Silver Tambur: Euroopa peab föderaliseeruma – enne kui on hilja

Silver Tambur: Euroopa peab föderaliseeruma – enne kui on hilja. 03.03.2025. Inglise kirjanik George Orwell kirjutas 1947. aastal essees „Euroopa ühtsuse suunas“, et „on aktiivseid pahatahtlikke jõude, mis tegutsevad Euroopa ühtsuse vastu“. Esimesena nimetas ta Venemaad, kuid huvitaval kombel nägi ta teise suure takistusena Ameerika Ühendriike – hoolimata sellest, et USA oli vaid paar aastat varem aidanud Lääne-Euroopal võita Natsi-Saksamaad. „On alati oht, et Ameerika Ühendriigid lõhestavad iga Euroopa koalitsiooni,“ hoiatas Orwell. Euroopa Liit loodi rahu tagamiseks, kuid majanduslikust ja poliitilisest koostööst enam ei piisa. Me vajame ühtset kaitsepoliitikat, ühist juhtimist ja integreeritud relvajõude. USA on kaheksal aastakümnel taganud Euroopa julgeoleku, kuid Trumpi retoorika ja NATO-s kahtlemine viitavad võimalusele, et see aeg võib olla möödas. Euroopa ei saa jääda lootma, et NATO artikkel 5 rakendub, kui USA president seda ei tunnusta või näeb liitlasi üksnes „sponsoritena“. Kui me ei valitse ise oma saatust, teeb seda meie eest keegi teine. Euroopa killustatud kaitsevõime Hetkel on Euroopa kaitsetööstus ja relvastus äärmiselt killustunud. Erinevad riigid kasutavad eri tüüpi tanke, hävituslennukeid, sõjalaevu ja muid relvasüsteeme, mis raskendab operatiivset koostööd ja muudab kaitsepoliitika ebaefektiivseks. Euroopas on kasutusel vähemalt 10 erinevat hävituslennuki tüüpi. Tanke on samuti kümmekond erinevat mudelit. Sõjalaevade puhul on segadus veelgi suurem, kuna igal riigil on oma standardid ja strateegia. Sama kehtib ka muude relvasüsteemide kohta. Kui koondada EL-i liikmesriikide kaitsekulutused, oleks Euroopa Föderatsiooni kaitse-eelarve 2024. aasta seisuga suurusjärgus 350 miljardit eurot (kui föderatsiooni kuuluks ka Ühendkuningriik, siis üle 400 miljardi euro). Isegi need numbrid jäävad alla Hiina ja sõjas oleva Venemaa eelmise aasta eelarvetele, kuid ühine juhtimine ja hankepoliitika muudaksid summa tunduvalt efektiivsemaks kui praegune killustatud süsteem. Euroopa Liidu liikmesriikide SKP oli eelmisel aastal ühtekokku suurusjärgus 19 triljonit eurot. Kui Euroopa föderatsioon kulutaks kaitsele 3% SKPst, kerkiks ühine eelarve juba 570 miljardi euroni. Aastatel 2019–2023 pärines ligikaudu 55% Euroopa relvaimpordist Ameerika Ühendriikidest. Samal ajal on Euroopas tipptasemel, maailmaklassi kaitsetööstusettevõtted, suurematest näiteks Rheinmetall (Saksamaa), Thales ja Dassault (Prantsusmaa), Leonardo (Itaalia) ja BAE Systems (Ühendkuningriik). Kui Euroopa kaitsetööstusettevõtted ühises föderatsioonis koondada, võimaldaks see tekitada rohkem kontinendiülest sünergiat ning arendada ühiselt tulevikutehnoloogiaga relvasüsteeme ja vähendada ühtlasi sõltuvust USA-st. Föderatsioon annaks Euroopa majandusele tohutu konkurentsieelise. Kui luua ühine kapitali- ja laenuturg, mis seniajani puudub, kusjuures see puudujääk on peletanud meist eemale (tihti USA-sse) lugematul hulgal iduettevõtteid, võimaldaks see nii ettevõtetele kui ka Euroopa kodanikele odavamat ja kättesaadavamat rahastust. See tugevdaks eurot, aitaks vältida euroala majanduskriise ning looks paremad võimalused innovatsiooniks ja infrastruktuuri arendamiseks. Euroopal on kuhjaga maailmaklassi ettevõtteid, mis võiksid muuta oma globaalse haarde föderaalse süsteemi raames veelgi edukamaks – seda eriti tervishoiu- ja biotehnoloogia, lennunduse ja kosmose, finantstehnoloogia- ja digitaalse panganduse, ning energeetika ja rohetehnoloogia valdkonnas. Kui me ei valitse ise oma saatust, teeb seda meie eest keegi teine. Föderatsioon kui populismi vastumürk Euroopa Liidu praegune juhtimissüsteem on kohmakas ja aeglane, sest suuremad otsused vajavad kõigi liikmesriikide üksmeelt. Föderaalne juhtimine võimaldaks reageerida kiiremalt COVID-19 pandeemia või rändekriiside sugustele probleemidele. Lisaks suudaks Euroopa Föderatsioon kaitsta paremini oma välispoliitilisi huve ja tugevdada globaalseid kaubandussuhted. Ühtne diplomaatiline strateegia muudaks Euroopa suuremaks geopoliitiliseks jõuks, paneks meid USA ja Hiinaga tõhusamalt konkureerima ning seisma paremini vastu Venemaale. Euroopa demokraatia üheks nõrkuseks on olnud populismi tõus. Nagu me oleme näinud juba Prantsusmaal ja Saksamaal, hakkab äärmuspopulistide esilekerkimine mõjutama mitte ainult konkreetse liikmesriigi, vaid kogu Euroopa poliitikat. Föderaalse süsteemi puhul: eksisteeriksid üleeuroopalised parteid, mis tasandaksid rahvuslikke äärmusi. oleks senisest suurema otsustusvõimega kahekojaline parlament, mis tagaks suurema demokraatliku legitiimsuse. Väikeriigid kardavad sageli, et föderatsioonis kaotavad nad oma hääle. Kuid Euroopa Föderatsioon võiks võtta eeskuju USA senati mudelist, mille puhul on igal osariigil ülemkojas võrdsed esindajad. Euroopa Föderatsioon koosneks kahekojalisest parlamendist – nii näiteks oleks Euroopa Ülemkoja (USA senati vaste) igal osariigil võrdne esindatus (2-3 esindajat osariigi kohta) ning Euroopa Parlamendi kohad jaguneksid vastavalt rahvaarvule, mis tagaks rahvaesinduse põhimõtte (nii nagu praegugi). Euroopa ajalugu pakub liiga palju näiteid sellest, kuidas rahvuslik uhkus on muutunud rahvuslikuks tragöödiaks. Meil tuleb luua ühine kaitse, tugevdada majanduslikku ja poliitilist liitu ning tagada, et Euroopa hääl maailmas oleks üks, mitte ei koosneks kahekümne seitsmest vasturääkivat sosinast. Meil tuleb luua ühine kaitse, tugevdada majanduslikku ja poliitilist liitu ning tagada, et Euroopa hääl maailmas oleks üks, mitte ei koosneks kahekümne seitsmest vasturääkivat sosinast. Euroopa Föderatsioon on ajalooline paratamatus Euroopa liitriik pole uus idee. Endine Briti peaminister Winston Churchill ütles juba 1946. aastal: „Me peame looma midagi nagu Euroopa Ühendriigid.“ Saksamaa legendaarne kantsler Konrad Adenauer rõhutas 25. septembril 1956 Brüsselis peetud kõnes Euroopa ühtsuse vältimatut vajadust ning hoiatas, et kui eurooplased ei suuda kiiresti ja otsustavalt tegutseda, kaob Euroopa maailmapoliitikast. Juba siis, pea 70 aastat tagasi, rõhutas Adenauer, et Euroopa ei saa lõputult loota USA kaitsele, sest see ei lase kontinendi riikidel oma potentsiaali arendada ning tekitab sõltuvust. Samuti tõi ta esile geopoliitilise reaalsuse – kahe superriigi domineerimise ning mitte-lääne rahvaste esiletõusu, mis muudavad Euroopa positsiooni maailmas veelgi keerulisemaks. Euroopa kultuuriline ja poliitiline mõju maailmas ei püsi iseenesest, vaid vajab kaitset ja kohanemist uute tingimustega. Seetõttu kutsus Adenauer üles jätma kõrvale rahvuslikud eelarvamused ning ajale jalgu jäänud traditsioonid, et luua tugev, elujõuline ja paindlik ühendus, mis suudaks seista vastu välistele ja sisemistele väljakutsetele. Prantsuse riigimees ja Euroopa integratsiooni üks initsiaatoritest Robert Schuman ütles ühes oma 1949. aastal peetud kõnes: „Euroopa vaimsus tähendab teadlikkust kuulumisest kultuurilisse perre ning valmisolekut teenida seda kogukonda täieliku vastastikkuse vaimus, ilma varjatud hegemooniataotlusteta või teiste iseka ärakasutamiseta. 19. sajandil astuti vastu feodaalsetele ideedele ning rahvusvaimu tõusuga hakkasid rahvused end kehtestama. Meie sajand, mis on olnud tunnistajaks rahvuste ja natsionalismide lõputute kokkupõrgete põhjustatud katastroofidele, peab püüdlema rahvaste lepitamise poole ülerahvuslikus ühenduses. See aitaks säilitada iga rahva eripära ja püüdlusi, koordineerides neid samamoodi nagu on koordineeritud piirkondi ühe rahvusliku terviku sees.“ Ilma ühtse valitsemiseta jääb Euroopa killustunuks, sõltuma välisjõududest ning populismi ja geopoliitilise surve suhtes haavatavaks. Aeg on teha ajalooline samm ja luua Euroopa Föderatsioon – mitte ainult meie endi julgeoleku, vaid ka tulevaste põlvkondade vabaduse ja heaolu nimel. On saabunud tund, mil Euroopa rahvad peavad astuma üheskoos edasi ning valima föderatsiooni tee – või jääma maailma tormide ees lõhestatuks ja abituks.