Mente et Manu peatoimetaja
Eestit on esmakordselt hinnatud täielikult demokraatlikuks riigiks – aga kas oskame kasutada seda vabadust ka teadlaste kuulamiseks ja planeedi eest hoolitsemiseks, küsib Mari Öö Sarv Maa päeva puhul.
2023 ja 2024 olid mitte lihtsalt planeedi mõõtmisajaloo kuumimad, vaid hüppeliselt kuumimad aastad. 2024. aastal ületasime 1,5 kraadi piiri (Maa aasta keskmine temperatuur võrdluses tööstusrevolutsiooni-eelse ajaga), mille puhul sai juba 2015. aasta Pariisi kliimaleppega üleilmselt sätestatud, et vähemalt 2100. aastani seda piiri ei ületata. Miks just nüüd ja nii, seda teadlased veel ei tea. Kindel on aga, et külmaks ei jäta see kedagi – arvatavasti mõjutab see meid kõiki.
Soojem kliima ei tähenda vaid seda, et Eestis saavad maasikad emadepäevaks valmis ja jaanipäeval on mõnusam ilm. Sagenevad äärmuslikud ilmastikunähtused – Põhja-Euroopas kasvab sademete hulk ja üleujutuste oht, Lõuna-Euroopas süveneb veepuudus, kõrbestumine ja suureneb vee soolsus.
Halveneb vee kvaliteet ja kättesaadavus – suureneb reoainete sisaldus, joogivee kvaliteet langeb ning põhjavee taastumine aeglustub, põuad on sagedasemad ja sügavamad. Kiirenema hakkab erosioon ja setete ärakanne ning tõusev meretase ohustab rannikualasid ja nende infrastruktuuri.
Need on vaid mõned mõjud, mida loetles Tallinna Ülikooli ökohüdroloogia professor Jaanus Terasmaa hiljutisel Eesti Teaduste Akadeemia teaduspärastlõunal, kus räägiti kliimamuutuste teaduspõhisest ohjamisest. Tulemuseks on järjest tugevam surve ökosüsteemidele – ja ilma ökosüsteemideta ei ole meilgi elu võimalik.
Teaduslik konsensus ütleb, et üle 90% tööstusrevolutsiooni järgsest kliimasoojenemisest on inimtekkeline. Kõik ei ole aga päris lootusetu: näiteks Montrealis 1987. aastal kokku lepitud freoonide kasutamise vähendamine on andnud tulemusi ja osoonikihi õhenemine on pidurdunud. Nii et samasugused inimtekkelised Suured Kokkulepped võivad aidata, kui neist kinni pidada.
Iroonilisel kombel on meid veelgi suuremast kuumalainest päästnud õhusaaste: suitsu-, sudu- ja tolmupilvede saasteosakesed peegeldavad osa päikesekiirgusest tagasi. Mida rohkem me õhusaastet vähendame, seda rohkem pääseb kasvuhoonegaaside soojendav mõju esile. See aga ei tähenda, et „drill baby, drill“, sest õhusaaste omakorda kujutab suurt ohtu tervisele ning liigitub isegi oluliste surmapõhjuste hulka. Selline võrdselt halbadest väljavaadetest koosneb olukord tähendab, et igal juhul tuleb vähendada fossiilkütuste kasutamist, sest sedakaudu kahandame nii kasvuhoonegaase kui ka õhusaastet.
Aastad 2023 ja 2024 olid planeedi mõõtmisajaloo kuumimad. Graafik: C3S/ECMWF
Eestlased kui kliimaskeptikud
Kliimamuutused on tõendatud ja globaalsed, nende mõjud lokaalsed. Eestlased aga paistavad küsitlustes silma kliimaükskõiksusega. 2024. aasta Eurobaromeetri uuringus pidasid kliimateemat oluliseks 33% Euroopa elanikest, Eestis ainult 11%.
Teame seda legendi, kuis eestlastel on tavaks muretseda endale televiisoreid, lapsi või kellegi telefoninumber. Oleme sedavõrd muretsev rahvas, et nimetatud sõna on kasutusel ka igapäevaste asjade kohta. Aga mitte selle ühe kohta: European Social Survey küsimusele „Kui mures olete kliimamuutuse pärast?“ vastas 2021. aastal ligi 60% eestlastest, et nad pole mures. Olime Euroopa kõige kliimamurevabam riik, kus vaid 25% leidis, et kliimamuutused on muretsemist väärt.
Sama uuring küsis, kui palju tunnevad inimesed end kliimamuutuste pärast vastutavat. Ligi 10% vastas, et üldse mitte, üle 8%, et suurel määral. Orkla jätkusuutlikkuse baromeetrist selgus 2023. aastal, et Eesti inimeste valmisolek teha igapäevaselt keskkonnasõbralikke valikuid on aastaga langenud. Iga kolmas eestimaalane ei tunnistanud kliimakriisi olemasolu, mis teeb meist Põhjala ja Balti riikide hulgas suurimad kliimaskeptikud. Enamgi veel: võrreldes varasema aastaga oli eitajaid viis protsendipunkti juurdegi tulnud.
Nii et praegu on Suurte Kokkulepete täitmise kõrval hädasti vaja kommunikatsiooni igale inimesele. Sellepärast ma praegu seda kõike kirjutangi. Täna on Maa päev. Seda tähistatakse alates 1970. aastast, mil sai alguse suurem keskkonnaliikumine. Ja on, mida tähistada, sest teist planeeti elamiseks pole meil kusagilt võtta. Looduse kaitsmine on vajalik mitte loodusele, vaid inimese enda jaoks.
Meie võim, meie planeet
Tänavuse Maa päeva teema on „Our power, our planet“ (eesti keeles „Meie võim, meie planeet“). Igaüks meist saab midagi ette võtta.
Iga kord, kui istud autosse, saad mõelda, kas selle sõidu peab ikka autoga tegema või saaks säästlikumalt. Toitu tellides või plaanides on sul võimalus mõelda, et ehk sel korral ei pea sööma liha või ostma plastpudelis kraanivett.
Uute asjade ostmise otsused saab edasi lükata ja paremini läbi mõelda – võib-olla parandada hoopis vanu asju? Iga päev saab hoiduda päris paljudest pakenditest, kustutada telefonist ainult korraks tehtud või udused pildid. Saab viia patareid ja elektroonikajäätmed õigesse kohta, mitte poetada neid olmeprügi hulka. Kodukoristuses on võimalik hoiduda mürkidest ning valida mahedamat toitu, et meie loodus püsiks puhtam.
Seni oleme globaalselt käitunud vastupidi – sealhulgas Eestis: ületarbimise päev nihkub igal aastal aina varasemaks. Ületarbimise päevaks peetakse kuupäeva, milleks oleme vastava aasta õiglased ressursid ära kasutanud ja hakkame laenama tulevikult – meie lastelt ja lastelastelt.
Ületarbimise päev on kuupäev, milleks oleme selle aasta õiglased ressursid ära kasutanud ja hakkame laenama tulevikult. See tähendab, meie lastelt ja lastelastelt.
Muide, olgu lihtsalt öeldud, et alates tänavusest aastast on Eesti esimest korda hinnatud täielikult demokraatlikuks riigiks.
Muidugi jäävad alati need, kes teadlasi eiravad. Leidub ju näiteks selliseidki, kes ei tunnista, et Maa on rohkem kera- kui pannkoogikujuline. Jäävad ka poliitilised jõud, kes kasutavad kliimakriisi (ja kõiki teisi kriise) eitamist enda valijatele meeldimiseks.
Nüüd võibki siis valida: kas kasutada oma täisdemokraatlikus riigis õigust kuulata, mida teadlased räägivad, ning hoolida enda ja tulevaste põlvede planeedist? Meie võim, meie planeet.
Maa päev on 22. aprillil ning seda tähistatakse ülemaailmselt umbes 190 riigis.
Maa päeva tähistamine sai alguse 1970. aastal Ameerika Ühendriikides, kui miljonid inimesed protestisid keskkonna saastamise vastu. Tänapäeval korraldatakse sel päeval üle kogu maailma mitmesuguseid üritusi ja algatusi, mille eesmärk on juhtida tähelepanu keskkonnaprobleemidele – kliimasoojenemisele, õhusaastele, liigsele energiatarbimisele ja autostumisele.
