Trialoogi toimetaja
Meretehnoloogiaga tegelev ettevõte Vete Engineering arendab Eestis allveeroboteid ja sensoreid, mille eesmärk on muuta kalakasvatus turvalisemaks, kuluefektiivsemaks ja keskkonnasõbralikumaks. Ettevõtte siht on viia Eestis loodud lahendused kalakasvatuse suurriikidesse, nagu Norra ja Šotimaa.
Vete Engineeringu taga seisavad kaks meest: TalTechi mehhatroonika eriala lõpetanud insener Timmu Tollimägi ja varasemalt professionaalse tuukrina töötanud Maido Lipp. Idee taoline ettevõte luua sündis praktilisest vajaduses ning probleemidest millega Lipp tuukrina töötades kokku puutus.
Paari aastaga on Vete Engineering jõudnud patenteeritud lahenduseni, valmistub rahvusvaheliseks sertifitseerimiseks ning katsetab järgmise põlvkonna sensoreid, mis lubavad ennetada vesiviljeluses parasiidiriske, enne kui need jõuavad hakata ohustama tootmist või kalade heaolu.
Ettevõtte filosoofia on lihtne: „robot teeb, inimene juhib“. Teisisõnu – ohtlik ja korduv töö antakse masinale, inimene langetab otsuseid. See ei paranda mitte ainult tööohutust, vaid muudab ka protsessid kiiremaks ja vähendab kulusid.
Kalakasvatus vajab nutikaid käsi – või siis masinaid
Kalakasvatus on tööjõumahukas valdkond, mille igas hooldusetapis annab tunda automatiseerimise vajadus. Näiteks parandatakse võrke valdavalt veel käsitsi, sõltuvalt ilmast ja sageli tuukrite abil. Iga sukeldumine tähendab vähemalt neljaliikmelist meeskonda ja kõrget kulu.
Taolise kitsaskoha lahendamiseks on Vete Engineering loonud robotlahenduse, mis võimaldab parandada võrgukahjustusi masinaga, mis tagab ühtlase kvaliteedi ning väldib katkestusi. „Kui hooldus muutub ettenähtavaks ja standardseks, väheneb suurte võrguvigastuste oht,“ selgitas Timmu Tollimägi. Ta rääkis, et masintöö on vajalik nii kalakasvatajate enda huvist lähtuvalt, et kalad minema ei pääseks, kui ka tulenevalt nõutud regulatsioonist. Võrgud peavad olema terved.
Selle kõrval otsib ettevõte lahendust merre kadunud püügivahendite probleemile, mis kujutab endast mitte ainult keskkonnariski, vaid ka otsest ohtu kaluritele. Vete Engineering töötab välja robotitööriistu, mis võimaldavad püügivahendeid tulemuslikult ja ilma kalureid ohtu seadmata üles leida.
Lisaks mehaanilistele tööriistadele arendatakse sensorit, mis suudaks tuvastada veesambas parasiite või nende arengujärke. Selline varajane hoiatussüsteem annaks kalakasvatajatele võimaluse kiiresti reageerida – näiteks liigutada kalasid sügavamale või isoleerida veesambas ohtlik piirkond.
Sensori arendus kujutab endast algusjärgus fundamentaalteaduslikku uurimistööd, mis nõuab tihedat koostööd teaduasutustega.
„Kui hooldus muutub ettenähtavaks ja standardseks, väheneb suurte võrguvigastuste oht.”
Vete Engineeringu allveeroboti testimine. Foto: Vete Engineering
Teaduskoostöö vähendab riske ja avab tee ekspordile
Eestis leidub küll allveerobootika-alast kompetentsi, kuid sensori hüpoteeside laborikatseteks tuli Tollimäel ja ta kolleegidel otsida partnereid välismaalt. Vete Engineering teeb koostööd Belgia ja Poola teadlastega – neis riikides viidi läbi ka süvauuringud ja katsed.
Tollimägi tõdes, et biorobootikaeksperte leidub ka Eestis, ent valdkonnaga seotud teadlaste hõivatus seab lisaeelduse: projektid peavad olema täpselt sihitud ja ajastatud. Merebioloogia pädevus on meil samuti olemas, kuid tihti on see liiga Eesti-spetsiifiline ning ei kattu globaalse turu vajadustega.
Tollimäe sõnul peitub teaduskoostöö suurim väärtus võimaluses hüpoteese kiiresti kinnitada või ümber lükata. Enne suuremaid investeeringuid aitab eelprojekt vähendada tehnoloogiariske ja suunata ressursse kõige mõjusamatesse lahendustesse.
Eesti robootikal on ette näidata tugevaid tulemusi, kuid laias laastus jäädakse Põhjamaadele siiski alla. Tööstusroboteid kasutatakse vähem, mistõttu tuleb ka iga töötaja kohta vähem tootlikkust. See lünk peegeldub Tollimäe sõnul nii arendustes kui ka kasutuselevõtus. Kuidas olukorda paremaks muuta? „Riigi tasandil võiksid mõju avaldada sihitud toetusmeetmed, mis parandavad efektiivsust ja aitavad ettevõtetel suuremalt mõelda. Arvestades koduturu väiksust, on kriitiline tähtsus eksporditoel.“
„Riigi tasandil võiksid mõju avaldada sihitud toetusmeetmed, mis parandavad efektiivsust ja aitavad ettevõtetel suuremalt mõelda. Arvestades koduturu väiksust, on kriitiline tähtsus eksporditoel.”
Tollimägi selgitas, et masintöö on vajalik nii kalakasvatajate enda huvist lähtuvalt, et kalad minema ei pääseks, kui ka tulenevalt nõutud regulatsioonist. Võrgud peavad olema terved. Foto: Pexels
Nišitootmisest globaalsele turule
Vete Engineeringus loodetakse, et viie aasta pärast on kahest nende lahendusest – parasiidiriski vähendavast sensorist ja kalavõrke parandavat robottööriistast – saanud tööstusstandardid. „Lisaks tööriistale plaanime müüa ka võrgu parandamiseks vajalikke kuluvahendeid, millest tekib tõenäoliselt meie põhikäive.“
Ettevõte plaanib jätta arenduse ja kõrgema lisandväärtusega tegevused Eestisse, ent viia muu tootmine teistesse, optimaalsema tootmiskulu ja kompetentsiga riikidesse. „Meie eesmärk ei ole massiliselt roboteid toota. Meie tugevus peitub niššides – tööriistades ja andurites, mida saab kasutada koos meie, aga ka teiste toodetud robotitega,“ selgitas Tollimägi.
Peamiste sihtriikidena tõstis Tollimägi esile vesiviljeluse suurnimed: Norra, Šotimaa, Islandi, Kanada, Tšiili ja võimalikul määral ka USA. Nende riikide turgudel tegutseb mahukas meretööstus, eelkõige kalakasvatussektor, ning hooldustegevuste optimeerimisel on praktiline mõju.
Tollimägi märkis, et uusi tehnoloogiaid võetakse sektoris ebaühtlaselt kasutusele – suurte ja süsteemsete probleemide korral otsitakse aktiivselt uusi lahendusi, väiksemate kitsaskohtade puhul aga jäädakse sageli harjumuspäraste praktikate juurde. Vete Engineering näeb võrguremondis head nišši, mille kaudu turule siseneda, ent suurim potentsiaal peitub sensorite kasutamisest tulenevas riskide varajases juhtimises.
Tollimäe sõnul tuleb iduettevõttel ennekõike küsida, kuidas rahastada pikka arendustsüklit ja sertifitseerimisperioodi. Lahendust on otsitud ka avalikest toetusmeetmetest, kaalutud on nii nende eeliseid kui ka puudusi. Toetuste pluss on soodne arendustegevuse rahastus, ent teisalt saadab seda sageli bürokraatia, pikk otsustusaeg ja madal eduprotsent. Tollimäe hinnangul on oluline tasakaal – toetustel on suur väärtus, ent ärifookus ei tohiks taanduda projektikirjutamisele.
Välisinvesteeringut kaalub Tollimägi alles siis, kui ettevõttel on juba maksvad kliendid või siduvad lepingud. Sedasi on võimalik hoida ettevõtte väärtust ja läbirääkimispositsiooni ning kaasata kapitali tingimustel, mis toetavad pikaajalist arengut.
„Meie eesmärk ei ole massiliselt roboteid toota. Meie tugevus peitub niššides – tööriistades ja andurites, mida saab kasutada koos meie, aga ka teiste toodetud robotitega.”
