Eesti Teaduste Akadeemia liige
Ühiskonna mõistmine nõuab teadmistest enamat – see eeldab suutlikkust näha seoseid, tõlgendada keerukust ja kujundada tulevikku teaduse toel, kirjutab mehaanikateadlane ja Eesti Teaduste Akadeemia liige Jüri Engelbrecht.
Arvamus põhineb 21. veebruaril 2025 Tallinna Tehnikaülikoolis peetud Eesti Vabariigi aastapäeva aktusel peetud kõnel.
Aastapäevadel ei saa piirduda vaid saavutuste üleslugemisega. Nii proovin ka mina vaadata eeskätt laiemat pilti. Kui valisin võtmesõnu tänaseks aastapäevakõneks, siis sirvisin oma kirjutiste kõrval ka raamatuid sarjast “Eesti mõttelugu”. Tunnistan, et sain inspiratsiooni president Lennart Meri kõnest aastal 2001: “Me ei saa jõukat ja õnnelikku Eestit üles ehitada, kui meil puudub nägemus globaalsest maailmast ja Eesti asendist kahekümne aasta pärast”.
Tervik on suurem kui tema osade summa
Järgnevalt piirdun ma mõne võtmesõnaga üldistest teadmistest, mida oleks vaja meeles pidada maailma globaalprobleemide keerukuse kohta. See tähendab, et nägemuses ja sellele järgnevaks tegutsemiseks peaksid põhimõisted selged olema. Nende selgitamine ühiskonnale on otseselt teadlaskonna kohustus. Mul on mälus kinnistunud Nobeli rahupreemia laureaadi Joseph Rotblati öeldu Marie ja Pierre Curie konverentsil Varssavis aastal 1998: “Teadlastel on suuremad teadmised, seetõttu on neil ka suurem vastutus”.
Ja siit hakkaski mu mõttelõng hargnema. Meid ümbritsev maailm on oma iseloomult komplekssüsteem, mis tähendab suurt kogumit protsesse, nähtusi, kogukondi, mõtteviise ja erinevaid looduslikke tingimusi. Need üksikosad on omavahel seostatud ja seosed on teinekord äärmiselt keerulised. On hea, kui saame aru põhjuslikest seostest, kuid tihti oskame neid seoseid vaid vaatluste põhjal kirjeldada. Lisaks teeb olukorra keeruliseks asjaolu, et taolised seosed on tihti mittelineaarsed, ehk teisisõnu, põhjus ja tagajärg pole võrdelised. See oli tuntud juba Aristotelesele, kes teadis, et tervik on suurem kui tema osade summa. Meie rahvatarkus ütleb sel puhul, et puude taga on mets.
Asjade algus on mõistmine. Kas me saame aru suurte komplekssüsteemide hingeelust ja oskame kasutada nende voorusi ja vältida puudusi? Küllap see on üks hariduse sihtidest, et noored inimesed harjuksid mõtlema ja tegutsema nii üksikprobleemide lahendamisel (ehk ühe puu kasvatamisega) kui ka suuremas mastaabis (nähes metsa).
Olen tihti viidanud Euroopa Teadusülikoolide Liiga (LERU) raportile ülikoolide ülesannetest. See raport viitab vajadusele, et tänased lõpetanud peaksid omandatud teadmiste ja oskuste kõrval olema suutelised lahendama probleeme ka 30-40 aasta pärast ja meil pole praegu aimugi, millised need probleemid on. Ometi oskame juba praegu aru saada komplekssüsteemide käitumise põhijoontest, mida harituse “mäluketas” peaks sisaldama. Märgin siin vaid paari iseloomulikku omadust.
Esiteks – vastastikmõjud ehk interaktsioonid üksikosade vahel on mittelineaarsed. Teiseks – sellise süsteemi käitumine võib olla ennustamatu, ehk teisisõnu – võib viia kaootiliste protsessideni. Kolmandaks – taolistes protsessides võib tekkida uus kvaliteet, mida ei saa tuletada üksikosade liitmisel. See uus kvaliteet võib aga olla ka negatiivne, mis pole sugugi meeldiv. Neljandaks – taolised mittelineaarsed süsteemid on tundlikud algandmete muutustele, ehk teisisõnu – väike muutus täna võib viia suurte muutusteni homme. Seda nimekirja võib loomulikult täiendada.
Vastastikmõjud ehk interaktsioonid üksikosade vahel on mittelineaarsed.
Jüri Engelbrecht. Foto: Reti Kokk
Liblika tiivalöök
On päris selge, et tänapäeva haridus peab sisaldama teadmisi maailma keerukusest kasvõi ilmekate näidete põhjal. Teinekord võib neid käsitleda kui käitumisjuhendeid otsuste langetamisel. Nii võiks teada, et liblika tiivalöök Amazonase vihmametsas võib põhjustada orkaani Florida läheduses. Hoolimata üha kasvavast Maa elanikkonnast on meelevaldsed inimesed üksteisest vaid kuue käepigistuse kaugusel. Süsteemid arenevad aeglaselt, kuid võivad kokku kukkuda (kollapseeruda) väga kiiresti – seda teadis juba Seneca. Lihtsate reeglite järjepidev kasutamine võib viia sisukate ja uudsete tulemusteni (fraktalid, mustrid). Doominoefekt (üks muutus põhjustab ridamisi järgnevaid muutusi) võib põhjustada nii ohtlikke kui ka positiivseid arenguid.
Miks me oleme silmitsi raskustega globaalsete probleemide lahendamisel? On oluline vahe füüsikaliste ja sotsiaalsete protsesside ja nähtuste kirjeldamisel. Füüsikaliste komplekssüsteemide analüüs näitab, et vastastikmõjud (interaktsioonid) on kirjeldatavad füüsikaliste objektiivsete seaduspärasuste abil ja protsessid alluvad termodünaamika seadustele. Me ei pruugi termodünaamikat isegi teadlikult kasutada, kuid me ei saa sellest üle ega ümber.
Sotsiaalsed süsteemid ehk ühiskonnas toimuvad protsessid on aga tunduvalt keerulisemad. Seosed inimeste, kogukondade, riikide, majandusühenduste, jne. vahel põhinevad seadustel, tavadel, kokkulepetel, uskumustel, majandusoludel ehk üldistatult öeldes – põhinevad väärtustel. Kuidas aga mõõta väärtusi? Vaatlused ei seleta põhjuslikkust ja väärtushinnangud on subjektiivsed. Nendest aga sõltub sotsiaalsete võrgustike käitumine. Maailma Akadeemia (WAAS) on rõhutanud, et tuleb mõtestada õppetunnid, mida oleme saanud sotsiaalsete süsteemide nõrkuse tõttu, analüüsida põhjuseid, miks ja kuidas on tavamõtlemine viinud meid kriisideni. Inimkonna tõsine proovikivi on jõuda tehnoloogia juhitud ühiskonnast inimkeskse ja inimsuskeskse ühiskonnani.
Ja veel üks märkus. Globaalprobleemid on tihti nurjatud (ingl wicked). See tähendab, et probleeme ei osata korralikult püstitada (pole selge kausaalsus), kaasatud osapooltel on erinevad arusaamad, võimalikke lahendeid on palju, need võivad ajas muutuda ja ükski neist pole ei õige ega vale, soovitud kiireid lahendeid aga lihtsalt pole. Näiteid võib tuua palju, alates kliimamuutustest ja sotsiaalsetest probleemidest julgeolekuni.
Inimkonna tõsine proovikivi on jõuda tehnoloogia juhitud ühiskonnast inimkeskse ja inimsuskeskse ühiskonnani.
Jüri Engelbrecht. Foto: Reti Kokk
Asjade algus on mõistmine
Toonitasin eespool, et asjade algus on mõistmine. Mu lühiülevaade tahab rõhutada otsest vajadust tõhustada haridust, sest arusaamad maailma keerukusest peaksid olema iga haritud inimese mälusopis. See tähendab aga ka vajadust tõhustada teadmiste jõudmist ühiskonnani. Nii ütles eelpool mainitud Joseph Rotblat ja mul on hea meel siin mainida ka Tallinna Tehnikaülikooli vilistlaskogu eestseisuse esimehe Robert Kiti hiljutist mõtteavaldust majandusest, kus ta rõhutas teadlaste osa nii eestkõneleja seisuses, kui ka ausa maaklerina, kes oma teadustulemuste põhjal pakub ühiskonnale alternatiivseid lahendusi.
Teadmistepõhises ühiskonnas tuleks teadustegevust vaadelda kolme osapoole koostöös:
- teadlase poolt vaadatuna: kuidas teadlasena selles maailmas hakkama saada;
- teadusjuhtide poolt vaadatuna: kuidas teadustegevust korraldada;
- ühiskonna ja valitsuse poolt vaadatuna: kuidas teadmisi kasutada.
Need vaatenurgad tuleb siduda tervikuks, kuid ega see alati kerge pole. Tihti võetakse kasutusele loosungid, olgu siis innovatsioonist või rohepöördest. Loosungid aga ei aita, vaja on sisulist arusaama ja sisulisi tegevusi. Teadus on oma loomult alati olnud innovatiivne.
Paar näidet. Autoriteetse andmebaasi PubMed analüüs aastatel 1974-2014 ilmunud teadusartiklite kohta näitas, et sõnade “innovatiivne”, “uudne” ja “murranguline” kasutussagedus nende aastate jooksul oli kasvanud 2500 korda. See on selge märk mõistete erosioonist. Tuleb meelde ka ühe Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) tippametniku tõdemus, miks Eestis innovatsioon ei edene. Põhjus on lihtne, ütles ta – füüsikaprofessorid järgivad füüsikaseadusi ega mõtle innovatiivselt! Õnneks on see ametnik ammu ametist lahkunud.
Seega, proovigem vältida asjatuid loosungeid ning pangem kõlama põhjendatud arvamused. Eelpool nimetatud kolmele osapoolele võiks esitada kolm soovi:
- olgu ajastu ristlevad huvid teadlastele liikumapanevaks jõuks;
- olgu teadusjuhtidel selget meelt tungida asjade sisusse;
- olgu valitsusel ettenägelikkust näha hetkemurede taga tulevikku ja kuulata selle korraldamisel teadlaste häält.
Jättes kõrvale loosungid ja ebakõlad, saab ülikooli pere Eesti Vabariigi aastapäevale vastu minna heas tööhoos. Meil on palju sisulisi tulemusi, olgu selleks kukersiidi väärindamine, päikesepaneelide kasuteguri tõstmine, närvisüsteemi molekulaarsete mehhanismide väljatöötamine, Läänemere lainedünaamika seaduspärasuste tuvastamine, jne. Nimekiri on loomulikult palju pikem. Ja meil on suurepärased noored autoinsenerid, kes on tuntud laias maailmas.
Head Vabariigi aastapäeva!
Loosungid ei aita, vaja on sisulist arusaama ja sisulisi tegevusi. Teadus on oma loomult alati olnud innovatiivne.
