Mente et Manu
Analüütilise keemia professor, supramolekulaarse keemia uurimisrühma juht ja ringmajanduse riikliku tippkeskuse juht Riina Aav on Tehnikaülikooli patrioot. Iga päev tööle tulles tahab ta leida keemias midagi uut, aga lisaks on ta veendunud, et ülikoolis teadlasena töötamise loomulik osa on õpetamine ja juhendamine.
Sa oled tegus juhendaja, tunnustatud õppejõud, viljakas autor, tippkeskuse juht, teenetemärgi kavaler. Kas mõni oluline roll jäi ütlemata?
Mul on ka kodu, abikaasa ja kolm poega. Pere on mulle olnud kogu aeg töö kõrval prioriteet, see on oluline mõttelaad ja elustiil. Minu esimene laps sündis doktorantuuri ajal. Oma uurimisrühma loomisega alustasin 2011. aastal, samal aastal sündis minu kõige väiksem laps.
Minu põhiline roll on olla teadlane. Juhendamine ja õpetamine käivad ülikoolis sellega loomulikult kaasas, sest selleks me ju teadust teeme, et anda edasi uusi teadmisi. Administratiivseid rolle olen võtnud endale seetõttu, et teadustöö ja töö ülikooli teadlasena paremini edeneksid.
Käivitasin ülikoolis naisteadlaste-juhtide tugirühma ehk naisteadlaste juhtimislabori. See algatus sündis vajadusest tuua kokku meie ülikoolis töötavad naised, kes juhivad uurimisrühmi, et tuttavaks saada, kogemusi vahetada, üksteiselt õppida ning anda sotsiaalset tuge. Naisteadlastest juhtidel on meeskolleegidega võrreldes umbes kaheksa korda väiksem tõenäosus juhuslikult ülikoolis trehvata, mistõttu leidis tugirühma mõte väga head toetust. Mul on eriti hea meel, et iga järgneva ürituse korraldamise võtab ette mõni teine liige, nii on teemad ja koosviibimised iga kord eri nägu.
Illinoisi ülikoolis nägin, et sellised koosviibimised olid institutsionaalselt koordineeritud. Meie tugineme naiste endi initsiatiivile, samas poleks me rektoraadi ja personaliosakonna toeta alguses hakkama saanud. Teadusmaailmas sõltub väga palju kontaktidest ja arusaamast, kuidas tegutseda, konverentsidekutseid saadetakse ja sealtkaudu omakorda viidatakse rohkem ikka nendele, keda kusagilt juba teatakse, tekib lumepalliefekt. Meie tõstame naiste teadlikkust ja nähtavust ülikooli sees, et lumepalliga algust teha.
Kuidas sa oma päevi nende rollide vahel jagad?
Need ei olegi minu jaoks eraldi rollid, just nagu teadlase, juhendaja ja õppejõu rollid ei ole üksteisest lahus. Kõik need rollid, kodused ja töised, ongi meie elu. Igaüks peab tegema nii palju, kui ta võimeline on, ja eneseteostuseks on töö tähtis.
Iga päev tööle tulles on eesmärk ikka sama: leida keemia vallas midagi uut. Tahan luua ühendeid ja reaktsioone, mida varem pole loodud, ja viia reaktsioone efektiivsemalt läbi. See on väga põnev.
Millal ja kuidas keemia sind köitis?
Sattusin orgaanilise sünteesi laborisse küllalt juhuslikult, õppisin tegelikult toiduainetehnoloogiat. Aga lõputöö teemat sattusin tegema orgaanilise sünteesi laborisse, kus sünteesisin ühte epilepsiavastase ravimi toimeainet, mille vaheühend muutis värvi olenevalt sellest, kas lahus oli natuke happeline või natuke aluseline. Olin imestunud, seal oli nii palju värve! Ainult keemikul on võimalik ise aine omadusi mõjutada, mina panen ta muutuma! Kui ma seda tunnetasin, siis enam ma välja ei saanud.
Riina Aav | Foto: Karl-Kristjan Nigesen
Oled saanud Tallinna Tehnikaülikoolist kõik oma kraadid alates sellest, kui 1991. aastal siia õppima asusid, aga käinud ka teistes ülikoolides. Kuidas TalTechi teistega võrdled?
Mu eneseteadvust on teistes ülikoolides käimine väga palju rikastanud. Sain juba ERASMUSe vahetusüliõpilasena Budapestis töötada teaduslaboris, doktorantuuri ajal leidsin maailmakuulsas Genfi ülikoolis enda üllatuseks, et mu käelised keemilise sünteesi oskused olid sealsete doktorantidega samal tasemel.
Kui olin Fulbrighti teadlasena Illinoisi ülikoolis Urbana Champagne’s – üks USA tippülikoole keemia vallas – järeldoktorantuuris, tundsin end uurimisrühmas võrdväärse liikmena. See on hästi oluline, et saame end sedasi positsioneerida, TalTechis pole meil ühtegi takistust omandada kõikvõimalikke teadmisi ja oskusi.
Mis küll oli 2000. aastal Genfis käies väga erinev – ligipääs kemikaalidele ja kirjandusele. Sel ajal otsiti kirjandust raamatukogudest, kuid meie raamatukogudes polnud paljusid ajakirju ja raamatuid, sest nende tellimine oli liiga kallis. Ma ei teadnud, et mitmed ajakirjad olemaski on, aga Genfis oli kõik oma instituudis käepärast. Meil Eestis oli võimalik saada väljaandeid raamatukogudevahelise laenutuse kaudu, aga selleks pidid sa ju teadma nende ajakirjade ja artiklite olemasolu. See oli mulle šokk.
Illinoisis palju oli keemiateadlasi-doktorante ning instituudi pood, kuhu oli kõik vajalik juba ette ostetud – said kiirelt minna ja võtta endale vajaliku reagendi. Selleni me siin veel jõudnud pole.
On meil Eestis eeliseid ka?
Ikka on. Just tänu meie väiksemale mastaabile on meil võimalus igale tudengile individuaalselt läheneda. Ameerika bakalaureusetaseme üliõpilased ei pruugigi teaduslaborit näha. See oli ka minu võimalus – kuna mul oli üliõpilasena keemia vastu suur huvi, pühendati mulle ka rohkem tähelepanu. Loodan, et see jääb Eestis alati nii.
Muide, kuidas oli 1991. aastal ülikooli minna?
Minu keskkooli lõputunnistusel on Nõukogude Liidu prinditud vapp, kolme lõviga pitsat all. Tulin Kohtla-Järvelt Tallinnasse ja juba see oli mulle suur muutus.
Muutused jõudsid hästi kiiresti ka ülikooli. Mitmed õppejõud läksid ettevõtetesse tööle ja tulid tunde andma kord kuus muu töö kõrvalt, samas jätkasid tööd ka ülikooli patrioodid, kes olid ajast aega õpetanud. Kuid just neil õppejõududel, kes käisid harva kohal ja tegid põhiosas muud tööd, oli väga huvitav maailmavaade, olid väga huvitavad loengud.
Kolmandal kursusel tulin esimest korda tööle Teaduste Akadeemia Keemia Instituuti ja siin oli väga vähe inimesi. Sain aru, et instituudi üle 300 inimesest jäi vabariigi tuleku muutuste tuultes järele ligi 50, kes teenisid oma sissetuleku ise leitud allikatest.
Sel ajal avanesid Eesti Vabariigis teadlastele ka tohutud võimalused, paljud said vabalt minna välismaale – Nõukogude Liidus polnud selline asi võimalik. Oma insenerihariduse lõputöö ja hiljem magistritöö tegin ma kui keemik AstraZeneca projektina, kuna minu juhendaja oli jõudnud juba 1990. aastatel käia Rootsis järeldoktorantuuris ja ta leidis sealt inimese, kes vastava töö tellis. Teadlastele Eestis eriti raha ei jätkunud ja kes siin olid, pidid leidma endale ise aktiivselt rahastust.
Nendega, kes välismaal käisid ja tagasi tulid, jõudis siia ka uusi töövõtteid ja lähenemisviise, uute oskuste ja lisanippide õppimiseks on selline asi väga vajalik, sest see annab laiema vaate kui „meil on alati nii tehtud“. Sellepärast on oluline, et ka doktorandid käiksid välissemestritel ja mina väga julgustan enda doktorante minema.
Sa õpetad nii bakalaureuse-, magistri- kui ka doktoritaseme üliõpilasi. Milline on sinu jaoks hea õpetaja ja kuidas sa selleks said?
Ma arvan, et tahtmine teistele midagi selgeks teha peab olema loomuses. Muid oskusi, näiteks kuidas või mis materjalidega loengut pidada, õpid juba aja jooksul, kui oled huvitatud tagasisidest ja säravatest silmadest. Seista klassi või auditooriumi ees on nii vastutus kui ka võimalus.
Teadustöös teeme me seda, mida keegi pole varem teinud, sest püüame olemasolevate teadmiste piire nihutada, ja enamasti need ideed ei õnnestu – see on väga depressiivne. Õpetamine on teistmoodi, see tavaliselt õnnestub! Sellist olukorda pole veel olnud, et noor inimene läbib kursuse ja ei tule sealt targemana välja. See on tohutu positiivne emotsioon!
Õpetamiseks on vaja ka teatud isiksuseomadusi, võimet tähelepanu hoida. Vastutustunne – kui on lubatud, et aines mingit teemat õpetatakse, siis see ka toimub. Õppejõul on ju tohutu vabadus, keegi ei kontrolli, millega ta loengus tegeleb ja mis mahus, kvaliteet tuleb õppejõu enda kvaliteedikriteeriumidest. Tuleb ka kuulata auditooriumi reaktsiooni. Lõpuks väljendub see üliõpilaste rahulolus: kui sa pakud lisaväärtust, siis kuulajad on rahul.
Aga uue info jagamise vajadus peab sul endal olema.
Tuleb sulle meelde mõni lugu, kus sa oled alustava õppejõuna auditooriumi ees midagi valesti teinud ja alles hiljem taibanud, kuidas asi käib?
Mäletan väga hästi oma esimest harjutustundi orgaanilises keemias, tunnet, et „miks need üliõpilased mind oma küsimustega kiusavad?“ Nad hakkasid küsimusi esitama ja ma ei teadnud vastuseid! Alles hiljem taipasin, et neil oli huvitav, sest nad ei teadnud, ja mina ka ei teadnud. Aga sellest pole midagi, kui sa kohe ei tea, järgmine kord oled jälle klassi ees ja tuleb lihtsalt paremini valmistuda.
Muidugi muutub ka aeg. Varem kirjutati loengus paberkaustikutesse, nüüd on kõigil arvutid ja osa loenguid veebis, kõike saab ise teistestki allikatest otsida või midagi järele vaadata. Ja nii nagu me kõik, nii hindavad ka üliõpilased oma võimeid sageli üle ja loodavad, et jõuavad ka salvestustest või muudest allikatest info kätte saada, aga tegelikult pole piisavalt aega järele vaadata või osutub olemasolev info vaid osaliseks.
Eelmisel semestril loendasin esimest korda kohalkäijaid ja nägin selgelt ära, et lävendi ületajate arv korreleerus ideaalselt kohalkäimisega.
Mul on olnud ettekujutus, et ülikoolis käivad inimesed, kes ise tahavad õppida. Samas teeb kurvaks, kui peab korduvalt ja korduvalt eksameid korraldama, sest suur hulk tudengeid pole lävendit ületanud. Ilmselt pean midagi muutma … Doktorantide ja lõputöid kirjutavate üliõpilastega on asi teine, need on sisuliselt kolleegid, kellega koos teadustööd teeme.
Oled öelnud, et heal tänapäevasel tasemel õpet suudavad korraldada just teadustöös tegevad ülikooli töötajad. Tihti kuuleme aga, et professoreid on raske tudengite ette saada. Kuidas seda lahendada?
Igaühele õpetamine ei sobigi ja teadustöö ongi väga spetsiifiline. Kõik ei pea kõike tegema. Sellest teadlasest, kes ei taha õpetada, ei oleks üliõpilastel ka mingit kasu. Ülikool võiks olla tolerantne keskkond, loovust ei saa reglementeerida ja peame lubama oma seltskonda erinevaid inimesi. Kui professor on oma valdkonnas suurepärane, ta juhendab doktorante ja saab teha seda, milles ta on hea, siis see rikastab meie teadust.
See ei tähenda, et meil peaks olema magistrantuuris alla 75% doktorikraadiga õppejõude. Professoreid ei pea sundima alamastmetel õpetama, vaid lektorid peavad olema doktorikraadiga.
“Teadustöös teeme me seda, mida keegi pole varem teinud, sest püüame olemasolevate teadmiste piire nihutada, ja enamasti need ideed ei õnnestu – see on väga depressiivne. Õpetamine on teistmoodi, see tavaliselt õnnestub!”
Riina Aav | Foto: Karl-Kristjan Nigesen
Lugesin Vikipeediast sinu uurimisteemast, seal oli palju võõraid sõnu. Selgita mittekeemikule: mida sinu teadustöö täpselt tähendab?
Mul on orgaanilise keemia taust ja ma tegelen supramolekulaarse keemiaga. Orgaanilised molekulid on ained, millest on tehtud meie pehmed koed ja lihased. Ka suurem osa ravimeid on orgaanilised, paljud orgaanilised ained on bioaktiivsed.
Minu teadugrupp loob uusi sünteesimeetodeid ehk molekulide valmistamise viise. Kasutame selleks mehhanokeemiat ja loome reaktsioone lahustitevabalt. Lahusteid välja jättes ja aineid mehaaniliselt jahvatades saame omavahel reageerima aineid, mis lahustunult ei reageeriks või reageeriksid väga aeglaselt. Nii loome molekule palju vähemate ressurssidega, mis tähendab ka palju vähem jääke.
Lisaks uurime, kuidas saada uusi retseptormolekule, täpsemalt loome kunstlikke molekule, mis teisi aineid seovad või nende juuresolekul oma omadusi muudavad. Need retseptorid on makrotsüklid või tsüklilised molekulid. Saame seda teha tänu sellele, et orgaanilised ained annavad teiste ainetega nõrku mittekovalentseid sidemeid ja vastasmõjusid. Kui need vastasmõjud on kontrollitavad, saame suunata lähteühendid organiseeruma nanosuurusteks retseptoriteks. Selline molekulide iseorganiseerumine annab väga suure efektiivsuse ja seega ka väiksema keskkonnajalajälje.
Supramolekulaarne keemia tähendabki tegelemist mitte ühe molekuliga, vaid molekulidevahelise nõrga sideme ja suhtlusega, millest moodustub molekulide klaster.
Me leiame viise, kuidas teha jätkusuutlikumalt teoks orgaanilisi aineid, mida läheb vaja ravimitööstuses, põllumajanduses jm. Tänu tehislike retseptorite valmistamisele saame aidata teostada tehislikke molekulaarseid masinaid või masinaosi. Näiteks võrreldes ensüümide või antikehadega saame luua palju vähem aatomeid sisaldavad molekulaarsed seadmed, milles on „tasku“. See “tasku” võimaldab siduda spetsiifiliselt mingi saasteaine või muu ühendi ja anda selle olemasolu korral optilise signaali.
Molekulaarseid retseptoreid luues laiendame ka arusaama keemia võimalustest: kui suudame molekulide tasemel mõista ja luua kunstlikke süsteeme, mis toimivad vastavalt meie eesmärkidele või soovidele, siis sisuliselt suudame arendada elusorganismidega sarnaseid tehislikke süsteeme.
Too mõni näide, kus molekulid teevad seda, mida keemikud tahavad.
Näiteks valmistame sensori, mis millelegi reageerides midagi käivitab, kas lükkab teise molekuli välja, muudab värvi või käivitab mingi suurema mehhanismi. Nii saab viia ravimeid organismis spetsiifilisse kohta – sensor tunneb ära mingi konkreetse molekuli ja laseb oma toimeaine seal lahti. Kuid väljund ei pea olema ainult ravimitööstus, orgaanilisi aineid on meie igapäevaelus igal pool – väetised ja pestitsiidid, seinavärvid või tekstiilid. Need on kõik lihtsalt väikesed molekulid ja nendest tehakse materjale, mille kasutusala on väga lai.
Üheks supramolekulaarse keemia näiteks sobib telefoniekraan, mis on kaetud iseparanevast materjalist kilega – materjal on valmistatud polümeeridest, millele seotud makrotsükli või millel olevate funktsioonaalrühmade vahel tekivad interaktsioonid, mis saavad katkeda ja uuesti tekkida. Ehk teisisõnu: kui kilet kriimustad ja sidemed katkevad, siis moodustuvad need teatud aja möödudes uuesti, sest materjal on iseorganiseeruv. Ekraani puutetundlikkus põhineb samasugusel keemial – see on tavaliselt mingi polümeermaterjal, mis kokku pigistatuna annab elektrilise signaali ehk muudab füüsilisele stiimulile reageerides oma omadust.
“Näiteks valmistame sensori, mis millelegi reageerides midagi käivitab, kas lükkab teise molekuli välja, muudab värvi või käivitab mingi suurema mehhanismi. Nii saab viia ravimeid organismis spetsiifilisse kohta – sensor tunneb ära mingi konkreetse molekuli ja laseb oma toimeaine seal lahti.”
Loo autor intervjueerimas Riina Aava | Foto: Karl-Kristjan Nigesen
2020. aastal ütlesid, et just juhitavate multimolekulaarsete süsteemide alal on keemiateaduste areng väga kiire. Millised on viimased murrangud ja milliseid oodatakse järgmiseks?
Viimane Nobeli preemia anti selles vallas 2016. aastal. Praegu on tohutult arenenud needsamad iseparanevad materjalid, iseorganiseeruvad süsteemid; kiired arengud leiavad aset ka sensorite vallas. Sisuliselt on iseparanevad hüdrogeelid ja kiled jõudnud meie igapäevasesse ellu.
Samuti osatakse luua ravimitööstuses funktsionaalseid mitselle, näiteks RNA-põhised vaktsiinide koostisosad on seeläbi stabiliseeritud ning kasutatavad. Väga kiirelt on arenenud funktsionaalsete pehmete materjalide loomine; materjalid, mis reageerivad välisele keskkonnale ja vabastavad kontrollitult näiteks ravimeid.
Arvan, et varsti ilmuvad tarbimisse inimese ainevahetusele või hoopis väliskeskonna muutusele reageerivad rõivad – seda just tänu uudsetele orgaanilistest molekulidest koosnevatele materjalidele, mis sisaldavad sensoreid ja stiimulitele reageerivaid molekulaarseid masinaid.
“Arvan, et varsti ilmuvad tarbimisse inimese ainevahetusele või hoopis väliskeskonna muutusele reageerivad rõivad – seda just tänu uudsetele orgaanilistest molekulidest koosnevatele materjalidele, mis sisaldavad sensoreid ja stiimulitele reageerivaid molekulaarseid masinaid.”
Mulle tundub, et loodusteadlastest sõltub maailma päästmine praegu kõige rohkem – süsiniku tasakaal tuleb paika ajada ja ükski kiip ega algoritm ei aita, kui tuleb tegeleda molekulidega.
Jaa, enamus maailmast on orgaaniline ja CO2 on süsinikuringe üks osa. See on kõige väiksem süsinikuga molekul ja seda eraldub mitte ainult kütuse põletamisel, vaid selle ringkäik leiab aset loodusliku tsüklina, väga suurtes mahtudes.
CO2-le on suunatud suur tähelepanu, sest seda kasutatakse markerina nii keemiatööstuses kui ka energeetikas, kas või fossiilse süsiniku, nagu näiteks nafta ja selle saaduste tarvitamisel. CO2 on võetud markeriks kasvuhoonegaaside heitme hindamisel: kuigi on palju süsinikdioksiidist tugevama mõjuga kemikaale, siis summaarse mõju hindamiseks ja lihtsuse mõttes teisendatakse nende mõju CO2 ekvivalendiks.
Nii et tihti, kui räägitakse CO2 heitme vähendamisest, keskendutakse tegelikult praktikatele, mis on suunatud energia säästmisele, fossiilse kütuse asendamisele või fossiilse toorme kasutuse vähendamisele. Kui tahame välja mõelda keemilisi sünteesiteid, mille puhul me ei pea lähteühenditena kasutama naftapõhist toorainet, vaid hoopis näiteks taimset või jääkidest saadud ressurssi – ja suunata sealsed „ehituskivid“ meile vajalikeks orgaanilisteks ühenditeks –, siis selleks on vaja uusi meetodeid välja töötavat keemikut.
Mida vähem materjale tootmisprotsessi siseneb, seda soodsam on kogu protsess. Siin saab keemik kõvasti lisandväärtust anda ja vajadus selle järele ei kao.
Kui palju saavad loodusteadlased lasta arvutil enda eest ära teha?
Arvuti on meilegi hädavajalik, andmebaasides on palju informatsiooni, samuti on kogu teaduskirjanduse otsing digitaalne. Tehisarust on otsingumootorites ja andmete töötlemisel suur abi. Molekule me käega katsuda ei saa ja arvutiprogrammid aitavad kiiresti visualiseerida, missuguse kuju molekulid reaktsioonides võtavad ning mis omadused neil on.
Proovime kasutada oma uurimisrühmas ka masinõppe meetodeid, ennustada molekulide omadusi ja reaktiivsust, sest nii saame muuta oma sünteesimeetodeid efektiivsemaks. Usaldusväärne masinõppe algoritm aitaks jõuda näiteks reaktiivsuse trendides selgusele mitte 2000, vaid 20 katse abil.
Igal juhul on masinõpe meie jaoks tööriist ja pigem abiks kui ohuks. Tuleb tähele panna, kes otsustab ja kelle huvides katseid tehakse. Oluline on tagada, et just inimene suunab otsuseid ja et iseõppivate algoritmide abil realiseeruvad just tema huvid.
“Mida vähem materjale tootmisprotsessi siseneb, seda soodsam on kogu protsess. Siin saab keemik kõvasti lisandväärtust anda ja vajadus selle järele ei kao.”
Riina Aav | Foto: Karl-Kristjan Nigesen
Oled ülikooli ringmajanduse tuumiklabori initsiatiivgrupi teadusjuht, tänavu on sealt välja kasvanud ja käivitunud sinu juhitav riiklik tippkeskus. Mida see Eesti jaoks või veelgi laiemalt tähendab?
Tuumiklabori eesmärk on vahetada ülikoolisiselt teadlaste omavahelist infot ja korraldada üritusi, toetada ringmajandusega seotud õpet ja tõsta meie teadlaste potentsiaali.
Riikliku tippkeskuse eesmärk on eri valdkondadest pärit teadusrühmade kaudu käiv sisuline uudne teadustegevus – loome täiesti uudset kompetentsi, mis üksikute rühmade sees poleks võimalik. Et oma tasemele tagasisidet saada, kaasasime riiklikusse tippkeskusesse ka teadusliku nõukoja, kuhu oleme kutsunud väga tugeva rahvusvahelise tasemega teadlased. Kõige tähtsam on tuua ikkagi välja uusi teaduslikke lahendusi ja saada nendega rahvusvaheliselt nähtavaks.
Niikaua kui ma olen ülikoolis töötanud, on alati unistatud interdistsiplinaarsusest. Mis valdkonna teadlastega koos sina innovatsiooni teed?
Juba minu uurimisrühmas on esindatud küllalt erinevad keemia harud – orgaaniline, analüütiline ja füüsikaline keemia. Aga kõige laiem interdistsiplinaarsus on muidugi ringmajanduse tippkeskuses.
Selleks et ühiskonda muutust tuua, ei piisa efektiivsest keemilisest protsessist. Selleks on vaja arusaama esmasest toormest; laboris väljatöötatud tehnoloogia tuleb siirata tööstusesse jne. Aga selleks, et ringmajandus ühiskonnas ühese heakskiidu pälviks, peab olema see nii jätkusuutlik kui ka majanduslikult tasuv, muidu pole asjal mõtet. Ka keemias tekib see ühend, mille energia on madalaim.
“Selleks, et ringmajandus ühiskonnas ühese heakskiidu pälviks, peab olema see nii jätkusuutlik kui ka majanduslikult tasuv, muidu pole asjal mõtet. Ka keemias tekib see ühend, mille energia on madalaim.”
Ringmajandust on üllatavalt palju regulatsioonidega takistatud. Võime mõelda näiteks, et Eestis on kaks ettevõtet, mida lahutab teineteisest 100 kilomeetrit, ning ühel tekib väga aluseline ja teisel väga happeline jääkprodukt. Need mõlemad eraldi on ohtlikud jäätmed, aga kokku segades saaksime neutraalse ja keskkonnasõbraliku aine. Ohtlike jäätmete transport vajab muidugi eri kohtlemist ja lubasid ning kui regulatsioonide taha takerdudes jäävad ohtlikud jäätmed neutraliseerimata või nõutakse kallimaid lahendusi, siis pigem on see kahjulik kõigile.
Ringmajanduse efektiivse teostamise teemad on samuti olulised ja tippkeskuse üks eesmärke on saada Eestis kokku vastavad eksperdid, et teadvustada probleeme ja leida ühiselt sobivad lahendused. Riiklike regulatsioonide kohta ei saa me otsuseid vastu võtta, aga saame anda otsustajatele soovitusi.
Interdistsiplinaarsus on muidugi keeruline, sest tippteadus on väga spetsiifiline, mõisted on erinevad ning selleks, et suhelda teise valdkonna teadlasega, tuleb väga palju üldistada ja teise valdkonna erisusi tundma õppida. See võtab aega, et saaksime omavahelise koostöö toimima ja teadmised „üle kantud“.
“Ringmajandust on üllatavalt palju regulatsioonidega takistatud. Võime mõelda näiteks, et Eestis on kaks ettevõtet, mida lahutab teineteisest 100 kilomeetrit, ning ühel tekib väga aluseline ja teisel väga happeline jääkprodukt. Need mõlemad eraldi on ohtlikud jäätmed, aga kokku segades saaksime neutraalse ja keskkonnasõbraliku aine.”
2024. aasta on olnud sinu aasta: riiklik teenetemärk, tippkeskuse rahastus ja käivitamine, Tehnikaülikooli aasta teadlane, samuti parima teadusartikli preemia. Taevas on piiriks, aga mis on järgmised unistused?
Ühiskondlikud tunnustused on väga olulised, aga see ei ajenda tegutsema. Tippkeskus on oluline uus algus, ja mul on suur unistus, et tippkeskuse olemasolu ajal jõuame me päriselt ekspertide tiimina tegutsemiseni. Koondada sõltumatud teadlased ühise sihi poole liikuma, grupiülese koostöö vormis ühiselt hingama – see on suur väljakutse.
Tahan näha, kuidas murrab meie ringmajandusealane teadus ülikooliseinte vahelt ja teadusruumist kaugemale välja, jõuab juba käegakatsutavana ettevõtetesse, tootmisse, ühiskonda. Eriti kihvt, kui see lõppväärtusega tulemus realiseeruks siin, Eestis.
Teiseks oluliseks teemaks on järelkasvu küsimus. Olen üha rohkem mõelnud, mida pean tegema, et mu lähedal töötavatel noorteadlastel ja doktorantidel läheks hästi. Mul on väga uhke tunne, et üks minu juhendatud doktoritest on juba saanud Aalto ülikoolis nooremprofessoriks. See on teine unistus, et akadeemiline järelkasv oleks elujõuline ja rahul oma elus tehtud valikutega.
