Ajakirjanik
Võib öelda, et Madis Moor on uue põlvkonna TalTechi doktorant. Lisaks õppejõu ametile Tallinna Tehnikakõrgkoolis ning hoolimata tihedast teadus- ja arendustööst sõidab ta heal tasemel rallit ning suudab vajadusel ise oma sõiduki võidusõiduosi valmistada.
Madis Moor on oma doktoriõpingute (töö teema on “Paindintegreeritud multifunktsionaalsete robottootmisjaamade arendus”) tõttu olnud seotud mitmete teadusarendusprojektidega. Ta on olnud Tehisintellekti- ja robootikakeskus AIRE projektijuht kahes ettevõttes, kus lisaks ettevõtte digikaksiku loomisele otsiti lahendusi robottöökohtade tulemuslikkuse tõstmiseks. Projekte tagantjärele hinnates tunnistab Madis, et kõige keerulisem oli tema jaoks hallata meeskonda ja aega, kuna ettevõtte Alise Technicu demoprojektis osalesid Taltechi, Tartu Ülikooli ning IMECC OÜ teadlased, kes kõik töötasid erineva graafikuga. Oli paras väljakutse panna nad projektis sujuvalt osalema.
Otsides lahendusi
Madise sõnul tekib arendusprojektide ajal palju uusi, jooksvaid probleeme. „Ajasurve tõttu peab lihtsalt otsustama, mis on vajalik ja kriitiline, ning mis ei ole. Kuna mu doktoritöö on seotud robootikaga, siis võtsime tootmisest ühe eksisteeriva robotitöökoha – tegemist oli robotpainutusega. Tegelikkuses vaatlesime võimalusi, kuidas vähendada tootmises tekkivaid pudelikaelu ning tõsta efektiivsust ning millised väikeste kuludega tööriistad võiksid anda suure efekti,“ selgitas ta.
See näide osutab, et kui muuta tootmise põrandaplaani ning roboti ja tööpinkide asetust, on võimalik saavutada palju efektiivsem olukord. Kuid takistuseks sai ikka ja jälle Eesti ettevõtetes esinev probleem: liiga väike tootmismaht. Ehk teisisõnu, kui vaadata suuremat pilti, siis ettevõttel pole mõtet muuta robottöökohta kiiremaks, kui sellele ei lisandu piisavalt tööd.
„Tegime ettevõttele ka digitaalse kaksiku, simuleerisime digitaalselt uusi põrandaplaane ja mängisime läbi erinevaid tootmisstsenaariume. See kõik ei pruugi pakkuda lõplikku tõde, aga annab meile kindluse, kas sinna suunda on mõtet vaadata, enne kui hakata liigutama mitmetonniseid seadmeid ja tootmist seisma panema,“ lausus ta.
Sama lugu oli ka ettevõttega Comodul OÜ, kus lisaks projekteerimisele on olemas tervet süsteemi haldav digitaalne kaksik. Lisaks programmeerimise alustamisele eelnenud tööle kontrolliti Comoduli süsteemid arvutisimulatsioonidega üle, et kõik masinate asendid oleksid loogilised ja ligipääsetavad.
Detailne info aitab koostada demoprojekti teostamiseks realistliku plaani. Pilt on illustratiivne | Foto: TalTech
Eesmärgist lähtuv
Comoduli projektijuhina komplekteeris Madis teadlikult väga väikese meeskonna − ta kaasas ainult ühe inimese, kelle kompetentsis oli ta kindel ja kellest uskus, et nad suudavad projekti kahekesi ära teha. „Tahtsin vältida ressursi raiskamist. Olin Martinš Sarkansiga (TalTechi inseneriteaduskonna vanemteadur) varem ka koostööd teinud ja teadsin, et ta on elektroonikas ja robootikas väga tugev, minu tugevuseks on aga tootmistehnoloogia ja -disain ning tootmisettevõtte taust. Seega moodustasime koos väga hea komplekti, mina tegin disaini ja koos kinnitasime selle,“ meenutas ta. Hiljem võeti juurde vaid mõned allhanke detailid ja ostutooted. Kogu projekt valmis nullist ehk rätsepalahendusena, milles kasutati standardkomponente nagu koostöörobot ja targad haaratsid.
„Tore oli vaadata, kuidas programmeerimisloogika muutus projekti jooksul kihiliseks. Teema päevakohasust näitab seegi, et me kirjutasime samal ajal tööst kaks teadusartiklit, millest üks just äsja ka ilmus. Kuna tegin need artiklid oma doktoritöö raames, oli see minu jaoks win-win olukord. Sain olla ettevõttele kasulik ja kirjeldada samal ajal ka teaduslikus võtmes sellise süsteemi arendust,“ rõõmustas ta. Esimene artikkel keskendus sellele, kuidas disainida olemasolevat, kvaliteedivõtmes toimivat robottöökohta üha kvaliteetsemaks. Artiklis osutati tootmise ja disainiga seotud nüanssidele. Teine artikkel hõlmas konkreetset programmeerimisjuhtumit ning eri seadmete omavahelist suhtlust, koostööd ja loogikat.
„Comodule’i koostööroboti projektis oli minul ja Martinšil rõõm näha, kuidas terviklahendus toimima läks. Muigama paneb see, et projekti kõige kiiremini lahendatavaks kavandatud osa osutus kõige ajamahukamaks. Tehisaru funktsioonidel põhineva kvaliteedikontrolli töökoha protsessid hõlmasid projekteerimist, valmistamist, koostamist, programmeerimist ning testimist – ideaalne näide tootearendusest,“ osutab ta.
Neile tootmisettevõtetele, kes soovivad kandideerida AIRE demoprojektile, soovitab Madis kõigepealt uurida, millised projekte loetakse abikõlbulikuks ning piiritleda seejärel võimalikult täpselt ja konkreetselt probleem ning see lahti kirjutada. „Detailne info aitab koostada demoprojekti teostamiseks realistliku plaani. Kindlasti ei tohi unustada, et AIRE ei tööta ühe konkreetse ettevõtte edu nimel, vaid demoprojekte teostatakse eesmärgiga aidata teisi sama valdkonna või probleemiga Eesti ettevõtteid,“ rõhutab projektijuht.
Rahvusvaheline koostöö
Madis on hõivatud mitmete rahvusvaheliste ja kodumaiste projektidega, millest osa on juba lõppenud ja muist veel kestavad. Enda sõnul on ta sattunud kokku tegusate inimestega, kes on teda kaasanud erinevatesse projektidesse. „Pole vahet, kas tegu on haridusliku või arendusprojektiga, projektitöö on äge, kuid sel peab olema ka tuntav väljund,“ leiab ta veendunult.
Kui uurida, milliseid oskusi vajatakse rahvusvahelistes projektides osalemiseks, sõnab Madis, et inseneeria on nagu rahvusvaheline keel, mille puhul ei oma tähtsust rahvus, vaid hoopis teadmised ja kogemused. „Lisaks erialaselt spetsiifilistele kompetentsidele tulevad esimesena mõttesse sellised märksõnad nagu meeskonnatöö, probleemilahendus ja pühendumus. Inseneeria on oma olemuselt nii lai valdkond, et meeskonnatöö ja pühendumus loovad eelduse õnnestumiseks. Üksi oleme tugevad oma valdkonnas, meeskonnaga aga paljulaiemal rindel,“ kinnitab ta.
Kui osades valdkondades tegutsevad spetsialistid kurdavad, et Eestist tulnutel on rahvusvahelisel maastikul tegutsemisel nn klaaslagi ees, siis Madis oma valdkonnas seda ei tunneta. „Klaaslage kindlasti ei ole, meie insenerid on hinnatud just oma praktiliste oskuste poolest ning paljud on jõudnud Euroopasse ja teevad seal ägedaid asju. Miks me neist väga palju ei kuule? Insener on enamasti tagasihoidlik ja ei uhkusta oma saavutustega. Siinkohal on just sellised persoonilood vägagi teretulnud, sest need tutvustavad noortele, kui ägedaid võimalusi inseneeria tegelikult pakub. Maailmatasemel võidusõiduautodest kuni isemõtlevate robotsüsteemideni.“
Inseneeria on nagu rahvusvaheline keel, mille puhul ei oma tähtsust rahvus, vaid hoopis teadmised ja kogemused.
Madis Moor sõidab heal tasemel rallit ning suudab vajadusel ise oma sõiduki võidusõiduosi valmistada | Erakogu
Valdkonna areng
Madis on Tallinna Tehnikakõrgkooli õppejõud ning alates 2024. aasta jaanuarist vastutab ta masinaehituse õppekava eest. Enda sõnul elab ta alles vastutusrikkasse ametisse sisse ning senine töö on eelkäijate vili.
Tehnikasuunaga koolide kaasaegsusest rääkides sõnab Madis, et ei Eesti tööstusel ega ka koolidel pole laborite või töökodade sisseseadega probleeme. „Koolides leidub baasõppeks piisaval hulgal kõrgetasemelist tehnoloogiat, probleem on pigem personaliga. Et väga heal tasemel õpetada, on vaja noori spetsialiste, kes tunnevad tänapäevaseid tehnoloogiaid. Näiteks masinaehituses on meil pooled õppejõud kuni 40-aastased, mis on väga hea saavutus,“ kinnitab ta.
Kui vaadata suuremat pilti ja küsida, kuhu tüürib Eesti masinaehituse õpe, võib Madise sõnul masinaehituse nimetus olla noorte jaoks natukene arusaamatu, kuigi tööstusliku taustaga kaugõppijatele on asi vägagi selge. Õppekava kaasaegsuse kohta ütleb ta, et tehnoloogiaerialale kohaselt peab masinaehitus olema aktuaalne. „See tähendab, et trendidega tuleb kaasas käia. Uuendusi lisatakse praktiliselt iga kord, kui õppekava muutub. Oleme kontaktis tööstusettevõtetega ning arvestame nende soovidega nii palju kui saame, kuna meie tudengid on nende sisend. Lisaks pakume ettevõtetele erialaseid täiendkoolitusi, et tõsta töötajate kompetentsi,“ selgitab Moor.
Õppija huvi ja tahe
Inseneriõppe eelduseks nimetab Madis eelkõige huvi ja pealehakkamist, kõik muu on õpitav ning jääb vajaduspõhiselt ise külge. Tema sõnul peab õppijal olema inseneriks saamiseks soov midagi luua, midagi uurida, leida seoseid ning analüüsida erinevat infot. „Põhimõtteliselt on inseneeria täis väljakutseid, millele tuleb luua tehniliste vahendite abil lahendusi. Olgu nendeks siis projekteerimine, arvutamine, simuleerimine või programmeerimine jpt, igaüks neist on terviksüsteemi üks osa,“ kinnitas ta.
Samas on põhikooliõpilaste käeline oskus olnud juba pikemat aega langustrendis. Madise sõnul võib seda tendentsi märgata juba ülikooliski. „Hästi on näha, et noortel insenerihakatistel, kes tulevad meile ameti- või kutsekoolidest, on hea käeline oskus, analüüsi ja teoreetilise poole pealt on neil aga puudujääk. Keskkoolist tulnud noortega on vastupidi. Nende käed on võib-olla vähem osavad, aga matemaatika, füüsika – inseneri töös vajalikud baasteadmised – on tugevamad,“ osutas ta. Tema sõnul oleks ideaalne lahendus, kui neid kaht poolt saaks tuua teineteisele lähemale, sel moel tekiks Eestisse kindlasti palju rohkem väga häid insenere.
„Siin on tugev mõttekoht. Riik püüab Inseneriakadeemia kaudu olukorda parandada ja meelitada lapsi juba maast-madalast insenerialadele lähemale. Eks kõik need protsessid võtavad palju aega, aga kui kõik lõpuks tööle hakkab, siis viie-seitsme aasta pärast on see väga tähtis faktor. Mina usun, et käeline osavus on kompetentse inseneri baasoskus. Kuidas on võimalik luua midagi uut ning toimivat, kui sa ise pole oma kätega midagi teinud?“ viskab Madis õhku küsimuse.
Inseneriõppe eelduseks nimetab Madis eelkõige huvi ja pealehakkamist, kõik muu on õpitav ning jääb vajaduspõhiselt ise külge.
Kaalutud valikud
Enda doktoriõppe valikute kohta ütleb Madis, et kuna ta on TalTechis tööstusdoktorant, keskendub ta rohkem praktilist laadi uurimistööle. „Ma arvan, et see oli loogiline enesearengu etapp. Magistrikraadi kaitsmisest oli mõned aastad möödas, hariduslike projektidega oli selleks ajaks parajalt tööd tehtud. Oli aeg uueks väljakutseks, aeg taas rohkem tööstuse poole vaadata,“ selgitas ta.
Kuigi võib tunduda, et päevategemised täidavad Madise vaba aja, siis nii see ometi pole. Viimased kaksteist aastat on mees tegelenud rallisõiduga E9 masinaklassis, alguses piirkondlikel võistlustel, pärast väikest pausi kaardilugeja rollis, seejärel aga, kogenumana, juba ise rooli keerates. Kui esimesed võistlused sõideti veel renditud autoga, siis hilisemate sõitude tarbeks ostis ta endale 1988. aasta BMW E30-ne. Kuigi vahepeal tabasid sõitjaid erinevad tehnilised probleemid, hindab Madis möödunud hooaega väga heaks. Osaleti kuuel rallil, millest viiel lõpetati võistlus poodiumil. Üldkokkuvõttes tuldi juba mitmendat korda teisele kohale.
Madis Moor sõidab heal tasemel rallit ning suudab vajadusel ise oma sõiduki võidusõiduosi valmistada | Erakogu
„Kuna ma sõidan sellises klassis, kus sõidukile esitatavad nõuded on üsna vabad, siis saan kasutada oma erialaseid teadmisi auto arenduses, näiteks pöördprojekteerimises, mille alla kuulub 3-D skaneerimine ja detailide disain. Samas valmistan ma üsna heal tasemel CNC-seadmetega detaile. Paljud detailid ongi minu enda projekteeritud ja valmistatud, kuigi auto küljes näevad need välja nagu oleksid poest ostetud,“ muigab Madis.
Ta lisab, et piiratud eelarve ja vahenditega hobi puhul on üsna harukordne, kui suudad vajalikke asju ise valmistada ja ei pea neid poest kalli raha ees ostma. „Aega küll kulub, aga see on pigem eneseteostus. Tore on toimivaid asju ise projekteerida, eriti kui näed, kuidas nad masina küljes töötavad. Samas, kui vastutusrikkad osad, näiteks piduriosad, peaksid mingil põhjusel purunema, siis oled oma heaolu eest ise vastutav,“ tõsineb ta.
Oma eripalgeliste tegevuste kohta ütleb Madis, et on oma inseneriteekonna algusest saati tegutsenud päris mitmel rindel ja eri valdkondade omavaheline sidumine pole olnud keeruline. „Just vastupidi! Kuigi töötan õppejõuna, pean end siiski inseneriks ning võrreldes igapäevase koolitamisega pakuvad erinevad arendusprojektid põnevaid väljakutseid. Lisaks kasutan oma teadmisi ja oskusi hobides, seega võib öelda, et ei ole pidanud millestki loobuma, vaid olen hoopis õppinud aega üsna efektiivselt jagama. Ning kõikide nende tegevuste taga on toetav pere!“
