Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudi teadmussiirde juht
Avalikust sektorist erasektorisse liikuvad ametnikud omavad siseteavet, võrgustikke ja mainet, mis avavad palju uksi, tekitades ohu ebaausa konkurentsikeskkonna tekkeks, märgib Külli Taro Vikerraadio päevakommentaaris.
Mõistega “pöördukse efekt” kirjeldatakse olukorda, kus avalikus sektoris töötanud inimesed liiguvad tööle erasektorisse samasse valdkonda. Ja vastupidi.
Kuigi liikumine sektorite vahel toob kasu teadmiste ja kogemuste vahetamise teel, tõusetuvad ka olulised eetilised küsimused. Luuakse võimalik huvide konflikti olukord, kus erahuvid võivad hakata prevaleerima avalike huvide ees.
Eraettevõttest riigiametisse siirdumisel saab probleeme vältida riigiteenistuse siseselt. Keerulisem on olukord siis, kui ametnik või poliitik (parlamendi või valitsuse liige) liigub erasektorisse. Kuidas vältida huvide konflikti juhul, kui näiteks majandusministeeriumist minnakse tööle energeetikaettevõttesse, keskkonnaministeeriumist põlevkiviettevõttesse või kaitseministeeriumist kaitsetööstusesse? Ja kas üldse peaks?
Ei tohi unustada, et põhiseadus tagab õiguse vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Seda õigust saab seadusega piirata, kuid piirangud peavad olema eesmärgipärased ja proportsionaalsed.
Liigsed piirangud peletavad inimesed eemale
Tööturg on avatud ning Eesti riigi personalipoliitikas soositakse üha enam avaliku ja erasektori vahelist mobiilsust ning tähtajalisi ametiaegu. Avaliku sektori tippametnikud valitakse ametisse viieks aastaks. Kui ametiaeg läbi, peab täistööjõus tippspetsialist saama oma oskuseid rakendada ning rahuldavat elatist teenida. Liigsete piirangutega peletame head inimesed avalikust sektorist üldse eemale.
Probleem ei ole uus. 20 aastat tagasi vastu võetud ÜRO korruptsioonivastases konventsioonis sätestati, et riikide ülesanne on huvide konfliktide ennetamine, “kohaldades vajaduse korral ja mõistlikuks ajavahemikuks piiranguid endiste ametiisikute kutsetegevusele või ametiisikute töötamisele erasektoris pärast ametist lahkumist või pensionile jäämist, kui selline tegevus või töötamine on otseselt seotud ametiisikute poolt ametisoleku ajal täidetud või kontrollitud tööülesannetega” (art 12.2e).
Eesti on seda suunist täitnud võimalikult minimaalselt. Meil on keelatud aasta jooksul järelevalvega tegelevalt ametikohalt minna endale või lähedasele kuuluvasse ettevõttesse osanikuks või juhtimis- ja kontrollorgani liikmeks.
20 aastat tagasi vastu võetud ÜRO korruptsioonivastases konventsioonis sätestati, et riikide ülesanne on huvide konfliktide ennetamine | Foto: Nils Huenerfuerst/Unsplash
Teistes riikides rakendatavate reeglite palett on väga rikkalik. Isegi juhul, kui reeglite täitmist kontrollida ei suudeta, põhjendatakse rangete piirangute rakendamist sellega, et nii antakse selge sõnum taunimisväärsest käitumisest.
Nn mahajahtumisperiood varieerub tavaliselt kuue kuu ja kolme aasta vahel. See võib tähendada täielikku keeldu teatud sektorisse või üldse tööle asuda, aga ka piiratud keeldu tehinguid teha või lobitöös osaleda.
Näiteks Lätis on kaheaastane keeld tehingute tegemiseks ettevõtetega, mida endine ametnik varem kontrollis, juhtis või mille suhtes tegi hankemenetluses otsuse. Leedus on üheaastane keeld töötamiseks ettevõttes, mida ametist lahkumisele eelnenud aastal jooksul ametnik kontrollis või mille rahastamise kohta osales otsuse tegemisel.
Mitmes riigis peab ametnik küsima spetsiaalselt komisjonilt või eetikakomiteelt luba, kui asutakse tööle ettevõttesse samas valdkonnas. Või peab lihtsalt pidama nõu otsese juhiga, kuidas töökohavahetusel huvide konflikti vältida. Kehtestatakse reegleid ametialaselt teada saadud info edasisele kasutamisele ja lobitööle varasemate kolleegidega.
Mitmes riigis peab ametnik küsima spetsiaalselt komisjonilt või eetikakomiteelt luba, kui asutakse tööle ettevõttesse samas valdkonnas.
Austraalias on koguni kriminaalkoodeksiga ette nähtud kuni viieaastane vanglakaristus, kui avalikust teenistusest lahkunud ametnik kasutab teenistuses saadud informatsiooni ebaausalt endale või endaga seotud isikule kasu saamiseks või teistele kahju tekitamiseks. Leebemad regulatsioonid näevad ette ametisse asumisel ja/või ametist lahkumisel riigiteenistujaga eetilise käitumise kokkuleppe allkirjastamist.
Käte laiutamise poliitika pole piisav
Üha enam piiranguid seatakse valdkonnapõhiselt. Näiteks kaitseministeeriumist või kaitseväest suundutakse tihtipeale edasi tööle kaitsetööstusettevõtetesse. Tundliku informatsiooni kasutamise keelule lisaks võidakse sanktsioneerida ettevõtteid mitte kaasama endisi ametnikke teatud projektidesse või isegi keeldutakse sõlmimast riigi tellimuslepinguid ettevõtetega, kus töötavad endised ametnikud.
Kaitseministeeriumi endine kantsler Kusti Salm asus tööle kaitsetehnoloogia ettevõtte Frankenburg Technologies tegevjuhina. Salm TalTechi Innovatsioonifestivalil 5. juunil 2024 | Foto: TalTech
Miks võimalikku huvide konflikti välistavate regulatsioonide ja selgitustööga nii palju vaeva nähakse? Sest pöördukse efekt võib kahjustada valitsuse tegevuse usaldusväärsust, ohustada poliitikakujundamise ausust ja sõltumatust ning põhjustada ebaausa konkurentsi ja ebatõhusate riiklike kulutuste tõttu majanduslikku kahju.
Pöördukse efekt võib kahjustada valitsuse tegevuse usaldusväärsust, ohustada poliitikakujundamise ausust ja sõltumatust ning põhjustada ebaausa konkurentsi ja ebatõhusate riiklike kulutuste tõttu majanduslikku kahju.
Erasektorisse siirduvad avaliku sektori ametnikud omavad siseteavet, võrgustikke ja mainet, mis avavad palju uksi. Selliselt on reaalne oht luua ebaaus konkurentsikeskkond. Isegi alles ametis olles võivad ametnikud teha kallutatud otsuseid ja kujundada poliitikat selliselt, et täita tulevaste tööandjate ootuseid või luua endale tulevikuks soodus töökoht.
Mina isiklikult ei poolda ühtegi regulatsiooni, mida me ei suuda efektiivselt rakendada. Siiski pole ka tavapärane käte laiutamise poliitika piisav, isegi kui ühtegi täielikult vettpidavat ja ainuõiget lahendust pole.
Võiksime vähemalt jõuda selleni, et tekib laialdane arusaam, miks ja millal pöördukse efekt võib olla ühiskonnale kahjulik, riigile kallis ja eelarvele koormav. Ning inimesed, kes era- ja avaliku sektori vahel liiguvad, teaksid oma karjäärivalikuid tehes selgelt ette, milline käitumine on taunitav ja milline mitte.
Võiksime jõuda selleni, et tekib laialdane arusaam, miks ja millal pöördukse efekt võib olla ühiskonnale kahjulik, riigile kallis ja eelarvele koormav.
