Pirjo Spuul: Eesti tulevikku mõõdetakse tervelt elatud aastates

Pirjo Spuul: Eesti tulevikku mõõdetakse tervelt elatud aastates. 02.03.2026. Arvamus põhineb 27. veebruaril 2026 Tallinna Tehnikaülikoolis peetud Eesti Vabariigi aastapäeva aktusel peetud kõnel. Eesti Vabariigi 108. sünnipäeval tähistame riiki, mis on püsinud mitte oma suuruse, vaid visaduse ja tarkuse najal. Meie ajalugu on olnud keeruline, kuid oleme alati leidnud tee edasi – mitte juhuse läbi, vaid tänu inimestele, kes on uskunud iseseisvusesse, haridusse, teadusesse ja koostöösse. Seisan teie ees geeniteadlasena, mikrobioloogina, keemia ja biotehnoloogia instituudi juhina, tervise- ja toidutehnoloogiate fookustippkeskuse kaasjuhina, abikaasa ja emana, aga eelkõige inimesena, kes usub Eesti tulevikku. Olen pärit Haapsalust. Minu ema on meditsiiniõde. Lapsena nägin kõrvalt, mida tähendab päriselt hoolida. Mida tähendab olla valves siis, kui teised puhkavad. Mida tähendab teha vaikselt ja järjepidevalt head. Eesti meditsiinisüsteem ei olnud tol ajal hiilgav, aga seal töötasid pühendunud inimesed. Ema jälgides nägin seal palju inimlikkust. Minu isa on kuldsete kätega mees – inimene, kes suudab panna kokku ükskõik millise masina ning leida lahenduse ka siis, kui teised on käega löönud. Just sellest pinnasest kasvas minu tee teadusesse. Tahtsin panustada tulevikutehnoloogiasse – geenitehnoloogiasse. Nii seda tol ajal reklaamiti. Minu kaks armsat tädi lahkusid meie seast liiga vara vähi ja bakteriaalse nakkuse tõttu. Seetõttu soovisin neid teemasid lähemalt uurida. Täna juhin uurimisrühma, mille eesmärk on viia nakkushaiguste diagnostika uuele tasemele, mis tähendab muuhulgas patogeenidest põhjustatud vähi varajast avastamist ja ennetamist. Minu teadlaseks kasvamine ei toimunud ainult Eestis. Olin kaksteist aastat ära – Soomes ja Prantsusmaal. Lisaks teadusele õppisin tundma ka erinevaid ühiskondi. Nägin, kuidas toimivad sealsed ülikoolid, kuidas sünnib teaduspoliitika, kuidas ehitatakse üles uurimisrühmi ja kasvatatakse rahvusvahelist koostööd. Soomes kogesin süsteemsust ja rahulikku järjepidevust. Prantsusmaal nägin aga akadeemilist traditsiooni ja intellektuaalset kirge, millest on sajandite jooksul vormunud välja teadusliku mõtlemise selgroog. Nägin, kui oluline on rahvusvahelisus. Teadus ei kuulu ühele riigile – teadmised ja koostöö liiguvad üle piiride. Mõistsin siiski, et eestlasena tahan tulla tagasi kodumaale. Tahan panustada siin uute teadmiste ja välismaal kogetuga. Olla koos oma perega kodumaal. Et minu lapsed saaksid kasvada Eestis selle kultuuri keskel, mis on omane mulle, minu vanematele ja vanavanematele. Usun, et need väljas oldud aastad rikastasid mind nii inimese kui ka teadlasena. Muutusin kindlasti tolerantsemaks ning minu silmaring avardus suuresti. Soovitan kõigil kogeda mõnda aega Eestist eemalolekut – teadlasele on see tegelikult hädavajalik. Eemalt vaadates omandavad asjad tihtipeale teise väärtuse, me hakkame hindama seda, mida muidu peame enesestmõistetavaks. Kiluvõileib vabariigi aastapäeval võib eemal olles tunduda luksusena. Olen nüüd olnud TalTechis kümme aastat. Need aastad on näidanud, et meie ülikool on erakordselt avatud. Mul on olnud võimalus olla teadlane, projektijuht, direktor ja õppejõud. Hea süsteem toetab kasvamist. Loodusteadlasena tean, et kui ökosüsteem on terve, ei suru see mitmekesisust alla – vaid kasutab seda arenemiseks ja tugevuseks. Loodusteadlasena tean, et kui ökosüsteem on terve, ei suru see mitmekesisust alla – vaid kasutab seda arenemiseks ja tugevuseks. Tugev Eesti on terve Eesti Filmirežissöör ja amõtleja Ilmar Raag on tabavalt märkinud, et kipume Eestit kirjeldama mineviku kaudu, justkui otsides „kuldset aega“, mida sooviksime tagasi tuua. Kuid ülikoolis peab meie pilk olema suunatud eelkõige ettepoole. Täna tehtud valikud kujundavad homset ühiskonda. Ainsa Eesti tehnikaülikoolina on meie missiooni keskmes Eesti kestliku arengu toetamine ja rahva heaolu suurendamine. Muutuvas keskkonnas peavad meie arengusuunad peegeldama ühiskonna vajadusi. Sellise visiooni elluviimiseks on TalTech koondanud oma tugevused fookustippkeskustesse. Sealne potentsiaal peitub koostöös – erinevate teadusrühmade, erialade ja teaduskondade teadmiste ühendamises. Fookustippkeskustes ei tegeleta juhuslike teemadega, vaid valdkondadega, millega seisavad silmitsi meie ülikool, Eesti riik, Euroopa ja kogu maailm. Üks neist strateegilistest suundadest on tervis. Minu jaoks on tervis ka isiklik missioon. Mul on au olla koos professor Jana Holmariga tervise- ja toidutehnoloogiate fookustippkeskuse kaasjuht. Meie fookustippkeskus ühendab 41 uurimisrühma kõigist ülikooli teaduskondadest ning vaid üheskoos saame me pakkuda lahendusi suurtele väljakutsetele. Räägime sageli Eesti tugevusest kaitsevõime, majanduse või digiriigi kontekstis. Usun, et on oluline rõhutada ka seda, et tugev Eesti on terve Eesti. Tervis tähendab elujõudu, töövõimet, loovust ja vastupidavust. See tähendab ka võimalust unistada ja tulevikku ehitada. Tervisevaldkond seisab täna silmitsi tõsiste väljakutsetega. Rahvastik vananeb ning koos sellega sagenevad kroonilised haigused. Ravikulud kasvavad, samal ajal seisab tervishoiusüsteem silmitsi tööjõupuudusega. Maailma kasvava rahvastiku vajaduste rahuldamiseks peame minema lineaarselt massitarbimiselt üle ringmajandusele ja jätkusuutlikele toidusüsteemidele. Selle ülemineku keskmes on tõhusad ja teaduspõhised ennetustegevused, mis vähendavad haiguskoormust enne haiguste tekkimist, ning nutikad tervise- ja toidutehnoloogiad, mis toetavad inimest tema igapäevastes valikutes. Maailma kasvava rahvastiku vajaduste rahuldamiseks peame minema lineaarselt massitarbimiselt üle ringmajandusele ja jätkusuutlikele toidusüsteemidele. Tehnoloogia kui teadusliku kvaliteedi võimendi Tervisest ja tervisedendusest rääkides ei saa me mööda tehisarust. Seegi teema on koondunud meie ülikoolis fookustippkeskusesse. Hiljuti kõnetas mind professor Jaak Vilo mõte, et tehisintellekt võib muuta tervishoiu inimlikumaks. See on mõnevõrra üllatav vaatenurk. Oleme harjunud kuulma arutelusid tehisaru ohtudest – selle mõjust töökohtadele, arengule ja vaimsele tervisele. Tehisintellekti kujutatakse sageli külma ja kalkuleeriva tehnoloogiana, mis asendab inimliku masinlikuga. Professor Vilo juhib aga tähelepanu millelegi väga olulisele. Kui tehisintellekt võtab enda kanda andmemahu analüüsi, mustriotsingu ja rutiinse võrdlustöö, vabaneb arstide kõige kallim ressurss – aeg. Aeg olla patsiendi kõrval. Aeg kuulata. Aeg selgitada. Seega ei pea tehisaru tervishoiust inimlikkust ära võtma – ta võib selle hoopis tagasi tuua. Juba täna on tehisintellekt viinud näiteks radioloogia uuele tasemele – masinõppemudelid suudavad analüüsida röntgen- ja kompuutertomograafiapilte täpsusega, mis aitab avastada varajase staadiumi kõrvalekaldeid. Tehisaru aitab tuvastada haigusriskide mustreid, leida uusi biomarkereid ning ennustada, kuidas inimese tervis ajas kujuneda võib. Paratamatult pean mõtlema, kas minu tädid oleksid täna minu kõrval, kui tol ajal oleks olnud olemas tänased teadmised ja tehnoloogiad. Sellega tegelevad teadlased nii meie ülikoolis kui ka kogu Euroopas. TalTechi juhitav tervise digikaksikute projekt, mida mul on au koordineerida, ühtlustab üleeuroopalisi terviseandmeid. Eesmärk on prognoosida haigusriske, hinnata raviefektiivsust ning leida olemasolevatele ravimitele uusi sihtmärke. Siin on aga üks oluline aspekt – mudel on ainult niivõrd hea, kuivõrd head on andmed. Tehisarupõhiste süsteemide puhul on andmete kvaliteet kriitilise tähtsusega. Kui sisend on ebatäpne, kallutatud või lünklik, ei päästa meid ükski algoritm. Tehnoloogia on otsekui teadusliku kvaliteedi võimendi. Kvaliteedi olulisust rõhutas eelmisel nädalal siinsamas saalis peetud kõnes ka Eesti Teaduste Akadeemia president, professor Mart Saarma. Ta tõi esile, et peame säilitama kriitilise meele, kuna meid ümbritseb liiga palju müra, mittekvaliteetseid teaduspublikatsioone ja -andmeid. Kui tehisintellekt võtab enda kanda andmemahu analüüsi, mustriotsingu ja rutiinse võrdlustöö, vabaneb arstide kõige kallim ressurss – aeg. Aeg olla patsiendi kõrval. Aeg kuulata. Aeg selgitada. Seega ei pea tehisaru tervishoiust inimlikkust ära võtma – ta võib selle hoopis tagasi tuua. Tasakaal ei ole luksus Aja puudumine on väga akuutne teema ka ülikoolis, sest nii juhtidel, teadlastel, õppejõududel kui ka üliõpilastel näib aega alati puudu olevat. Kas tuleb tuttav ette? Tempo tõuseb. Projektid lisanduvad. Ootused kasvavad. Mõnikord tundub, nagu oleksime pidevas treeningsaalis, kus üha suurenev töökoormus peaks kasvatama meie vastupidavust. Ja mõnda aega ta kasvatabki. Kuid nagu loodus on määranud – ka kõige treenitum lihas väsib, kui taastumist ei järgne. See kehtib ka positiivse stressi korral. Hiljutine Ann Leen Mahhovi arvamusartikkel tuletas meelde, et inimese organismis töötab evolutsiooniliselt kujunenud „võitle või põgene“ mehhanism. Stressiolukorras aktiveerub sümpaatiline närvisüsteem, vabanevad kortisool ja adrenaliin, veri suunatakse lihastesse, hingamine kiireneb. Keha valmistub ohu eest põgenema või sellele vastu astuma. See süsteem on loodud lühiajaliseks ohuks. Pärast seda peab käivituma parasümpaatiline närvisüsteem – taastumine, seedimine, puhkus. On ilmne, et nende kahe süsteemi tasakaal on ülioluline. Stressiolukorras kulutatud ressursid peavad taastuma. Taastumiseks vajame kvaliteetset und, täisväärtuslikku toitumist, füüsilist liikumist, aega lähedastega ja aega iseendale. Tasakaal ei ole luksus, see on bioloogiline paratamatus. Looduseski esinevad puhkeperioodid – talv on taastumise aeg. Sarnaselt vajame meiegi oma „talvehetki“. Ehk saame siin kas või osaliselt kasutada tehisaru kui väsimatut abilist, kes aitab tasakaalustada koormust, automatiseerida analüüsi ja vabastada aega sellele, mis on tõeliselt oluline. Nagu ütles president Alar Karis oma aastapäevakõnes: hea töötaja ei ole see, kes lahkub kontorist viimasena. Hea töötaja on see, kellel jääb tehtud töö kõrvalt energiat kvaliteetselt elada. Oleme muutuste keskel ning senised arusaamad, elurütm ja harjumused ei pruugi enam täielikult toimida. Peame pidevalt kohanema. Loodusteadlasena tean, et evolutsioon ei premeeri kõige tugevamat, vaid kõige kohanemisvõimelisemat. Kohanemisvõime on arengubioloogia keskne printsiip. See kehtib liikide, ökosüsteemide ja ka institutsioonide kohta. Tehisaru ei mahu eilsetesse raamidesse. Seda ei saa käsitleda vana loogika järgi ega suruda olemasolevatesse struktuuridesse. See muudab keskkonda, milles me mõtleme, õpime ja töötame. Meie ülesanne pole sellele vastu seista, vaid õppida leidma uut tasakaalu – teha nii omavahel kui ka uute tehnoloogiatega tarka koostööd. Paraku näeme ühiskonnas tihtipeale vastupidist trendi. Sotsiaalmeedia ja juturobotid loovad meile individuaalseid infomulle, võimendavad vastandumist ja eraldavad inimesi üksteisest. Kui kunagi kujundas turgu pakkumine, siis täna määrab suunda nõudlus. Me pole enam pelgalt tarbijad, vaid suunamudijad, kujundades oma valikutega seda, mida luuakse, arendatakse ja meile näidatakse. Algoritmid võtavad meie eelistustest õppust ning mõjutavad tasapisi seda, kuidas me maailma näeme ja iseennast mõtestame. Tasakaal ei ole luksus, see on bioloogiline paratamatus. Looduseski esinevad puhkeperioodid – talv on taastumise aeg. Sarnaselt vajame meiegi oma „talvehetki“. Meie suurim supervõime on meie aju Tehisaru seab väljakutse ka haridusele. Kuidas toetada tudengeid keskkonnas, mille nutiseadmed ja kiire infotarbimine killustavad tähelepanu? Kuidas õpetada süvenemist ajastul, mis soosib kiirust? Ka tööturu ootused muutuvad kiiremini kui õppekavad. Seetõttu ei seisne doktorikraadi suurim väärtus üksnes erialastes teadmistes, vaid mõtlemise kvaliteedis – võimes süvitsi analüüsida, seoseid näha ja edasiviivaid küsimusi esitada. Peame pidama meeles, et meie suurim supervõime on meie aju. Kui me seda ei treeni ega kasuta seda kriitiliseks mõtlemiseks, empaatiaks ja loovuseks ega kaitse seda, ei tee neid asju meie eest ära ka ükski tehisintellekt. Peame tagama, et tehisaru oleks tööriist, mis võimestab me mõtlemist, mitte aju asendav instrument, mis võtab mõtlemise üle. Vastutus ja iseseisev otsustusvõime peavad jääma inimesele. Ja ärme unusta päriselt kohtuda. Olla koos. Vestelda ilma ekraanita. Jagada aega pere, sõprade ja kolleegidega. Peame tagama, et tehisaru oleks tööriist, mis võimestab me mõtlemist, mitte aju asendav instrument, mis võtab mõtlemise üle. Avatus ja koostöövalmidus on ka TalTechi üks väärtustest. Valdkondadeülene koostöö on võimestatud just fookustippkeskustes ning interdistsiplinaarne lähenemine on tänapäeva keeruliste probleemide lahendamisel kriitilise tähtsusega. Lisaks on tervisevaldkonnas oluline teha koostööd haiglate ning farma- ja biomeditsiiniettevõtetega, et viia laboritulemused toodete või uudsete tehnoloogiate kujul turule. Samas ei tohi alaväärtustada baasteadusi – vundamenti, millest võrsuvad innovaatilised rakendused. Benjamin Franklin on öelnud: „Ütle mulle ja ma unustan, õpeta mind ja ma mäletan, kaasa mind ja ma õpin.“ Kui akadeemilisest ideest kasvab rahvusvahelise haardega hargettevõte, ei kahanda see teadust, vaid tõestab selle elujõudu. Teaduspõhine innovatsioon loob väärtust siis, kui see jõuab inimesteni. Tervise- ja toidutehnoloogias tähendab see reaalseid, igapäevaelu muutvaid lahendusi. Hea ülikoolipere, täna tähistame Eesti iseseisvust. Kuid tähistame ka tulevikku, mida ehitame teaduse, tehnoloogia ja tervise kaudu. Soovin, et ehitaksime Eestit, kus inimesed elavad kauem ja tervemalt, kus vaimset tervist toetatakse ilma häbita ning kus teadus ja tehnoloogia muudavad elu paremaks – pakume rohkem tervelt elatud aastaid kõigile. Soovin, et ehitaksime Eestit, kus inimesed elavad kauem ja tervemalt, kus vaimset tervist toetatakse ilma häbita ning kus teadus ja tehnoloogia muudavad elu paremaks – pakume rohkem tervelt elatud aastaid kõigile.