Sõnastatust sõnastamatusse ja tagasi

Sõnastatust sõnastamatusse ja tagasi. 05.02.2025. 4. veebruaril toimus TalTechi aulas Rektorite Nõukogu ümarlaud, milles arutleti Eesti kõrghariduspoliitika võtmeküsimusi. Suure arutelu üks põnevamaid punkte oli vestlusring, mis tõi Vabariigi Presidendi Alar Karise juhtimisel kokku akadeemiku, Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Mart Saarma, populaarse ajuteadlase Jaan Aru, emeriitprofessori, armastatud sotsioloogi Marju Lauristini ja Kutsekoja juhatuse liikme Tiia Randma, kes arutasid teadusliku mõtlemise ja kõrghariduse tuleviku üle. Arutelu haaras endasse palju põletavaid ja põnevaid teemasid, liikus tehisarust kutseõppesse ning tehnoloogilisest arengust mõtlemise taandarengusse. Allpool on püütud anda rikkalikust mõttevahetusest osaline ülevaade. Vestluse alguses lootis Vabariigi President leida vastuseid mõnele olulisele küsimusele – ennekõike sellele, miks me ülepea vajame ülikoole ja kõrgharidust ning mis on ülikooli ühiskondlik eesmärk. Kui selline eesmärk oleks selgelt teada, oleks ka kergem suunata kõrgharidusse vajalikke ressursse. Ülikoolid ei konkureeri paraku ainult üksteisega, vaid ka ülejäänud maailmaga: Microsoft ja Amazon pakuvad noortele kiirelt omandatavaid oskusi ja sellega seoses peibutavaid majanduslikke võimalusi. Küsimus on ka noorte endi ressurssides – millised on kallineva elu taustal nende majanduslikud võimalused, mil määral sunnib ressursside vähesus või puudumine noori õppimise kõrval ka töötama ning seeläbi oma mobiilsust piirama. Eesti Raamatu Aasta taustal esitas hr. Karis ka küsimuse eestikeelse hariduse ja rahvusvahelistumise kohta: ühelt poolt on vaja hoida eesti keelt ja kultuuri, teiselt poolt aga rahvusvaheliselt mõelda ja maailmas ringi liikuda. See omakorda ajendas hr. Karist uurima Marju Lauristinilt praeguste noorte lugemisvõime kohta. Teaduspõhise mõtlemise võimekus on hakanud taanduma Marju Lauristini väitel on lugemine omandanud raske tegevuse maine. Ühiskondlikud normatiivid on muutunud ja sedakaudu on muutunud ka suhtumine vaimsesse töösse. Tundub oluline, et Lauristin kasutas mõtlemise ja lugemise kontekstis just väljendit „raske töö“. Vaimne töö pole kerge ning kuna ülikoolides õpitakse tegema vaimset tööd, ei pea ka ülikool olema kergete kohtade killast. Selle väite kaudu kargaski arutelusse kohe tehisaru, mis muudab Lauristini hinnangul vaimse töö veelgi keerukamaks, sest pealispinnal paistab tehisaru justkui aitavat kõiksugu mõtlemisega seotud raskusi ja küsimusi kergelt lahendada. Ent vaimse töö olemus seisneb Lauristini jaoks just süvenenud lugemises, tuntust tundmatuni jõudmises, uute teadmisteni ulatumises; vaimses pingutuses. Et osata seda teha, et osata pingutada, tuleb ennast treenida. Lauristini väitel ei treeni meie kesk- ja kõrgharidus piisavalt uusi teadmisi otsima ega neid rakendama. Ta meenutas, et kunagi, Eesti taasiseseisvumise ajal, sai rõhutatud ülikooli kui teaduspõhise õppe platvormi – ent teaduspõhise mõtlemise võimekus on hakanud ühiskonnas taanduma. Seetõttu ongi Lauristini meelest väga oluline rõhutada, et ülikool ei anna mitte ainult ametit, vaid ka teadmistest lähtuva ja teadmistega aktiivselt seostuva võimekuse, mis sisaldab ka laiemat suutlikkust mõista maailma ja iseennast. Jaan Aru lisas, et Lauristini väidetut peaks tudengitele otse ütlema: me tahame, et te õpiksite paremini mõtlema, paremini oma vaimset potentsiaali kasutama. Praegu võitlevad kõiksugu ideed ja programmid noorte tähelepanu pärast, ülikoolid teiste hulgas. Tehisaru operatiivne võimekus võib ülepea nii mõnegi noore inimese jaoks kõrghariduse kahtluse alla seada – see annab põhjuse ekslikult uskuda, et tehisaru võimaldab kõiksugu teadmised raskusteta kätte saada. Küsimus pole aga ainult või ennekõike tehisaru võimekuses, vaid ka selles, kuidas tehnoloogilist võimekust kasutada, kuidas õppida tehisaruga suhtlema. Mart Saarma väitel ei tea need, kes räägivad, et tehisaru võimekus ületab kohe inimese oma või on selle juba ületanud, asjade tegelikust seisust suurt midagi. Inimese ajus on 170 miljardit ajurakku ning nende omavaheline liigendatus on tehisaru omast mõõtmatult plastilisem. Üleüldse rõhutas Saarma neuroteadlasena, et me ei tunne aju toimimise printsiipe piisavalt, kuigi samas on selge, et head magistrit ja doktoranti eristab tehisarust uute ideede genereerimise võime. “Ülikool ei anna mitte ainult ametit, vaid ka teadmistest lähtuva ja teadmistega aktiivselt seostuva võimekuse, mis sisaldab ka laiemat suutlikkust mõista maailma ja iseennast.” Lõvihüpe Kõrgharidusest puudub aga Saarma meelest hetkel selge siht: kas meil on olemas üldiselt aktsepteeritav vastus küsimusele, kuhu me ühiskond tahab kümne aasta pärast jõuda? Saarma meelest oleks vaja nüüd pakkuda välja tiigrihüppele sarnase diapasooniga muutus, mida ta nimetas „lõvihüppeks“. Selleks sobiks Saarma meelest tehisaru, sest teatud tegevustes, näiteks tõlkimises ja automatiseerimises, on tehisaru inimesest juba praegu võimekam ja muudab erinevaid eluvaldkondi moel, mida on paljudel raske ette kujutada. Marju Lauristin tuletas meelde kommunikatsiooniteadust, mis on uurinud suuri murranguid: üleminekut suulisest suhtlusest kirjalikku suhtlusse; trükikunsti pööret ja visuaalsete meediumide võidukäiku – kõik need muutused on mõjutanud tugevalt inimeste käitumist ja väärtussüsteeme. Tehisaru mõju on võrreldud trükikunsti tekitatud pöördega. Praegused suured informatsioonilevimise muutused on paisutanud kättesaadava teadmise ruumi ja lühendanud teadmise kättesaamisaega. Tehisaru suudab laiendada inimeste mõtlemist. Lauristini jaoks aga kõlab keskne küsimus nii: kuidas vältida olukorda, mil tehisaru hakkab mõtlemise laiendamise kaudu seda ühtlasi piirama? Siin tuleks tema meelest kasuks kasutada teadlikult Eesti väiksust, kuna väikese ühiskonna tervikutunnetus on parem, mistõttu saaksime uurida ja jälgida siinmail väga hästi ühiskondlikku tervikut sügavalt mõjutavaid kogemusi ja teadmisi, aja- ja ruumitajuga aset leidvat suurt muutust. Tiia Randma hinnangul tuleb ühiskonnal seista tehnoloogilise arengu taustal silmitsi teiste suurte mõjuteguritega, eriti just demograafilise olukorraga ja väärtushinnangute muutusega. Randma võrdles ühiskonda kolmejalgse taburetiga: jalgadeks on tehnoloogia, keskkond ja erialased oskused, ent tabureti istepind moodustub üldisest kriitilise mõtlemise võimest, oskusest saada hakkama üha komplekssema maailmaga, aina intensiivsemate muutustega ja raskesti ennustatava sotsiaalse eluga. “Tuleks kasuks kasutada teadlikult Eesti väiksust, kuna väikese ühiskonna tervikutunnetus on parem, mistõttu saaksime uurida ja jälgida siinmail väga hästi ühiskondlikku tervikut sügavalt mõjutavaid kogemusi ja teadmisi, aja- ja ruumitajuga aset leidvat suurt muutust.” Ülikoolide ülesanne on luua uusi ideid Lauristin oli nõus, et Eesti ühiskonna vaates on demograafia tõesti oluline küsimus. See puudutab ka kõrgharidust, kuna doktorikraadidega inimesi arvestatakse siinmail sadades ning kui inimesi jääb vähemaks, mõjutab see loomulikult ka doktorikraadiga inimeste arvu. Lauristin pani kuulajatele südamele, et kõrgharitute osakaal peab säilitama teatud piiri. Eestist leiab erialasid, millel on välja käia ainult üks erialaspetsialist – nii et kui juhtub, et seesinane spetsialist läheb poliitikasse või välismaale, kaob Eestist vastava ala tippteave. Selliste asjatundjate tagavara on meil väga väike, mis aga suurendab ühiskonna üldist haavatavust. Nii leidis Lauristin põhjuse rõhutada, et kõrgharidus pole mitte ainult üksikisiku küsimus, vaid selle heast käekäigust sõltub terve ühiskonna toimetulekuvõime. Mart Saarma täpsustas, et kui küsida, miks on vaja kõrgharidust, siis on kerge vastata, et kõik uued tehnoloogiad on tavaliselt pärit fundamentaaluuringutest; aladelt, kust ei osatud ühiskonda muutnud läbimurret oodatagi. Sellise protsessi heaks näiteks sobib praeguseks 14,5 triljoni dollari suuruse aastakäibega tööstuse mõõtmed omandanud geenitehnoloogia. Saarma meelest peaks rõhutama kvaliteeti, asjade käiku peaks Soome eeskujul dikteerima tööstus, mis tähendab, et teadus peaks olema rohkem ühiskonna ja majanduse teenistuses. Ülikoolide ülesanne on luua uusi ideid, kontseptsioone, pole vaja tegeleda triviaalsete tööstuslepingutega, kõrghariduselt oodatakse tööstuses rakendatavaid läbimurdeid. Saarma väite peale reageeris Marju Lauristin, kelle meelest ilmneb ühiskonna kvaliteet tõesti võimekuses olla pragmaatiline, asju rahulikult ja läbimõeldud kaaluda, selle asemel et uppuda mõttetutesse konfliktidesse, nagu praegu kipub sageli minema. Ülikoolid võiksid ta väitel tagada terve ühiskonna parema käekäigu. Kõrgharidus mõjutab näiteks inimeste tervisekäitumist: on tõestatud, et kõrgema haridusega inimesed on tervemad. Sellest aga omakorda tuleneb, et kõrghariduse hulka ei saa arvestada ainult majandusharule vajalike spetsialistide, vaid terve ühiskonna vajaduste taustal. “Ühiskonna kvaliteet ilmneb võimekuses olla pragmaatiline, asju rahulikult ja läbimõeldud kaaluda, selle asemel et uppuda mõttetutesse konfliktidesse.” Kutsekoole võiksid hakata asendama kutsekolledžid Tiia Randma rõhutas kõrghariduse kõrval kutsehariduse rolli: ühiskonnas läheb vaja igat sorti häid ametimehi, kes oskavad parandada meie autosid, valmistada meile häid toite ja lõigata meie juukseid – sellised inimesed ei pea olema ilmtingimata kõrgharidusega, vaid neid peab toetama korralik kutseharidus, mille olukord pole paraku hetkel kõige parem, kutsekoolitusega inimesi võiks olla ühiskonnas umbes kolmandik, tegelikkus jääb ühe neljandiku kanti. Mart Saarma nõustus ja lisas, et ühiskonnal on vaja ka käeliselt andekaid inimesi. Ta on omasõnul puutunud kokku tudengitega, kellel on küll head mõtted, aga pipett hästi käes ei püsi. Mente et manu. Marju Lauristin viis jutu kutseharidusest üldhariduseni ja tunnustas tendentsi, mille kohaselt liigutakse hoiaku poole, et juba alates algkoolist võiks lapse õppimised lähtuda tema enda huvidest. Lisaks võiksid kutsekoole hakata tasapisi asendama kutsekolledžid, seda enam et ka erialaoskused arenevad ja nõuavad head haridust – juuksurilgi võiksid olla head keemiaalased teadmised. Üldhariduskoolide nüanss viis hr Karise mõtted õpetajate puudusele, tõsiasjale, et paljud noored küll õpivad kõrgkoolis õpetajaks, ent pärast õpinguid enam üldhariduskoolidesse õpetama minna ei taha, vaid suunduvad näiteks paremate palkadega erasektorisse. Mart Saarma rõhutas omakorda nüanssi, mille kohaselt on ülikoolis teadustöö ja -arenduse kõrval oluline ka ühiskonna teenimine, olgugi et tema meelest on sellise eesmärgi piirjooned pisut hajusad ning tema eelistab ikkagi loodusteaduslike avastuste praktiline rakendamist. Lauristin rõhutas omalt poolt, et ülikooliharidust tuleks tegelikult arvestada alates magistriõppest, mis annab noorele inimesele kätte teadusliku mõtlemise raamid ja arendab tema üldistamisvõimet. Praegu ent leiab ühiskonnast bakalaureusetasemega teadusnõunikke. See tähendab Lauristini meelest, et me ei saa vormida oma kõrgharidust tööandjate soovide järgi. Saarma ütles konkreetselt, et Eestis pole piisavalt kõrgtehnoloogilist tööstust. Ta leidis, et kui tal tuleks praegu kaitsta doktorikraadi, siis poleks tal võimalik minna tööle oma tasemele vastavasse ettevõttesse ning jääda samas kodumaale. Hr. Karis reageeris sellele argumendiga, et tänastes oludes ei saa välismaine ettevõte sageli Eestisse tulla, kuna kohapeal pole piisaval määral vastava eriala asjatundjaid. “Kutsekoole võiksid hakata asendama kutsekolledžid, seda enam et ka erialaoskused arenevad ja nõuavad head haridust – juuksurilgi võiksid olla head keemiaalased teadmised.” Liikumine sõnastatust sõnastamatusse ning tagasi Marju Lauristin tõstis esile mikrokraadide süsteemi ja selle toimivust, mis võimaldab omandada kõikvõimalikke täiendavaid teadmisi ja kasvatada mõtete valdkondadevahelist ja horisontaalset, ideede teket soodustavat liikumist. On väga hea, et humanitaarid saavad soovi korral taotleda mikrokraade inseneerias ja insenerid humanitaarias. Jaan Aru laiendas argumenti ja lisas, et ülikool on koht, kust inimesel on võimalik omandada innovatsioonioskus. Küsimus on lihtsalt selles, kuidas inimene seda oskust õpib. Vestluse lõpusirgel jõudis Marju Lauristin põhjapaneva üldistuseni: inimene on olend, kes suudab siduda seda, mis on juba sõnastatud, sellega, mida pole veel sõnastatud. Selline eneseväljendamise oskus – liikumine sõnastatust sõnastamatusse ning tagasi – on eluoluline. Seda murettekitavam, et taoline seostamisvõime kipub meil hetkel käest libisema. Lauristin pakkus, et äkki peaksime tulema tarkade masinatega suhtlemise juurest tagasi inimestevahelise suhtluse juurde. Võimalik, et see väide andis Vabariigi Presidendile aluse tõsta vestluse kokkuvõtteks esile ilukirjanduse lugemise tähtsust – sellega saab ainult nõustuda! “Inimene on olend, kes suudab siduda seda, mis on juba sõnastatud, sellega, mida pole veel sõnastatud.” Järelvaadatav: 4. veebruaril toimus TalTechi aulas Rektorite Nõukogu ümarlaud, kus arutati kõrghariduspoliitika võtmeküsimusi.