Targo Kalamees: tervisekassa kõrvale on vaja renoveerimiskassat

Targo Kalamees: tervisekassa kõrvale on vaja renoveerimiskassat. 17.03.2026. Riikliku teaduspreemia laureaat, 2022. aasta ehitusinsener, 2019. aasta Tehnikaülikooli aasta teadlane, 2018. aasta Eesti puitmaja sõber ja värskelt TalTechi aasta parima doktoritöö juhendajana tunnustatud Targo Kalamees on kogu oma teadlaskarjääri jooksul tegelenud vanade ja väärtuslike majadega. Palju õnne riikliku teaduspreemia puhul! Mille eest see määrati? Aitäh! See anti hoonete renoveerimise ja niiskusturvalisuse tagamise alase arendustöö eest. Koos kolleegidega oleme välja töötanud tehaselise rekonstrueerimise lahenduse: tehasetingimustes valmistatakse välisseinte ja katuste lisasoojustuselemente. Juhendasin sel teemal ka Peep Pihelo doktoritööd. Kui mu vanaisa ehitas kodumaja, valmistas ta uksed ja aknad kohapeal ehitamise käigus, kuid tänapäeval peame normaalseks, et toome kohale tehases valmis tehtud uksed ja aknad. Samamoodi saab teha ka hoone teiste elementidega. Selle peamine väärtus seisneb suuremas tõhususes ja paremas kvaliteedis, lisaks kestavad ehitustööd objektil lühemat aega ning inimesi häiritakse vähem. Alustasite tehnikumis insenerigeodeesiaga ja olete sealtmaalt ikka ja alati tegelenud hoonetega. Kuidas te nende teadusteemade juurde jõudsite? Lõpetasin ülikooli 1996. aastal ja toona tuli teha viieaastase diplomiõppe järel magistrantuur ehk põhjamaade mõistes litsentsiaat: täiendav kaheaastane õpe enne doktorantuuri. Selle tegin juba renoveerimise teemal – täpsemalt ajaloolise hoone seespoolsest lisasoojustamisest. Tõesti, siiamaani on mu uuringute üks olulisi teemasid olnud ajaloolised hooned: nende renoveerimine, piirdetarindid, seespoolne lisasoojustamine ning soojus- ja niiskuslevi. Ma väga tahan nende teemadega tegeleda. Esiteks on vanad majad minu jaoks huvitavad, teiseks saan teada uusi asju ja kolmandaks on mul endalgi võimalik uut teadmist toota. Tahtmisest üksi aga ei piisa – ma tahan seda ka päriselt teha. Esiteks aitab mind kodune toetus ja perekondlik tugi, teiseks on mu ümber kolleegid nii teiste teadurite ja professorite kui ka tudengite ja doktorantide näol – kõik targad ja motiveeritud inimesed. Teil on endal samuti vana maja. Tegelikult kaks eri ajastutest pärit maja: üks on ehitatud pärast Esimest maailmasõda ja teine pärast Teist maailmasõda. Loodame, et Kolmandat maailmasõda ei tule. Mõlemad majad on osalenud päris mitme doktorandi (Üllar Alev, Kadri-Ann Kertsmik, Siim Lomp, Alois-Andreas Põdra, Rain Martin Torpats) uurimistöödes. Elamutes uuringu tegemiseks on oluline üks nüanss: omanikuga tuleb hästi läbi saada. Ikka on vaja käia midagi mõõtmas, paigaldada andureid, täita küsimustikke – ning kui koduomanikul pole huvi, siis tavaliselt uuring hästi ei õnnestu. Renoveerimismaht peab tõusma üle Eesti viis korda, korterelamutes kolm korda. Olen ise samuti motiveeritud koduomanik ühes kehvas seisus miljööväärtuslikus majas – kütame väga usinalt linnaõhku soojemaks. Heritace projekt sellistele hoonetele lahenduste leidmiseks on praegu poole peal. Mis meid aitaks? Hoonefondi tõhusaks renoveerimiseks on tehnilise innovatsiooni kõrval vaja ka majanduslikke lahendusi, mis aitaksid uuendamist rahastada. Tegeleda tuleb ka sotsiaalse poolega – et maja- ja korteriomanikud lepiksid omavahel kokku – ning sageli on vaja ka juriidilist innovatsiooni. Näiteks: uuel nelja- või enamakorruselisel korterelamul peab olema lift, varem oli see nõue alates kuuendast korrusest. Kui me nüüd tahame vanasse hoonesse lifti paigaldada, siis kas tuleb seda tõlgendada kui hoone olulist ümberkorraldust või ajakohastamist? See on tähtis, sest esimese puhul on vaja kõigi elanike nõusolekut, teise puhul piisab häälteenamusest. Seadused ja regulatsioonid on elule jalgu jäänud. Praegu paigaldame SoftAcademy pilootprojekti raames lifte kahele Akadeemia tee korterelamule Tallinnas. Doktorant Kristo Paalandi on teinud põhjalikud uuringud hoone tehnilise olukorra ja lifti rajamise võimalikkuse kohta. Kuid 12 aastat tagasi seadust tehes ei kujutatud ette, et vanasse korterelamusse võiks ligipääsetavuse parandamiseks lifti paigaldada. Seaduses ega kohtupraktikas pole selgeid kriteeriume, kuidas eristada otsuseid, mille tegemiseks on vaja 100% poolthääli, ja otsuseid, mille puhul piisab häälteenamusest. Samuti näeme, et asutused ei võta sellistes küsimustes selget seisukohta ega vastutust, vaid soovitavad otsida tõde kohtumenetlusest. Ligipääsetavus on üks ehitisele esitatud oluline nõue. See ei mõjuta mitte ainult liikumispuudega inimesi, vaid kõiki inimesi lapsevankriga liikujast kuni vanurini. Selline vähene pingutus on väga kahetsusväärne, sest teede ja energiataristu kõrval on hoonefond samuti väga oluline taristu. Meil domineerib pärast Teist maailmasõda ehitatud hoonefond; selle vanemate hoonete projekteeritud kasutusiga on juba lõppenud ning me peame sellega igal juhul midagi ette võtma. Mida see „lõppenud projekteeritud kasutusiga“ tähendab – kas projekteerija mõtles, et nüüd lammutatakse need hooned ära? Ei. Iga hoone projekteeritakse kindlaks perioodiks ning pärast seda tuleb teha tervikrenoveerimine. Murel Truu ja Kadri-Ann Kertsmik näitasid „lammuta või renoveeri“ analüüsiga, et tervikrenoveerimine on lammutamisest ja uusehitusest keskkonnasäästlikum lahendus. Lammutamine ja uue ehitamine tekitab tohutult suure vajaduse uute ehitusmaterjalide ja ehitajate järele; lisaks tuleb elanikel vahepeal kusagile kolida. Kui korteri plaanilahendus on enam-vähem sobiv, on tervikrenoveerimisega võimalik ja mõistlik muuta peaaegu kõike muud: piirdetarindeid, tehnosüsteeme, energiatõhusust, hoone arhitektuuri. Tervikrenoveerimine on lammutamisest ja uusehitusest keskkonnasäästlikum lahendus. Mis juhtub, kui hooneid kasutatakse, kuid ei renoveerita? Eesti korterelamud on ehitatud peamiselt kolmel kümnendil: 1960., 1970. ja 1980. aastatel, ning meil on juba näiteid hoonetest, mille rõdupiirded või varikatused on alla kukkunud. Kui võrrelda inimesega, siis pole tegu enam esimese noorusega, mil vastupidavus on suurem. Lisaks on hakanud muutuma kliimatingimused ning lisaks sellele, et inimesed talvel ära ei külmuks, peame me mõtlema ka suvisele olukorrale – et ruumid üle ei kuumeneks. On öeldud sedagi, et kui sa ei jaksa mälestises, muinsuskaitsealal või miljööväärtuslikus piirkonnas elada, siis koli välja. Kui niimoodi võidakse mõelda mõisahoone, Tallinna vanalinna või mõne muu kalli kinnisvara puhul, siis Lihulas või Võrus ei tajutaks ilmselt üldse sellise ütlemise konteksti. Väikelinnades pole sellist kinnisvaraturgu, et „müü maha ja koli mujale“, ning elamu pole „äriplaani“ objekt, vaid kodu, millele soovitakse elamisväärseid tingimusi. Võrus toimunud uurimis- ja arendusprojekti ajal rääkis sealne linnapea, et kui pole head lahendust, kuidas inimesed saaksid oma maju korda teha, on tulemuseks tühjenev kesklinn. Renoveerimise ruumilise õigluse aspekte toetab doktorant Lauri Lihtmaa oma uuringutega. Ta on muuhulgas näidanud, kuidas sihtimata renoveerimistoetused võivad süvendada piirkondlikku ebavõrdsust. Tervikrenoveerimine on ju kallis ka ilma hoonete miljöö- või muinsuskaitseta. Majade lagunemine ja renoveerimisvõlg on meil juba niivõrd suur, et ainult energiasäästu pealt maju enam korda ei tee: igal juhul on vaja mingit lisainvesteeringut. Kui renoveerimise maksumus ületab kinnisvara väärtuse, ei anna pangad hoone uuendamiseks laenu. Energia on meil ikkagi päris odav, aga töö on kallis. Tehaseline renoveerimine ongi üks lahendusi, mille abil saab mastaabiefekti korral renoveerimise maksumust alandada. Oleme praegu rääkinud korterelamutest, aga väga suur väljakutse on hoopis ühepereelamud, mis moodustavad ligi 40% Eesti elamufondist. Korterelamute puhul on olemas üsna hästi toimivad tehnilised lahendused ja renoveerimismudel, mida on edukalt praktiseeritud juba üle kümne aasta, kuid ühepereelamute renoveerimislahendustesse ja -praktikasse on riik palju vähem panustanud. Võib muidugi öelda, et ühepereelamu on eraomand, kuigi korterelamud liigituvad täpselt samamoodi eraomandiks. Väga sageli on elamu renoveerimine pere üks suuremaid investeeringuid ja kui seda tehakse valesti, toob ümbertegemine väga suurt kahju. Ühepereelamutest möödavaatamine on suur risk – seal ei ela vähem olulised inimesed kui korterelamutes. Kui kodu lagunemine on ühe pere probleem, võib poliitik või rahastaja öelda: „Koli välja, müüme maja maha.“ Aga kui lagunemine muutub epideemiaks, saab sellest riigi probleem. Epideemiat on parem vältida kui tagajärgedega tegeleda. See on natuke nagu tervisekaitse: meil on inimeste tervisekassa, aga võib-olla on vaja ka hoonete „tervisekassat“. Küsimus on, kust tuleb ressurss. Kui laseme kõigel laguneda, on kordategemiseks vaja märkimisväärselt suuremat pingutust. Toon paralleeli tervishoiuga: ratsionaalsem on vältida haigeks jäämist kui tegeleda tagajärgede ravimisega. Oleme elamuhoonefondi 20 aastat uurinud ja meil on üsna hea teadmine, kuidas hooneid korda teha. Masselamuehitus-aegsete korterelamute renoveerimise parimad lahendused on välja arendatud näiteks Kalle Kuuse ja Anti Hamburgi doktoritöödes. Tuleks lihtsalt natuke pingutada – aga väga sageli ei pingutata enne, kui on mingi jama juhtunud. Mis on siin parim lahendus? Renoveerimismaht peab tõusma üle Eesti viis korda, korterelamutes kolm korda. Erinevate tööstuste ajaloolised näited kinnitavad, et suurema mahu juures hind langeb. Tööstus ei investeeri enne, kui poliitika tuleb taha, kuid praegu ei anna riik ettevõtetele tegutsemiskindlust. Eestis pakutakse renoveerimise toetusmeetmeid kord paari aasta tagant. Seda turgu võib võrrelda šokolaadi sööva inimese veresuhkru tasemega – veresuhkur läheb järsult üles ja seejärel järsult alla. Renoveerimisturg on olnud vahepeal ka miinuses: ettevõtted on pidanud professionaalset tööjõudu koondama ja tehaseid kinni panema. Vaja on stabiilsust ja 25–30 aasta jooksul hoonefond ära renoveerida. Meil tuleb tegutseda. Elamute renoveerimisel tuleb liikuda üksikhoonelt kui renoveerimisobjektilt terve piirkonna renoveerimisele. Selle toetamiseks oleme koos digiehituse professori Ergo Pikase, Endrik Arumäe ja Jaanus Hallikuga välja töötanud renoveerimisstrateegia tööriista, mis kasutab Eesti elamufondi digitaalset kaksikut ja muid andmebaase, et võtta vastu andmetel põhinevaid tarku otsuseid. Seda otsustamist toetab ka professor Ergo Pikase loodav korterelamute hoonevaramu ja tüpoloogia ning doktorant Elisa Iliste tehtav ehitisregistri andmete rikastamine, mis võimaldab prognoosida olemasoleva registriinfo põhjal paremini hoonete tegelikke konstruktsioone ja tõsta klassifitseerimise täpsust. Epideemiat on parem vältida kui tagajärgedega tegeleda. See on natuke nagu tervisekaitse: meil on inimeste tervisekassa, aga võib-olla on vaja ka hoonete „tervisekassat“. Riik võiks olla parem suunanäitaja – on mitu näidet, kus koolid on kolinud muinsuskaitsealusest hoonest uude ning vana maja jääb tühjaks. Selle taga võib olla soovimatus soojuskadusid vähendada. Kõige halvemal juhul ei taheta isegi parimaid soojustuslahendusi arutadagi. Ometi on olemas lahendusi, mis jätavad maja visuaalse ilme puutumata: teatud hoonetel saab välisilmet ja proportsioone säilitada ka 20 sentimeetrise lisasoojustuse korral. Lisaks suurtele küttekuludele mõjutavad külmad seinad ka sisekliimat. See on väga suur mure, kui vanad hooned jäävad kasutuseta. Kuidas seda lahendada? Alustasime juttu sellest, et inimene teeb midagi siis, kui ta tahab. Selle asemel et otsida põhjuseid, miks mitte tegutseda, tuleks püüda üheskoos lahendusi leida. Miljöömajas elavatel inimestel on samuti õigustatud ootus inimväärsele elatustasemele ja tervislikule sisekliimale. Muinsuskaitseametnike töö on kaitsta seda maja muutuste eest, mitte inimesi aidata … See on ka täiesti sobiv lähenemine – võimegi neid kaitsta. Ehitusajaloo mõttes on täiesti sobilik mõelda, et peame tulevastele põlvedele säilitama autentseid lahendusi ja konstruktsioone. Kui nende inimeste omand kannab edasi Eesti kultuuripärandit, siis peame neid toetama. Muinsuskaitseameti direktor kirjutas hiljuti artikli kultuuritöötajate väikestest palkadest. Muinsuskodude omanikud on samuti olulised pärandihoidjad – nemad hooldavad autentses keskkonnas asuvaid „eksponaate“ ja hoiavad neid oma palga või pensioni toel korras. Kui ütleme, et majas ei või soojuskadusid vähendada, tuleb leida ressurss energiakulude hüvitamiseks. Paradoksaalselt pole meil autentseid lahendusi alati ka vabaõhumuuseumis – Eesti hoonete „seemnepangas“. Kui isegi muuseum peab majade käigushoidmiseks tarindeid soojustama, siis on üsna suur ebakõla, kui tavaline inimene seda oma kodus teha ei või. Meil on 150 aastat vanu talumaju ja viimase ehitusbuumi ajal ehitatud maju. Millist hoolt või „tuunimist“ erinevad hooned vajavad? Meil oli kunagi uurimisprojekt uute korterelamutega, mis olid ehitatud aastatel 1990–2010. Nende seas leidus olulisel hulgal hooneid, mille põhjal võib öelda, et seadusandlusest tulenevast kaheaastasest garantiiajast ei piisa, et tagada hea ehitustava kohane hoone kestvus (vähemalt 50 aastat). Need lagunesid liiga kiiresti. Kirjutasin aruandesse, et projekteeritud ja ehitatav kvaliteet peab võimaldama andma hoonele vähemalt kümneaastast garantiid. Ehitajate toonase hinnangu kohaselt seaks niivõrd pikk garantiiaeg neile ebaproportsionaalsed riskid. Ent neid riske saab ju ometi kvaliteetsema ehitamisega maandada! Just nimelt. Renoveerimine pole ju ainus asi, mida peaks ehituses silmas pidama. Uusi maju ehitades saame mõelda kogu elukaarele: ehitaja suuremale vastutusele, ringmajandusele, soojapidavusele, kvaliteetsele sisekliimale, säästlikule kütteviisile ja kasutamisjärgsele saatusele. Või oleks mõistlik sihtida hoonete igavest elu? Riigid, kus on vähe maad ja palju inimesi, näiteks Holland, on hakanud sellele juba mõtlema. Neil pole sellist ruumi, millel saaks hooned ära lammutada ja kusagile prügimäe rajada. Ja kui lammutadagi, siis kust uut ressurssi võtta? Pandeemia näitas, mis saab, kui piirid on kinni, ning Eestis on praegugi väga keeruline uut karjääri või kaevandust avada. Oma elukorralduse piiratud alale mahutamisest võib mõelda linna või saare näitel, kuigi maakeragi on ju lihtsalt üks krunt või üks saar – sellelgi on piirid. Lihtsalt see tundub niivõrd suur, et kusagile on ikka võimalik oma saast ära viia ja kaevandada uut materjali. Kindlasti on ka selliseid maju, mis tulebki ära lammutada, ja siis tuleb mõelda, kuidas saaksime materjale võimalikult hästi korduskasutada – just korduskasutada, mitte ümber töödelda, sest ümbertöötlemine vajab alati lisaressurssi. Oleme üha rohkem liikumas ringsete majandusmudelite suunas, sest ühel hetkel saavad ressursid otsa ja prügi pole kuhugi panna. Tuleb langetada julgeid otsuseid – muidu midagi paremaks ei lähe. Oma elukorralduse piiratud alale mahutamisest võib mõelda linna või saare näitel, kuigi maakeragi on ju lihtsalt üks krunt või üks saar – sellelgi on piirid. Milliste nurkade alt TalTechis neile probleemidele praegu lähenetakse ja kellega teie koostööd teete? Uurisime, kuidas Valgas demonteeriti üht kasutuseta jäänud raudbetoonist korterelamut, ning otsime rahastust projektile, mis võimaldaks hakata ehitama demonteeritud elementidest uut maja. Tehaselise renoveerimise puhul võib samuti soojustuselemente seinalt ära võtta ja mujale viia. Tartus, Open Lab projekti raames, demonteerisime me rajatud katseseina lisasoojustuselemendid, viisime need Ukrainasse ning paigaldasime seal uuesti seinale. Nüüd hakatakse renoveerima Eesti arenguabiagentuuri ESTDEV-i toel Žõtomõri Polütehnikumi ühiselamut, et demonstreerida Eestis välja töötatud tehaselise rekonstrueerimise tehnoloogiat ka Ukrainas. Drastic projekti raames paigaldasime kolmekorruselisele korterelamule kaheks aastaks lisasoojustuselemendid. Seejärel võtsime need maha, viisime tehasesse ja võtsime lahti, et vaadata üle materjalide seisukord. Neidsamu materjale kasutati nüüd uue lisasoojustuselemendi tootmiseks – me ei pidanud peaaegu midagi ära viskama. Ehituslahendused peavad samuti vastupidavaks osutuma. Personaalse uurimistoetuse raames uurime näiteks fassaadisoojustuse liitsüsteemi kestvust. Doktorant Henri Olaku koostatud fassaadisoojustuse liitsüsteemi kestvust käsitlev andmebaas näitab, et krohv hakkab juba 7–10 aasta jooksul lagunema: tekivad praod, vesi pääseb sisse ja see võib hakata seina lagundama. On vaja teha arendustööd, et krohvimislahendused kestvamaks muuta – tegeleme praegu ka selle teemaga. Vaja on välja töötada ka lagunemismudel ja lagunemise hindamise meetodid. Viimase osas andis suure panuse doktorant Kristina Vilba, kes näitas, kuidas ultraheliuuring kui mittepurustav meetod võimaldab tuvastada krohvimaterjalide varajasi külmumis-sulamiskahjustusi. Doktorant Martin Talvik on välja töötanud lahenduse, mis liidab kokku fassaadisoojustuse liitsüsteemi ja päikesepaneelid. Sirculari ja SoftAcademy projektides uurime aga seda, kuidas saab uuesti soojustada juba lisasoojustatud seina, nii et vana soojustust poleks vaja eemaldada. Meil on praegu käsil ka kaks suurt rahvusvahelist arendusprojekti, mis võimaldavad meil tegeleda korduskasutusega. Puitkonstruktsioonide professor Alar Just ja Eero Tuhkanen uurivad vanade puitmaterjalide omadusi ning toetavad üht Norra tiimi vana puidu korduskasutusega seotud teadmiste, oskuste ja kogemustega. Mis tasemel me nende teadmistega maailmas oleme? Tehaselise renoveerimisega oleme tipus, eriti kui räägime suurematest hoonetest. Eesti ettevõtted on renoveerinud maju muuhulgas Berliinis ja mitu ettevõtet osaleb juba uutes taotlustes. Kui muidu on ehitusvaldkond üsna piirkondlik, sest maju ehitatakse ju kindlas kohas, siis tehaseline renoveerimine võimaldab Eesti ettevõtetel ehitust ka eksporida. Laserskaneerimisega tuvastatakse hoone geomeetria, selle alusel valmistatakse täpsed elemendid ja transporditakse need Kesk-Euroopasse. Eesti on Euroopa suurim puitmajade eksportöör ning siiani on tehtud eksporti teoks peamiselt uute majadega, kuigi renoveerimisturg on väga suur. Teine valdkond, millesse oleme viimastel aastatel väga palju uut teadmist lisanud, on puithoonete niiskusturvalisus. Tuginedes labori-, kliimakambri- ja välimõõtmistele ning nende põhjal valideeritud simulatsioonimudelitele, töötas Villu Kukk oma doktoritöös välja ristkihtliimpuidust välisseinte projekteerimiseks niiskustehnilised kriteeriumid. Kristo Kalbe pakkus oma doktoritöös välja lahendused, kuidas tagada ristkihtpuidust ehituse niiskusturvalisust – et niiskuskahjustusi saaks vältida juba ehitamise ajal. Väikelinnades pole sellist kinnisvaraturgu, et „müü maha ja koli mujale“, ning elamu ei ole „äriplaani“ objekt, vaid kodu, millele soovitakse elamisväärseid tingimusi. Milliseid renoveerimis- ja soojapidavusmüüte te kõige rohkem kuulete? Väga palju otsuseid tehakse ebapiisava eelanalüüsi põhjal ja siis ebaõnnestutakse. On küll mõistlik kinni panna augud, kust tuul läbi puhub, aga õhuvahetust on sellegipoolest vaja. Meil on olemas lahendusi, mis võtavad soojast väljapuhkeõhust energia ära ja kasutavad seda sissetuleva värske õhu soojendamiseks. Nii saab märkimisväärselt vähendada õhuvahetuse energiakulu. Alo Mikola näitas oma doktoritöös, et korterelamus ongi see parim lahendus. Võiks öelda, et Alo doktoritööd juhendati Tehnikaülikoolis kõrgeimal tasemel: juhendajateks olid kaks praegust prorektorit, Hendrik Voll ja Jarek Kurnitski. Seespidine soojustamine on inimmeditsiiniga võrreldes peaaegu nagu elundisiirdamine: kokku peavad saama kaks õnnestunud asja. Tuleb teha põhjalik eeltöö, mis aitab selgitada välja, kas mingi soojustuslahendus sobib vastavale seinale: tuvastada tarindid ja nende liitekohad, mõõta materjalide omadusi, teha arvutused, ehitada prototüüpsein, seda mõõta ning seejärel töötada välja sobiv lõplik lahendus. Tavaliselt aga ei kavandata seda töödesse ei ajaliselt ega rahaliselt. Seespoolse lisasoojustamise lahendusi on uurinud ja arendanud endised doktorandid Endrik Arumägi, Üllar Alev ja Paul Klõšeiko. Üks müüdi kohaselt „ebaõnnestub“ rekonstrueerimine juhul, kui sellest ei saa justkui tulu. Aga mida „tulu“ all mõeldakse? Jah, võib juhtuda, et energiasääst ei kata kõiki tehtud kulusid, aga kas peabki katma? Näiteks vana palkmaja seinas tuleb väga sageli alumised palgid ära vahetada – see ei puuduta üldse energiasäästu. Vana laudise vahetus pole samuti energiasäästlikkuse, vaid hoone vastupidavuse ja linnaruumi miljöö küsimus. Põhjendamatu lagunemine ning lammutamine ja uue ehitamine on ebamõistlik ning tähendab suuremat ressursikulu – raha-, materjali-, tööjõu- ja energiakulu. Peame vaatama suurt pilti, aga selleks kas pole piisavalt tarkust või tundub see nõnda hirmuäratav, et on lihtsam sellele mitte mõelda. Taas võib teha võrdluse inimmeditsiiniga: väga hea on minna õigel ajal arsti juurde ja tulla tagasi konkreetsete nõuannetega, et suuremad kahjud ära hoida. Alumise palgirea vahetuse ja laudise uuendamise kulu on võrreldes soojustuse paigaldamisega üsna suur, kusjuures materjalikulu erinevus 5 sentimeetrise ja 20 sentimeetrise soojustuse puhul on töökuluga võrreldes väga väike. Nii et kui juba tööd ette võtta, on mõistlik teha paremini. … kui muinsuskaitse lubab … Aga kas me peame tõesti Eestis nii palju tossutama, et neid hõredaid maju kütta? Huvist ajalooliste hoonete vastu olen lugenud palju toonast kirjandust. Tehnikaülikooli ehituskonstruktsioonide professor Leo Jürgenson tegi 1930.–1960. aastatel palju mõõtmisi ja arvutusi, kuidas olnuks majanduslikult tasuv ehitada. Ta näitas, et sein pidanuks olema kaks korda soojem, kui oli toonane ehitusnorm, ja aknad vähemalt kolmekordsed. Kui aga minna praegu pakkuma ajaloolisele hoonele kolme või nelja klaasi, järgneb sellele sageli üsna suur vastuseis. Põhjendamatu lagunemine ning lammutamine ja uue ehitamine on ebamõistlik ning tähendab suuremat ressursikulu – raha-, materjali-, tööjõu- ja energiakulu. Peame vaatama suurt pilti, aga selleks kas pole piisavalt tarkust või tundub see nõnda hirmuäratav, et on lihtsam sellele mitte mõelda. Andke nõuanne inimesele, kes ise valdkonda ei tunne, aga elab mõnes neist „projekteeritud kasutusea lõppu“ jõudnud korterelamutest. Kuidas saab ta oma kodu olukorda hinnata? Väga üldistatult võiks öelda, et kui jätame kõrvale ajaloo- või kultuuripärandit kandvad hooned, mida on vaja säilitada autentsena, siis masselamuehituse hoonefond vajab tervikrenoveerimist. Simo Ilomets näitas oma doktoritöös, et renoveerimisvajadus võib tuleneda nii hoone seest (nt külmasildade probleemid) kui ka väljast (lagunevad fassaadid). Korterelamutega on lihtne: tüüpelamutele on olemas tüüpsed renoveerimislahendused. Kui on soov eristuda, võib kaasata arhitekti ja seejärel töödega alustada. Keerukam on väiksema korterelamu, ridaelamu või ühepereelamuga. Inimene ei pruugi isegi teada, kas tegu on puit- või kivimajaga: väliskülge katab telliskivivooder, aga sees seisab vana palk. Ehitisregistrist ei pruugi ka abi olla, sest andmed võivad olla puudulikud või ligipääs vahepeal suletud. Doktorant Alois-Andreas Põdra arendab renoveerimispassi ja eramute renoveerimislahendusi. Renoveerimispass on lihtsustatult öeldes energiaaudit, mille tulemusel töötatakse välja etapilise renoveerimise lahendus. Kõige odavam ja energiasäästlikum on renoveerida terve hoone, aga kui see pole võimalik, tuleb viia uuendus läbi etapiti. Etapid peavad olema õiges järjekorras, et ümbertegemise vajadus oleks minimaalne. Vana asja lahtivõtmine on rahaline lisakulu, tehniliselt võib see osutuda mõnikord keerukaks ning ka emotsionaalselt raskeks. Oleme etapiviisilist renoveerimist paari hoone peal katsetanud ja teeme seda nüüd paarikümne ajaloolise hoonega, nii et ajalooline välisilme säiliks. Millises majas te ise elate? Elan kunagises linnalähedases alevikus. Minu vanematekodu oli vanaisa ehitatud tüüpiline 1960. aastate viilkatusega ühepereelamu. Kolmkümmend aastat tagasi kolisin paar tänavat edasi teise samasugusesse majja. Üks neist on rohkem ja teine vähem renoveeritud. Kui hakkaksite täna endale uut elamut ehitama, siis milliste asjade pealt te eelarvet kokku ei hoiaks? Kõigepealt mõtleksin asukohale: kus ma järgmise 30 aasta jooksul elan, tööl käin ja vaba aega veedan? Siis mõtleksin suurusele – milline on ruumivajadus? Tehnilised lahendused on tegelikult lihtsad: piisavalt soojustatud hoone, hea sisekliima ja toimiv soojusvarustus. Kui on piisavalt maad, sobib lahenduseks maaküte, ning tasub mõelda ka kohtküttele, et elektrikatkestuse korral ei jääks maja külma kätte. Soojustagastusega ventilatsioon on samuti juba standardlahendus. Tuleb koostada detailideni läbi mõeldud projekt ja dokumentatsioon – ja see jääb kahjuks väga sageli tegemata. Mõtleksin tõsiselt ka sellele, millises vanuses ehitamine ette võtta. Ehituspoed võivad reklaamida, et ehitamine pole raketiteadus ja igaüks saab hakkama. Tapeedipaigaldus tõesti pole keeruline, aga maja ehitamine ilma erialase ettevalmistuseta on suur väljakutse. Väga oluline on, et projektlahendus oleks detailideni läbi mõeldud ja olemas oleksid kõigi sõlmede joonised või mudelid. Maja ehitamisel oleks hea ühe põlvkonna jagu ette mõelda. Lühemas perspektiivis võiks ehk hoopis üürida ja panustamise pinge maha võtta. Igal juhul tuleks maja ehitada selliselt, et see kestaks vastu vähemalt sada kolmkümmend aastat. Igal juhul tuleb maja ehitada selliselt, et see kestaks vastu vähemalt sada kolmkümmend aastat.