TalTechi Vastutustundliku majanduse ja ESG keskuse juht
Kui kaua peaks töötama telekas, köögikombain või arvuti? Aga kui kaua kestab villane mantel, täispuidust mööbel või lapse mänguasi? Õigeid vastuseid on palju – igaühel omad.
Toodete planeeritud vananemine ei ole majandusruumis midagi uut. Ligi sada aastat tagasi leppisid suurimad lambipirnitootjad eesotsas Osramiga kokku, et hõõglambi kasutustunde vähendatakse 2000 tunnilt umbes 1000 tunnile. Seda kokkulepet tuntakse majandusajaloos kui Phoebuse kartelli, mis toimis suhteliselt edukalt kuni Teise maailmasõja alguseni. Hilisemad uurimised ja kohtuotsused nii Euroopas kui ka Ameerikas kinnitasid pirnitootjate kokkuleppeid, mille eesmärk oli suurendada pirnide läbimüüki ja ettevõtete kasumit.
Ebamõistlikult lühike kasutusiga
Planeeritud vananemisest saab rääkida juhul, kui toote kasutusiga on ebamõistlikult lühike või selle parandamine ja uuendamine on tehtud kalliks või suisa võimatuks – kui seadmete tarkvarauuendused ei toeta enam vanemat seadet või kui mõne detaili eluiga on teadlikult lühendatud, mistõttu kogu seade lakkab töötamast, ja samas pole väljavahetamist vajavat osa rahaliselt otstarbekas ega võimalik uuega asendada (osad ei ole lahtivõetavad ega liidestatavad).
Kuigi meie majapidamises võib olla veel töötav Riga pesumasin või vana hea vahvliküpsetaja, ei saa me neid kasutada, sest pistikupesad ja stepslid ei sobitu. Siiski kasutan ma oma köögis ikka veel üht 1980. aastate Moulinexi köögikombaini – hetkel on seda võimalik uudistada TalTechi fuajees, vanade asjade näitusel „Hoia seda, mis kestab!“.
Toode, mille üks komponent läheb enamasti kõigil eksemplaridel üheaegselt katki, tekitab kahtlusi. Tarbijal on keeruline märgata tarkvaraga trikitamist, mis on samuti osa planeeritud vananemisest. Näiteks võib uuendus muuta vana seadme ilma selge põhjuseta aeglasemaks või ebastabiilsemaks või siis ei pruugi rakendused ja teenused toetada enam vana, kuid toimivat riistvara.
2016–2017. aastal selgus, et Apple aeglustas oma tarkvarauuendustega teadlikult vanemate iPhone’ide protsessoreid. Asja ilmsikstulek sundis Apple’it küll rikkumist tunnistama ja tarbijate ees vabandust paluma, kuid uute seadmete müük hakkas jõudsalt kasvama, sest tarbijatele jäi mulje, et vana telefon on lootusetult kasutuskõlbmatu.
1980. aastate Moulinexi köögikombainid on legendaarse vastupidavusega.
Õigus parandada
Teine tegur, mis muudab kasutuskõlblikud tooted – nagu rõivad, tehnika ja sisustuselemendid – justkui kasutuskõlbmatuks, tuleneb moest ja trendidest. Klientides saab tekitada mulje, et telefonide, sülearvutite või kodusisustuse vanad mudelid on ajale jalgu jäänud ja vajavat uuendust, nii et neid kasutavad kodanikud võiksid osaleda trenditeadlikes võrgustikes. Siin väljendub pigem turunduslik surve, kuid teenib sama eesmärki: rohkem oste ja uusi tooteid.
Ostsin isegi mõne aasta eest ilusa linase kostüümi, mis tõi kaasa palju sekeldusi, sest kaunis kullasära lahkus riietelt juba pärast esimest pesu (kuigi hooldustingimustes oli lubatud vastupidist). Butiigipidaja arvas, et sellised disainriided polegi pesemiseks ega mitmekordseks kasutamiseks mõeldud.
Igale probleemile on olemas lahendused. Kui vabast tahtest ja talupojamõistusest jääb väheks, saab Euroopa Liit tootjatele uusi määrusi ja regulatsioone kehtestada. Kestvuskaupade ostu osas kehtib nii USA-s kui ka EL-is põhimõte „õigus parandada“ (Right to Repair). EL-i direktiivi 2024/1799 eesmärk on pikendada kaupade elutsüklit ja kohustada tootjaid pakkuma toodetele mõistliku hinnaga varuosi ja remondivõimalusi.
EL-i ökodisaini üldmäärusega (ESPR 2024) soovitakse oluliselt tõsta EL-i turul müüdavate toodete jätkusuutlikkust, mistõttu tuleb parandada nende ringlussevõetavust, energiatõhusust ja vastupidavust.
2026. aastal peaks jõustuma ka EL-i tarbijate rohepöörde direktiiv (EL 2024/825), mis keelab tootjatel ja edasimüüjatel levitada eksitavaid roheväiteid. Samuti ei tohi tarbijat eksitada toote eluea osas ning toote eluiga mõjutavate asjaolude (nt kestvusega seotud varjatud tarkvarapiirangute) kohta tuleb anda tõenduspõhist infot.
Tarbijat ei tohi eksitada toote eluea osas ning toote eluiga mõjutavate asjaolude (nt kestvusega seotud varjatud tarkvarapiirangute) kohta tuleb anda tõenduspõhist infot.
Kasutatud riiete pood. Foto: Fellipe Ditadi/Unsplash
Ühe vana on teise uus
Tarbijatel on alati õigus küsida toote eluea, hoolduse ja parandusvõimaluste kohta müüjalt infot. Kui toote eluiga või selle kasutamisega kaasneva täiendkauba eluiga tundub ebaloomulikult lühike, võiks kaaluda kestlikumaid alternatiivtooteid. Ellu võiks äratada unustatud oskused ise parandada ja taaskasutusvõimalusi otsida. Vana tõde ütleb: ühe vana on teise uus.
Tootjad peavad arvestama nii muutunud õigusliku raamistikuga kui ka kestlikkuse põhimõtetega. Tarbijaid tuleb teavitada, millised tooted valikus paremini vastu peavad ja milliseid on võimalik kergemini parandada. Tooteomaduste loetellu tuleb lisada toote keskkondlik ja sotsiaalne mõju, vastupidavus ja parandatavus.
Nagu kõigi EL-i direktiivide puhul, peavad liikmesriigid need oma seadustesse üle kandma. Kindlasti lisandub teatud üleminekuaeg, enne kui eelpool nimetatud nõuded muutuvad päriselt tarbijate õigusteks ja tootjate kohustusteks.
Kestlikkusel põhinevatest targematest valikutest tekib nii tarbimist kui ka tootmist puudutav põhimõte, mis aitab edendada pikaajalist väärtuspakkumist, vähendada keskkonnajälge ning suurendab võimalust, et järgmisedki põlvkonnad saavad kogeda heaolu.
Kui toote eluiga või selle kasutamisega kaasneva täiendkauba eluiga tundub ebaloomulikult lühike, võiks kaaluda kestlikumaid alternatiivtooteid. Ellu võiks äratada unustatud oskused ise parandada ja taaskasutusvõimalusi otsida.
