Maarja Grossberg-Kuusk: teadus ootab naisi

Maarja Grossberg-Kuusk: teadus ootab naisi. 24.11.2025. Arvamuslugu põhineb autori ettekandel Zonta klubi heategevuslikul konverentsil „Ma olen naine“. 20. mail 1981 sündis siinsamas Tallinnas arstitudengite valvsa pilgu all üks väike tüdrukutirts. Kas ta tol hetkel teadis, milline karjäär teda ees ootab? Muidugi mitte. Ta kasvas üles Nõmmel, kauni männimetsaga kaetud nõlvadel, kus temal ja ta sõpradel avanes lõputult võimalusi maailma uurida ja katsetada. Ta kasvas raamatuid tulvil kodus, mille akadeemiline õhkkond õpetas küsimusi esitama ja loovalt kahtlema. Kas on ikka nii, et kui segan sinise ja kollase, saan rohelise? – Mõeldud, tehtud: kohe tuli seda katsetada. Aga miks majas vahepeal elekter ära läheb? Vaat see oli juba põnevam küsimus – miks see juhtub? Järgnesid ohutusõpetused… Elutoa suure tammepuust söögilaua taga kogunesid aeg-ajalt seltskonnad, kellele vanaisa midagi pingsalt seletas – joonistas imelikke pilte, mida nimetas graafikuteks, ning naljakaid numbrite ja märkide ridasid, mis, nagu hiljem selgus, olid valemid. Aga milleks neid vaja läks? Mida nendega teha sai? Selgus, et nende abil on näiteks võimalik seletada, miks kodus elekter vahepeal ära kaob. Sel kombel viis vanaisa oma üliõpilastega läbi koduseid konsultatsioone. Aeg-ajalt tahtis ka tüdrukutirts melust osa saada – sättis end raamatuga tugitooli ja manas näole tähtsa ilme. Mis sellest, et raamat oli tagurpidi – põnev oli seda seltskonda jälgida. Sama kordus gümnaasiumi elektroonikaõpetajaks läinud isaga. Tüdruk mõtles: kas suured inimesed teavad kõike? Tuli välja, et ei tea. Väike tüdruk õppis, et tuleb esitada küsimusi ning et neile on võimalik vastuseidki leida – isegi kui küsitletav kohe vastust ei tea. Kõike on võimalik õppida! Mõnikord on vastuse saamiseks vaja ka katseid teha. Põhikooli lõpus leidis tüdruk koduse raamaturiiuli vahelt Marie Curie eluloo, teadmata, kellega on tegu. Tüdruk neelas raamatut – mõeldes, milline naine see Marie küll oli! Niivõrd julge ja enesekindel, seistes kindlalt oma mõtete eest! Marie tegi samamoodi katseid nagu tüdruk isegi – ja näe, avastas radioaktiivsed elemendid! Uskumatu, et oli olnud aeg, mil keegi ei teadnud raadiumi ja polooniumi olemasolust! Marie oli küll tavaline naine – tütar, ema, abikaasa –, aga jõudis samas teha põnevat tööd. „Miks minagi ei võiks?“ mõtles tüdruk. Mõte hakkas idanema… Tundus igati sobiv minna ülikooli füüsikat õppima. Nagu te juba mõistate – see väike tüdruk seisab täna siin, teie ees. Sellest tüdrukust on nüüdseks saanud teadlane materjaliteaduse maailmas – sarnaselt oma eeskujule Marie Curie’le. Sellel teekonnal ei tekkinud kordagi kahtlust, kas naine sobib füüsikasse. Naised on ju suurepärased füüsikud – nagu Marie ja ka tema tütar Irène! Väike tüdruk õppis, et tuleb esitada küsimusi ning et neile on võimalik vastuseidki leida – isegi kui küsitletav kohe vastust ei tea. Teaduses peitub ilu Päris teadustööni jõudmiseks oli vaja isiklikku kokkupuudet laboriga. See sai teoks ülikooli viimasel kursusel, kui sattusin päikeseenergeetika materjalide teaduslaborisse, mis mind kohe ära võlus. Marie Curie jaoks peitus teaduses ilu – talle polnud teadlane mitte lihtsalt asjalik, laboris tegutsev uurija, vaid ka laps, kelle ees loodusnähtused muinasjutuna avanevad. See väike laps meis ei kao kuhugi, aeg-ajalt ei pane me teda lihtsalt tähele. 2002. aastal ei olnud päikeseenergeetika veel meie igapäevane kaaslane, vaid tulevik, mis tõotas puhtamat energiatootmist ja seeläbi paremat elukeskkonda. Mõte võimalusest panustada sedavõrd kasulikku eesmärki tõukas mu osalema just päikeseenergeetika-alases teadustöös. Täna on selge, et tegu oli õige otsusega – päikeseenergeetika on kõikjal meie ümber ja toob pidevalt kaasa uusi väljakutseid. Millised on parimad päikesepaneelide lahendused? Mis saab paneelidest pärast nende eluea lõppu? Päike ju ei paista kogu aeg – kuidas seda probleemi lahendada? Suured päikesepargid riivavad silma – mis oleks alternatiivne lahendus? Kui tehnoloogia aktiivselt kasutatakse, peabki see kutsuma esile küsimusi ja arenguvajadusi. Marie Curie jaoks peitus teaduses ilu – talle polnud teadlane mitte lihtsalt asjalik, laboris tegutsev uurija, vaid ka laps, kelle ees loodusnähtused muinasjutuna avanevad. See väike laps meis ei kao kuhugi, aeg-ajalt ei pane me teda lihtsalt tähele. Naiste rolli on hakatud üha enam väärtustama Teadlaste ülesanne aga on vastata ühiskonna küsimustele ning luua innovatsiooni. Ma ei taha laskuda liiga sügavale oma valdkonna teaduslikesse detailidesse. Toon vaid esile, et see, mida Eesti teadlased – naiste juhtimisel – päikeseenergeetika valdkonnas teevad, on seotud innovaatiliste tehnoloogiate ja materjalide arendamisega. Eesmärk on, et uutel materjalidel oleksid mitmekülgsed omadused, mis võimaldaksid neid paindlikult ja keskkonnasõbralikult kasutada. Muuhulgas töötame me välja väga kergeid ja painduvaid päikesepatareisid. Meie uurimistööd juhib professor Marit Kauk-Kuusik, päikeseenergeetika materjalide teaduslabori juht ja tunnustatud materjalitehnoloogia arendaja. Minu rolliks on uurida arendatavate materjalide ja seadiste füüsikalisi omadusi. Valdkonna teadustöödest rääkides tuleb mainida ka poolläbipaistvaid päikesepatareisid – materjale, mis neelavad tõhusalt päikesekiirgust ja võimaldavad valmistada õhukesi kihte, ning millest saab valmistada näiteks päikeseelektrit tootvaid aknaid. Seda tehnoloogiat uuritakse TalTechi õhukesekileliste energiamaterjalide teaduslaboris, mida juhib professor Ilona Oja Acik. Nagu näha – meie valdkonnas juhivad mitmeid uurimisrühmi naisprofessorid. Ent kui vaatame Eesti teadusmaastikku laiemalt, on naissoost professoreid selgelt vähem kui meessoost professoreid. Tallinna Tehnikaülikoolis moodustavad naisprofessorid ligikaudu veerandi kogu professuurist. Reaalteadustega seotud teaduskondades on naiste osakaal veelgi madalam: inseneriteaduskonnas 25%, loodusteaduskonnas 15% ja infotehnoloogia teaduskonnas 13% (2024. aasta andmete põhjal). Tartu Ülikooli klassikaliste reaalainete (füüsika, keemia, matemaatika ja statistika ning arvutiteaduse) instituutides töötas 2024. aastal kokku 39 professorit, kellest vaid viis on naised! Samas jaguneb mainitud teaduskondade ja instituutide lektorite sooline tasakaal enam-vähem pooleks. Lektor on doktorikraadiga õppejõudude ametiredelil madalaim, ent suurima õppetöökoormusega – ja sugugi mitte vähem väärtuslik aste. Esitatud arvud viitavad, et kuigi naisi on palju, jõuavad vähesed neist akadeemilise tipptasemeni. Miks see nii on? Uuringute kohaselt on indiviidide vahelised erinevused sugudevahelistest erinevustest suuremad – see puudutab ka reaalteadusi. Julgen arvata, et määravaks teguriks kujunenud olukorras on kasvukeskkond. Tüdrukutele kiputakse juba varases eas kinnitama, et reaalteadused, tehnika ja IT on poiste alad. Õnneks on näha, et selline hoiak hakkab taanduma. Naiste rolli tehnika-, reaal- ja IT-teadustes on hakatud üha enam väärtustama. Iga edulugu on siin noortele eeskujuks. Juba eksisteerib mitmeid tüdrukutele suunatud huviringe – tõstaksin siin eraldi esile Unicorn Squadi. Tüdrukutele kiputakse juba varases eas kinnitama, et reaalteadused, tehnika ja IT on poiste alad. Õnneks on näha, et selline hoiak hakkab taanduma. Toetus naisteadlastele on väga oluline Naisteadlase karjääri kõige intensiivsem periood saabub pärast doktoritöö kaitsmist – ajal, mil tuleb hakata looma oma uurimisrühma. Sageli satub see langema 30. eluaastatesse – ajale, mil paljud naised loovad peret. Minugi lapsed sündisid, kui olin 27- ja 33-aastane. Sellises eluetapis muutub tööandja ja kolleegide tugi ülioluliseks. Kui toetus puudub, on teadlaskarjääri raske edendada. Ma olen olnud õnnega koos – olen sattunud töötama mu karjäärivalikuid ja isiklikke raskusi mõistvalt toetanud meessoost juhtidega. Olen neile südamest tänulik. Kuidas toetada naisteadlasi? Alustame sellest, et toetame üksteist! Ma olen saanud suurt tuge Eesti Teaduste Akadeemia naisakadeemikute kogult ja Tallinna Tehnikaülikooli naisjuhtide võrgustikult. Kui mind valiti 2023. aastal noorimaks naisakadeemikuks, võeti mind avasüli vastu. Tegu on väikse, ent tugeva kogukonnaga, ametlikult on see küll Teaduste Akadeemia alla kuuluv kooslus, kuid sisult on selles palju enamat – pean seda inspiratsiooniallikas, mille olemasolu ma ei osanud ette kujutadagi. Hetkel on meil üheksa naisakadeemikut. Loodan, et detsembris liitub meiega veel uusi naisi, sest parasjagu on käimas akadeemikute valimised. Kohtusin selle imelise teadlasgrupiga esimest korda Tartus, kui korraldati ühine teatrikülastus ja õhtusöök. Hiljem on järgnenud teisigi vabas õhkkonnas kogunemisi – näiteks õppisime Anu Raua eestvedamisel keetma autentset mulguputru, käisime Virumaa koolides teadusest rääkimas, ujusime Maris Laane juures kuuvalges Võrtsjärves… Kõik need kohtumised aitavad jagada kogemusi ja üksteist vastastikku toetada. Ma olen saanud neilt imelistelt naistelt väga palju jõudu. Soovin lõpetuseks öelda, et naised on imelised – neis on palju tarkust, eriti elutarkust, soojust ja jõudu. Naiste tundlikkus ja hoolivus on üks elu alustalasid. Meie ülesanne on märgata – ja toetada. Sageli me ei teagi, kui palju võib tähendada üksainus lihtne märkamine. Tänan teid südamest teie panuse eest! Kuidas toetada naisteadlasi? Alustame sellest, et toetame üksteist!