Arenguseire Keskuse juhataja
Milles seisneb energiapööre? Ja miks me üldse midagi pöörama peame – miks ei saa lihtsalt põlevkiviga jätkata?
Energiapööre tähendab seda, et energiatootmise käigus keskkonnale tekitatavat kahju hakatakse arvestama energiahinna sisse. Vanasti seda ei tehtud, seega hind ei katnud tegelikult keskkonnale tekitatud kulusid ning puudus piisav stiimul keskkonda hoida.
Euroopa Liit on käivitanud CO2-kvoodituru, kust heitmetekitajad peavad kvooti ostma. Kuna põlevkivienergeetika tekitab palju heitmeid, on nendest tulenev täiendav kulu muutnud valdkonna kahjumlikuks – välja arvatud juhul, kui turuhind pole parajasti väga kõrge.
Tõsi, Eestil võib olla võimalik ka põlevkivielektriga jätkata, juhul kui tootjad jaksavad keskkonnamõjusid vastavalt EL-i reeglitele kompenseerida ja seejuures ennast jätkusuutlikult majandada. Näiteks on TalTech koostöös Eesti Energiaga juba pikka aega arendanud tehnoloogiaid, mis püüavad kinni nii süsihappegaasi kui ka muid heitmeid. Praeguse seisuga pole siiski veel rahuldava majandusliku tasuvuseni jõutud.
Eraldi teema on see, kas kvooditurg või ka elektribörs oma hinnakujundusega on lõpuni õiglased – pigem ei ole, aga midagi paremat pole ka praeguseks välja mõeldud ning Eesti on olnud reeglite kokkuleppimise juures.
Palju konfliktseid eesmärke
Miks see kõik nii keeruline on? Esiteks on eesmärke palju ja osaliselt valitseb nende vahel konflikt. Küsisin kord ühes vestlusringis kõigi parlamendierakondade esindajatelt, mis on nende kõige olulisemad energeetika-alased eesmärgid. Kuigi kõik soovivad kahtlemata mõistliku hinnaga varustuskindlust, ollakse selle saavutamise osas vägagi eri meelt.
Kes soovib ööpäevaringset ja sajaprotsendilist isevarustavust, kes rohkem välisühendusi. Keegi leiab, et kõige olulisem küsimus on toorme päritolu, sest see aitaks vältida sõltuvust ebasoovitavatest või lihtsalt vähese kontrollitavusega tarneahelatest. Üks tähtsustab suuremaid tootmisüksusi, teine aga tootmise suuremat hajutatust – elektrit tootvaid ja salvestavaid majapidamisi, energiaühistuid jne. –, et suurendada süsteemi kriisikindlust. Üks muretseb teistest rohkem keskkonnajälje pärast, teine üleminekuga kaasneva töökohtade kaotuse pärast, mõni aga peab kõige tähtsamaks kiiret ja julget innovatsiooni, nt. vesinikuenergeetika jõulist arengut.
Balti soojuselektrijaam Narva lähedal, üks maailma võimsamaid põlevkivil töötavaid elektrijaamu. Foto: Andres Meesak/CC BY-SA 4.0 litsents.
Tuleviku osas puudub täpne arusaam
Teiseks ei tea me täpselt, millisteks tulevikustsenaariumiteks peame optimaalseid lahendusi leidma. Viimastel aastatel on korduvalt muutunud keskne arusaam sellest, kas Eesti elektritarbimine hakkab oluliselt kasvama, pisut suurenema, hoopis kahanema või jääb enam-vähem samale tasemele.
Veel hiljuti hinnati uue Eesti energiamajanduse arengukava (ENMAK) tööversioonis, et kui 2035. aastaks tekib Eestisse palju energiamahukat tööstust, võib elektritarbimine kasvada kuni 1,5 korda. Praegused prognoosid on tagasihoidlikumad ja eeldavad vaid väikest tarbimiskasvu. Sellest sõltub väga oluliselt, millises mahus uusi tootmisvõimsusi energeetikas eesmärgiks seada. Tagasihoidlikum turumaht tähendab nii väiksemat kodumaist ostujõudu kui ka seda, et tootjatele makstavad subsiidiumid jagunevad vähemate tarbijate vahel, mistõttu suureneb iga üksiku tarbija koorem.
Laiemas plaanis võib aga küsida, kas teadlane peab lähtuma vaid seniste trendide tulevikku pikendamisest – seejuures juba siingi pole selge, kas peale jääb efektiivsuse kasv või tarbimise kasv – või oodatakse temalt ka julget visiooni? Näiteks visiooni Eestist kui loodusressursse kõrgelt väärindavast riigist, mille ettevõtted katavad tervet väärtusahelat ja vajavad selleks ka rohkelt elektrienergiat?
Energiapöörde uurimisse pole vaja kaasata mitte üksnes energiateadlasi, vaid ka majandus-, keskkonna- ja sotsiaalteadlaste parimad teadmised ja soovitused.
Rida Eesti ettevõtteid arendab täna tööstusi, mille eesmärk on eraldada põlevkivi aherainest kaltsiumkarbonaati või kasutada põlevkivi kerogeeni peenkeemiatööstuses. Üks sellistest ettevõtetest on R-S OSA Service OÜ, kelle põhieesmärk on leida põlevkivi-tuhamägede kättesaadav ja kulutõhus taaskasutusviis. Selleks arendavad nad innovaatilist tehnoloogiat, mis võimaldab saada põlevkivituhast sadestatud kaltsiumkarbonaati. Foto: Wikipedia
Andmete vähene kättesaadavus
Kolmandaks valmistab probleeme teadustööks ja analüüsideks vajalike andmete vähene kättesaadavus ning ajalise järjepidevuse puudumine.
Andmete kättesaadavust pärsivad Euroopa Liidu isikuandmete ja ärisaladuse kaitse reeglid, teisalt on need reeglid kehtestatud asja pärast. Siiski, kui oleks võimalik laiendada juurdepääsu erasektori andmetele, saaksime muuta olulise energiavaldkonna statistikat oluliselt täpsemaks.
Veel suurem probleem on see, et energeetikavaldkonna eesmärgistamist suunavaid uuringuid korraldatakse pisteliselt, mitte näiteks pikaajalise regulaarse uuringuplaani alusel. Kuna iga kord viiakse läbi uus hange, peab iga uus teostaja taasalustama andmete tuvastamisest ning otsima neile juurdepääsu. Enamasti pole uurimismetoodika ja seega ka tulemused võrreldavad varasemate analüüsidega.
Kuigi Eestist leiab mitmeid heatasemelisi analüütilisi mudeleid, puudub püsiv võimekus võtta kiiresti muutuvaid energiaettevõtluse ja -poliitika eeldusi operatiivselt arvesse. Üheks lahenduseks sobiks pikaajaline raamleping teadlaste konsortsiumiga, mille alusel saaks ministeerium regulaarselt värsket infot muutunud olude mõjust ning hinnanguid võimalike uute sammude jaoks.
Üheks lahenduseks sobiks pikaajaline raamleping teadlaste konsortsiumiga, mille alusel saaks ministeerium regulaarselt värsket infot muutunud olude mõjust ning hinnanguid võimalike uute sammude jaoks.
