Selle artikli originaalversioon avaldati esimest korda Forte ja Eesti ülikoolide uue rubriigi „Tunne teadlast“ raames Delfis.
Tiia Plamus on TalTechi tekstiilitehnoloogia kaasprofessor, materjalitehnoloogia bakalaureuseõppekava programmijuht ja tekstiilitehnoloogia labori juhataja. Tema peamised tegevussuunad on tekstiilijäätmete väärindamine, tekstiilmaterjalide omaduste uurimine, ringmajandus ja materjalitehnoloogia. Uurisime Plamuselt tema töö kohta lähemalt.
Milline uurimisprobleem teil praegu käsil on ja miks sellega tegelemine oluline on?
Minu uurimisrühma põhiline teadustöö teema on seotud mehaaniliselt ümbertöödeldud tekstiilkiududele kasutuse leidmisega erinevates uutes materjalides. Ühelt poolt seoses tarbimise kasvuga ning teisalt ka maailma rahvaarvu kasvuga tarbitakse üha enam rõivaid ja tekstiiltooteid. Sellest lähtuvalt kasvavad ka järjest enam tekstiilijäätmete kogused. Iseäranis tarbijajärgseid jääke on aga väga raske uuesti kasutusele võtta.
Meie uurimisrühm püüabki leida lahendust sellele, kuidas saaksime ära kasutada suurtes kogustes mehaaniliselt ümbertöödeldud tekstiilkiude erinevates uutes materjalides, millel oleks ka pikem eluiga.
Mis on teie teadusvaldkonnas seni suurimat ühiskondlikku mõju avaldanud saavutus?
Väga raske on välja tuua ühte saavutust. Tervikuna saab välja tuua, et tekstiilmaterjalidele leitakse järjest uusi ja põnevaid rakendusvaldkondi.
Kui tavapäraselt seostub meile tekstiilidega just moetööstus, siis palju põnevamad arendustööd on käimas tehniliste tekstiilide ning erinevate funktsionaalsete ja nn tarkade tekstiilide valdkonnas. Tekstiilmaterjalide näol on tegemist unikaalse materjali tüübiga, mille rakendused on sisuliselt lõputud.
Tiia Plamus | Foto: TalTech
Mille üle Eestis või maailmas toimuvaga seoses täna kõige enam südant valutate?
Kõige enam tunnen muret selle üle, kuidas juhatada noortele kätte tee põnevasse materjalide maailma.
Materjalid ümbritsevad meid kõikjal. Selle valdkonna olulisim ülesanne ongi see, kuidas ühelt poolt töötada välja kestlikke materjale ning teisalt leida juba tekkinud jääkidele uusi rakendusi nii uuenduslikes kui ka traditsioonilistes valdkondades. Koos kolleegidega oleme aastaid töötanud selle nimel, et sellesse valdkonda noori juurde tuua ning tutvustada seda ka ühiskonnas laiemalt.
Kuidas jõudsite teaduseni ja mis teid teaduse juures köidab?
Proovides ülikooli ajal oma erialal ka teisi väljundeid (näiteks praktiseerimist tööstuses), jõudsin järelduseni, et teadlase ja õppejõu karjäär on minu jaoks kõige sobivam. Mind köidab ilmselt ka teatav loominguline vabadus, mida teadlaskarjäär võimaldab. Tekstiilmaterjalide puhul huvitab mind eriti nn mikro- ja makrotasandi materjaliomaduste seostamine.
Mis on see teadustöö tulemus, mille üle olete eriti uhke?
Kuna olen siiski alles alustav teadlane, siis usun, et suurimad saavutused ootavad mind veel ees.
Hetkel tunnetan oma missioonina just seda, kuidas tuua fookusesse tekstiilmaterjalide erinevad kasutusvõimalused. Oluliseks pean ka valdkonna õppe- ja teadustöö läbiviimist Tallinna Tehnikaülikoolis. Kui ise asusin doktorantuuri õppima, siis ei olnud kahjuks võimalik tekstiilitehnoloogia suunal teadustööd teha. Usun, et üks suur saavutus ongi ehk see, et tekstiilitehnoloogia labori/uurimisrühma loomise ja arendamisega on see võimalus nüüd uutele doktorantidele loodud.
Oluliseks pean ka paar aastat tagasi ellu kutsutud tekstiilmaterjalide ning ringmajanduse ja rohepöörde erialase eestikeelse terminoloogiatöö aktiivset juhtimist. Nende terminikomisjonide töös osalevad nii TalTechi kui ka teiste Eesti kõrgkoolide õppejõud ja teadlased. Terminitööd rahastab Eesti Keele Instituut.
Mida te oma teadustöös veel korda sooviks saata?
Üheks olulisemaks teemaks pean tekstiilijäätmete kõrgemal tasemel väärindamise uurimist. Aga muidugi jätkan kindlasti ka valdkonna üldise populariseerimise ning valdkonna kõrgetasemelise teadus- ja õppetöö läbi viimisega.
