TalTechi uusettevõtluse keskuse Mektory projektijuht
TalTechi vilistlane Rasmus Kalep usub, et kui tahame, et Eestist võrsuks uusi teaduspõhiseid ükssarvikuid, peame muutma süsteemi – alustades sellest, kuidas mõõdame teadlaste tööd ja aitame jõuda süvatehnoloogial ettevõtlusesse.
Eesti digiedulugu hakkab end ammendama. Kuigi Skype’i, Bolti, Wise’i ja teiste superstaaride edu on loonud soodsa pinnase ettevõtluseks – kapitali ja kompetentsi meil jagub –, eeldab järgmine hüpe teistsugust lähenemist.
Viimastel aastatel on nii Eesti kui ka globaalsel tasandil hakatud pidama teadusmahukaid ettevõtteid majanduse uueks mootoriks. Pole ka ime – teadusel on võimalik ühiskonda tõhusalt mõjutada ennekõike ettevõtluse kaudu. Ent süvatehnoloogiliste hargettevõtete teekond on täis takistusi, mida pole üksnes entusiasmi ja loosungitega võimalik ületada.
Uurisin oma magistritöös “Hargettevõtete väljakutsed oma tegevuste rahastamisel Eesti ülikoolide hargettevõtete näitel” lähemalt Eesti ülikoolide hargettevõtete ees seisvaid rahastusväljakutseid. Intervjueerisin nii Tartu Ülikooli kui ka TalTechi teadlasi ja ettevõtjateekonda alustavaid inimesi, et mõista nende kogemusi ja kitsaskohti. Töö aluseks oli isiklik huvi ja TalTechi uusettevõtluse keskusest saadud praktiline kogemus – just seal nägin vahetult, kuidas teadusest võib võrsuda ettevõtlus. Või täpsemalt: miks nii vahel siiski ei lähe.
Sageli räägime rahapuudusest, kuid üllatuslikult leidub meie regioonis küllaga kapitali. Ainuüksi Baltimaades seisab kasutamata ligi 1,6 miljardit eurot riski- ja erakapitali. Ka riigitoetusi peavad hargettevõtjad ettevõtluse alustamiseks piisavaks. Lisaks on oluline märkida, et teadus- ja arendustegevust rahastab suurel määral erasektor – kogupanus moodustab 1,84% Eesti sisemajanduse kogutoodangust, millest 1,04% tuleb erasektorilt.
Üheks suurimaks takistuseks pole mitte rahanappus, vaid hoopis teadlaste ajapuudus ja sobivate äripartnerite vähesus. Praktiseeritavad süvatehnoloogiad on sageli nii keerukad, et isegi potentsiaalsetele investoritele on raske nende olemust selgitada. Tüüpiliselt kaasneb süvatehnoloogiaga pikk arengutsükkel, kõrge riskitase ja sügav teadmistebaas – see kõik eeldab teadlaste ning tugeva ärivaistu või ettevõtluskogemusega inimeste vahelist tihedat koostööd. Kuid kust õigeid partnereid leida?
Üheks suurimaks takistuseks pole mitte rahanappus, vaid hoopis teadlaste ajapuudus ja sobivate äripartnerite vähesus.
Kuigi Skype’i, Bolti, Wise’i ja teiste superstaaride edu on loonud soodsa pinnase, eeldab järgmine hüpe teistsugust lähenemist. Pildil Bolti kontor Tallinnas. Foto: Silver Gutmann
Aegunud mõõdikud = alakasutatud potentsiaal
Kuigi Eesti süvatehnoloogia-alane ökosüsteem areneb kiiresti, sõltub selle käekäik ennekõike just ülikoolidest ja teadlastest. Paraku ei toeta senine teadlaskarjääri mudel ettevõtlusalast tegevust – akadeemilist edu mõõdetakse eelkõige teadusartiklite, mitte ettevõtlusaktiivsuse või kommertsialiseerimise kaudu. Kui noor teadlane peab valima, kas kirjutada publikatsioon või hakata rakendama oma teadustööd, kallutab süsteem teda esimese poole.
Euroopa Patendiameti andmetel jäetakse seetõttu igal aastal kasutuseta 70–90% patentidest. Lisaks valitseb akadeemilises maailmas äärmiselt tihe konkurents – mõnel juhul jõuab tenuurini vaid üks kümnest doktorandist. See tähendab, et väikese rahvana peame leidma viise, kuidas oma teadmised võimalikult efektiivselt ühiskonna heaks tööle panna.
Üheks lahenduseks on tööstusdoktorantuurid ja teadlaste töö ettevõtete arendusmeeskondades. Kuid teadlane on loomult avastaja – ja just seetõttu kõnetas mind mudel, millest kuulsin Singapuri tehnoloogianädalal, kui tutvustati Austraalia ülikoolides rakendatavat lähenemist.
Austraalia ülikoolides praktiseeritakse muuhulgas nn spin-off-suunda, mille puhul ei mõõdeta doktorantide edusamme mitte üksnes teadusartiklite, vaid ennekõike äriliste verstapostide alusel. Arvesse lähevad leiutisteatised, patendid, ettevõtluslepingud ja hargettevõtete edukus.
Tõsi, võib küsida: kas see ei meelita teadlasi ülikoolidest eemale? Samas, arvestades akadeemilise maailma tihedat konkurentsi, ei usu ma, et ettevõtlusega alustamine oleks takistus. Vastupidi – näen selle suurt võimalust. Mida rohkem tekib edulugusid ettevõtlikest teadlastest ja teadusmahukatest ettevõtetest, seda enam innustab see noori teadlasi oma teed alustama.
Kuigi Eesti süvatehnoloogia-alane ökosüsteem areneb kiiresti, sõltub selle käekäik ennekõike just ülikoolidest ja teadlastest. Paraku ei toeta senine teadlaskarjääri mudel ettevõtlusalast tegevust.
Austraalia ülikoolides praktiseeritakse muuhulgas nn spin-off-suunda, mille puhul ei mõõdeta doktorantide edusamme mitte üksnes teadusartiklite, vaid ennekõike äriliste verstapostide alusel. Pildil Sydney Ülikool. Foto: Martin David/Unsplash
Kuidas tekitada noortes huvi teaduse vastu?
Kuid me seisame silmitsi veel ühe suure probleemiga – noori ei köida laboritöö. Mäletan hästi, kuidas leidsin ennast gümnaasiumi lõpus ristteelt: kas valida geenitehnoloogia või ärindus? Kuna ma ei pidanud end teadlase tüüpi inimeseks, tundus igav istuda päevad läbi laboris ja seal lihtsalt tuupida.
Oleks vaid keegi tol ajal näidanud mulle neid teadusmahuka ettevõtluse põnevaid võimalusi, millest ma täna teadlik olen – need oleksid võinud mu valikut muuta. Kui keegi oleks selgitanud, kui ägedaid tehnoloogiaid saab Eestis geenivaramu abil tulevikus arendada, oleks see tekitanud minus kindlasti elevust, mida peamegi tänastele koolinoortele edasi andma.
Siin näen suurt väärtust Tehnoloogiakooli sugustes programmides ning õpetajates, kes suudavad muuta teaduse noorte jaoks praktiliseks ja inspireerivaks. Samas peab Eesti võtma väikese riigina vastu teadlikke valikuid – keskenduma fookusvaldkondadele, sest kõike korraga ei jõua. Heaks näiteks on kaitsetehnoloogia arendamiseks loodud lisafond – sarnast lähenemisega võiks elavdada näiteks geenitehnoloogia arengut.
Ülikoolidel on järelkasvu kasvatamises keskne roll ja mul on hea meel, et TalTech on koostöös Tartu Ülikooliga saanud olla selle muutuse eesotsas.
Kui keegi oleks selgitanud, kui ägedaid tehnoloogiaid saab Eestis geenivaramu abil tulevikus arendada, oleks see tekitanud minus kindlasti elevust, mida peamegi tänastele koolinoortele edasi andma.
TalTechi ja Tartu Ülikooli koostöös on loodud MIMIR Fellows-nimeline programm, mille eesmärk on koolitada uusi teadusmahuka ettevõtluse eksperte. Foto: Rasmus Kalep
MIMIR Fellows ja Startup Garage: uue põlvkonna teadusettevõtlus
Aga aitab virisemisest – sedagi on meile noortele ette heidetud. Räägime parem tegudest. TalTechi ja Tartu Ülikooli koostöös on loodud MIMIR Fellows-nimeline programm, mille eesmärk on koolitada uusi teadusmahuka ettevõtluse eksperte. Oma panuse andis üle 30 oma ala tipptegija – teadlased, investorid, ettevõtjad, ülikoolide ja riigi esindajad, et valitud tudengid saaksid hakata ise Eesti teadusmaastiku pusletükke kokku panema.
Sel moel kujundame põlvkonda, kes suudab rääkida nii teaduse kui äri keeles ning ehitada kahe maailma vahelist silda. Sama eesmärki kannab ka Startup Garage, eelmisel aastal loodud tudengiorganisatsioon, mille missioon on teha teoks noorte ideid ja kujundada Eestisse tugev iduettevõtluse kogukond.
Oma uurimistöös lõin mudeli, mis kogub kokku hargettevõtjaid pidurdavad kitsaskohad ja pakub neile lahendusi. Lahenduste elluviimisel mängivad olulist roll nii riik, ülikoolid kui ka tugisüsteem – alates investoritest ja inkubaatoritest kuni kiirenditeni. Kui tahame, et Eestist saaks järgmise põlvkonna süvatehnoloogia liider, peame hakkama väärtustama mitte ainult teadust ennast, vaid ka selle rakendusviise.
Ent selleks tuleb anda ohjad noorte kätte. Uskuge – üheskoos õpime, tegutseme ja kirjutame Eesti järgmist edulugu.
Kui tahame, et Eestist saaks järgmise põlvkonna süvatehnoloogia liider, peame hakkama väärtustama mitte ainult teadust ennast, vaid ka selle rakendusviise.
Rasmus Kalep töötas oma uurimistöös välja mudeli, mis kaardistab hargettevõtlust pidurdavad kitsaskohad ja pakub neile lahendusi.
