seitse aastat – mis on võrreldav tavaliste iduettevõtmistega.
Iga uue ettevõtte sünnile eelneb vundamendi ladumine. Teadusmahukate ettevõtmiste puhul saadakse oma valdkonna küpseks asjatundjaks sageli teadustööde ja tehnoloogiaalaste esmaste rakenduskatsetuste kaudu.
Nii on kommertsedu seitsmeaastane horisont Maasiku hinnangul nullist alustades üsna optimistlik. Nii nagu ükski teekond pole lineaarne tõus, ei teki ka ettevõttega alustamiseks kunagi ideaalset hetke. „Kui aga arendame üheskoos välja süsteemi, mis toetab meeskonna arengut, loob ligipääsu kapitalile, võimaldab koostööd ja aktsepteerib muudatusi plaanides, hakkab Eestist tulema senisest rohkem suurema mõjuga õnnestumisi.“
“Kui aga arendame üheskoos välja süsteemi, mis toetab meeskonna arengut, loob ligipääsu kapitalile, võimaldab koostööd ja aktsepteerib muudatusi plaanides, hakkab Eestist tulema senisest rohkem suurema mõjuga õnnestumisi.”
