TalTech meediasuhete juht
Olukorras, kus tööstustoodang on langenud enam kui aasta ning jaanuar tõi uued maksutõusud, on muutus mitte ainult konkurentsieelis, vaid vahel vältimatu vajadus. Millised need olla võiksid, arutlevad tehisintellekti- ja robootikakeskuse AIRE nõuandva kogu liikmed.
Riigikogu liige Andres Sutt peab olulisimaks vähendada keskkonnajalajälge, sest seda ootavad investorid ja tarbijad – eriti noorem põlvkond. Investeeringud keskkonnajalajälje vähendamisse on konkurentsieelis. „Erainvesteeringute maht peab kasvama vähemalt viis protsendipunkti, parem veel kui kümme. See tähendab, et aastas tuleks investeerida suurusjärgus kaks kuni neli miljardit eurot rohkem,“ leiab Sutt, lisades konkreetseid soovitusi: investeeringud taastuvenergeetikasse, puhast energiat tarbivasse energiamahukasse tootmisse ning tehisintellekti kasutuselevõttu.
Tehisintellektipõhised lahendused ei ole ainult globaalsete ettevõtete nagu Facebook, Amazon või Google mängumaa, tegu on kasvava tehnoloogiavaldkonnaga, mille nutikal rakendamisel saavad enda tööd parendada ning suurema lisandväärtusega tooteid välja töötada kõik ettevõtted, kes kasutavad oma ärimudelis veidigi andmeid. Just seda valdkonda toetab nõu ja rahaga tehisintellekti- ja robootikakeskus AIRE.
Andres Sutt soovitab kasutada ära kogu tuuleenergia potentsiaali. Selleks peaksime investeerima maismaa tuuleparkidesse ca 6 miljardit eurot ja meretuuleparkidesse ligi 20 miljardit eurot ning seda praeguse kümnendi jooksul. Näiteks iirlased on hinnanud, et nemad ekspordiksid umbes 90 protsenti meretuulest toodetud energiast ning nende potentsiaal on meie omast oma kümme korda suurem.
Peaksime investeerima maismaa tuuleparkidesse ca 6 miljardit eurot ja meretuuleparkidesse ligi 20 miljardit eurot ning seda praeguse kümnendi jooksul.
Suti ideel on ka teine pool – tuuleenergia tootmine eeldab ökosüsteemi, mis põhineb rohelisel vesinikul. Teine tuuleenergia positiivne kaasmõju avab ukse energia- ja kapitalimahuka rohelise tööstuse tekkeks. Öeldakse, et see on muna ja kana küsimus, kuid tööstusinvesteeringute tulekuks peab esmalt olema kana ehk roheline energia ning siis tulevad ka munad ehk tööstus.
Vaja on tööstuse ja infotehnoloogia vahelist sünergiat
Tarkvararobootika ettevõtte Flowit partner Juhan-Madis Pukk leiab, et vaja on luua mitte ainult IT- lahendusi, vaid tööstuse ja infotehnoloogia vahelist sünergiat. Selline koostöö aitaks luua uusi nutikaid ja eksporditavaid omatooteid, mille marginaal oleks allhankest tunduvalt suurem. Puki sõnul on selleks vaja kombineerida tööstusest, inseneeriast, infotehnoloogiast, disainist, turundusest ja müügist pärit oskusi. „Hea näide on see, et Ajujahis kasutatakse äppide kõrval mingite konkreetsete murede lahendamiseks üha rohkem tarku füüsilisi tooteid ja kombinatsioone,“ tähendas ta.
Ta meenutab, et IT-valdkond hakkas kiiresti arenema, sest Eesti oli unikaalses positsioonis, kus kõike pidi nullist looma. Ei olnud vanu süsteeme, mis oleks seganud uue loomist ja vaba mõttelendu. Sama rada ja analoogseid loogikaid järgides on tekkinud idufirmade kogukond.
Eesti sai tuule tiibadesse tänu haridussüsteemi heale tasemele ja õnnestunud riskantsetele otsustele nagu Tiigrihüpe ja arvutiklasside vaba kasutus. Algselt arendati paljuski teenusettevõtteid, millest mitmed on täna välisturgudel väga edukad, nii on aga jõutud samm-sammult just oma toodete arendamiseni, olgu see siis Skype, Wise, Bolt või paljud teised.
Ettevõtja, visionäär ning Eesti Masinatööstuse Liidu nõukogu esimees Veljo Konnimois soovitab samuti panustada IT-sse: „Kui lähema kümne aasta jooksul ei võta IT-teenuste ja toodete osakaal kaks kolmandikku majandusest enda alla ega hakka väärtust looma, ei saa me rääkida sellest, et Eesti tööstusel on tulevikku.“
Jukka Partikainen ABB-st leiab, et tuleviku kindlustamiseks on vajalik investeerida: „Kuna meie ressursid Eestis on piiratud, siis on oluline, et meil on paigas selge visioon ja strateegia, kuhu me panustame. Portfoolio ei tohi olla liiga lai – ei ole võimalik keskenduda korraga kõigele, tuleb targalt valida. Rahvusvahelised investeeringud ja raha tulevad siia ainult siis, kui meil on piisavalt oskuseid ja tööjõudu. Selle tagamiseks tuleb teha iga päev tööd ka järelkasvuga.“
Konnimois lisab: „Meil pole selliseid fundamentaalseid investeeringuid, mida ei saa ringi pöörata või mis takistaksid turuga kaasa minemist. Kui turg on investeeringuid nõudnud, oleme saanud need paindlikult ellu kutsuda.“
Näiteks saaks pöörata eeliseks vanad nõukogudeaegsed tootmispiirkonnad – mitte küll loomakasvatuseks, vaid uue väärtuse loomiseks. Nende piirkondade arendamiseks soovitab Konnimois kasutada näiteks tõukefonde.
Kui lähema kümne aasta jooksul ei võta IT-teenuste ja toodete osakaal kaks kolmandikku majandusest enda alla ega hakka väärtust looma, ei saa me rääkida sellest, et Eesti tööstusel on tulevikku.
Uuenduslikud inimesed ja arenev kultuur
„Meie tugevuseks on paindlikkus ja oskused,“ leiab ABB juht. „Eesti on korduvalt tõestanud, et suudame kiirelt muutuvate oludega kohaneda ja vajadusel suunda muuta. Samuti on meil hea allhankijate võrgustik. Bürokraatia tase Eestis on madal ja see teeb äritegemise oluliselt lihtsamaks. Eesti on rikas ka uute ideede poolest.“
Aga meepotis on ka tõrva. Konnimois toob nõrkustena välja inimesed, kellel on pensionile veel vara minna, aga endal ideid enam pole ja teiste uusi mõtteid ligi ei lasta. „Selline paigalseis meid arengus edasi ei vii. Seda on nii avalikus sektoris, kohalikes omavalitsustes kui ka ettevõtluses,“ usub Konnimois ja leiab, et põlvkonnavahetus võiks toimuda kiiremini. Küll aga võiksid kõrvale astuvad inimesed aidata noortel ehk teinekord hoogu pidurdada või enne otsustamist uus vaatenurk leida.
Partikainen teab, et Eesti tööstuskultuur on Kesk-Euroopa ja lähinaabritega võrreldes veel noor. Meie ühine väljakutse on rohkem näidata, kuivõrd kaasaegne ja mitmekülgne on Eesti tööstus. „Meil oleks vaja rohkem osaleda ka näiteks Euroopa messidel ning tuua meie tööstus ja oskused ka väljaspool Eestit rohkem pildile. Aga kõik algab taaskord meie haridusbaasist – meie koolides peaks olema ka rohkem õpetajaid, kellel on nii tööstusalaseid oskusi kui ka kogemusi. See aitaks oluliselt tõsta koolides tehnilisi erialasid esile,“ leiab Partikainen.
Pukk pakub, et partnereid tuleb leida ka Eesti välisesindajate hulgas, kellel võiks olla kvoot: tuua aasta jooksul kaks müügivihjet. Nende vahendamiseks on võimalik luua tehnoloogiline platvorm. Näiteks läheb suursaadik mõnes riigis õhtusöögile, kus tema kõrval istub tööstur, kes kurdab, et tal on raskusi teatud tootele hea partneri leidmisega. Suursaadik võtab selle peale välja telefoni ja avab rakenduse, kus ta saab sisestada soovitud märksõnad ja leida Eestist kohe võimalikud tarnijad.
Meie koolides peaks olema ka rohkem õpetajaid, kellel on nii tööstusalaseid oskusi kui ka kogemusi. See aitaks oluliselt tõsta koolides tehnilisi erialasid esile.
Edukas tööstus vajab uut hingamist
Uut hingamist on vaja ka organisatsioonidele – kriisiaegadel vanaviisi toimetavad ettevõtted jäävad paratamatult kaotajaks. Võidavad need, kes mõtlevad välja uusi lahendusi, pakuvad teistsuguseid teenuseid või muudavad hinnastust. Juhan-Madis Pukk leiab, et kriis on hea aeg, et leida konkurentide ja teiste valdkondade ettevõtete seast partnereid, kellega koos luua sünergilisi uusi lahendusi ja tooteid.
Konnimois soovitab võtta šnitti Wolf Groupist, kes on samm-sammult ehitanud mitmel pool üles mahuäri. Näiteks hakkavad nad avama tehast Hispaanias, et olla Lõuna- ja Põhja-Ameerika turgudele lähedal. Ettevõtja eeskujudeks on ka Starship ja muidugi Skeleton Technologies. Meil võiks olla rohkem brände, mida müüa kontinentidevaheliselt. Soome müük ei ole eksport, see on koduturg.
Wolf Group on ise öelnud, et Võrru on keerulisem transportida kui Helsingi, Vantaa või Jyväskylä piirkondadesse, kus on olemas regulaarne transport.
Kui müügiraadiused muutuvad suuremaks, tuleb julgeda ka neile turgudele lähemale minna. Müügimehi, kelle hulka kuuluvad ka riigi esindajad, peaks nägema pigem lennujaamades kui kontorites. „Ma kuulen meelsamini vabandust, et ei jõudnud väliskohtumiselt tagasi ja ollakse lennujaamas lõksus, kui tobedaid vastuseid infotundides,“ põrutab Konnimois.
Suti arvates tuleb eeskujusid otsida nende seast, kes on meist mingis kategoorias paremad. Me ei saa kopeerida kellegi teise edulugu, kuid saame sellest õppida ja kirjutada enda oma.
Jukka Partikainen peab meie eeskujudeks meie enda tööstureid. Meil on Eestis suur hulk tugevaid tööstusjuhte, mida näitab ka ABB ja Äripäeva Tööstusuudiste koostöös toimuv Aasta Töösturi konkurss. Samuti on meil head teadmised ministeeriumides (näiteks Haridus- ja Teadusministeeriumis ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis). Partikainen leiab kokkuvõtteks, et saaksime õppida rohkem teineteise kogemustest – nutikad juhid teevad koostööd.
Ootamatu idee
Veljo Konnimois pakub välja koolide ja majandusmõju kooskõla mõõtmise: „Oleme PISA testides väga head, kuid me ei ole osanud oma oskusi rahaks teha. Arvan, et võiksime hinnata koole algkoolist kuni ülikoolini mõjukuse järgi. Millist mõju avaldas selle kooli konkreetne aste majandusele? Mitte vilistlaste arvu ega eksamitulemuste järgi. Vaid selle põhjal, milline oli nende lõpetajate mõju ühiskonnale. Seda saab hinnata maksulaekumise järgi: millise keskmise palgaga nad turul osalevad.”
Lõpetajate arv ja keskmine hinne on subjektiivsed. Mõju majandusele on objektiivne. Ühest otsast valab kool isikukoodid sisse, teisest otsast annab maksu- ja tolliamet ning äriregister teised andmed välja. Teatud filtreid sättides ja GDPR-iga kooskõlas saame me väga hea tööriista, et hinnata, kus on puudujäägid ja kuhu peame juurde investeerima, et positiivset mõju skaleerida. Siin võib hakata silma paistma ka väike kool. Hea näide on Hando Sutter. Ta käis ühes eksperimentaalkoolis, kus reaalained süvendatult ette võeti. Terve tema lend oli geniaalne.
