Kelle vihm, kelle uputus?

Valingvihm ei küsi, kelle kinnistule ta sajab, millise asutuse eelarvest on ehitatud tänavaalune toru või kelle volitusnorm lõpeb toru ja kraavi kohtumiskohas. Vesi valgub ja koguneb sinna, kuhu pinnamood ja loodud ruum tal liikuda võimaldavad. Ometi oleme harjunud käitlema sademevett endiselt suuresti kinnistute, taristuomanike ja haldusülesannete kaupa.

Viimsi Vallavalitsus ja TalTechi linna veesüsteemide uurimisrühm korraldasid Arvamusfestivalil arutelu „Kelle vihm, kelle uputus?“, mis võimaldas tuua ühe laua taha riigi, kohalike omavalitsuste, vee-ettevõtete, arendajate, projekteerijate, teadlaste ja koduomanike vaated ning näitas, miks sademeveeprobleeme pole võimalik lahendada vaid ühe osapoole ega üheainsa tehnilise lahendusega. Teema keerukus ja vastutavate osapoolte hulk nõudis rohkem kui tosina asjaosalise vaatenurka.

Arutelust võtsid osa Agne Aruväli Kliimaministeeriumist, Priit Humal ja Maris Pever Tartu Linnavalitsusest, Alar Mik Viimsi Vallavalitsusest, Elina Saat AS-ist Tallinna Vesi, Raili Kärmas Eesti Vee-ettevõtete Liidust, Reigo Marosov AS-ist Fund Ehitus, Siim Rõõmus K-Projektist, Helen Sulg Keskkonnainvesteeringute Keskusest, Margit Kõiv-Vainik Tartu Ülikoolist, Indrek Kuusk Supilinna Seltsist ning Murel Truu Tallinna Tehnikaülikoolist. Arutelu modereeris Kristo Elias.

Korraldus on reguleeritud, vastutused määratud ja plaanid paigas?

Esmapilgul võiks arvata, et küsimus sademeveekorralduse vastutusest on suudetud Eestis juba ära lahendada. Õiguslik raamistik on olemas ning kohalikud omavalitsused kasutavad sademevee korraldamiseks erinevaid mudeleid. Koostatakse sademevee majandamise kavasid ja strateegiaid, kaardistatakse probleemseid piirkondi ning kavandatakse investeeringuid. Mõnes linnas, näiteks Tartus, on antud sademeveetaristu haldamise ülesanded vee-ettevõttele, teisal, näiteks Viimsis, on jäetud valdkond omavalitsuse otsustada.

Nii arutelus osalenud omavalitsuste kui ka vee-ettevõtete esindajad tõid näiteid uudsetest ja ambitsioonikatest sademeveeprojektidest, mida jõudumööda ka ellu viiakse. Uute arenduste puhul laieneb vastutus avalikult sektorilt arendajale, kellele seatakse kinnistul tekkiva sademevee käitlemiseks erinevaid tingimusi, samuti tuleb esitada projekteerimise käigus lahenduste toimivust tõendavad arvutused. Seadus ei luba naaberkinnistut uputada. Ometi kuuleme aina sagedamini vihmajärgsetest uputustest, mis toovad kaasa laiema varakahju.

Miks torust ei piisa?

Linnades on sademeveekorralduse traditsiooniline loogika olnud lihtne: vesi tuleb võimalikult kiiresti ära juhtida. Kliimamuutuse ja sagenevate valingvihmade tingimustes muutuvad ainult torustikul põhinevad lahendused paraku järjest kallimaks ja haavatavamaks. Mida rohkem on linnas katuseid, asfaltteid, parklaid ja muid vee läbivoolu takistavaid pindu, seda kiiremini jõuab vihmavesi sademeveesüsteemi ning seda suuremat vooluhulka peavad torud ja kraavid vastu võtma.

Ei kulude ega tehnilise toimivuse seisukohalt pole otstarbekas hakata maa-alust taristut kohandama kõige äärmuslikumate vihmadega, sest liiga suurtele veekogustele kavandatud süsteemid ei suuda tavavihmade korral isepuhastumist tagada.

Lisaks ei saa kiiresti ära juhitud vett lihtsalt kaduma panna – see jõuab järgmisse süsteemiossa või suublasse ning võib probleemi ruumis edasi kanda. Küsimus pole siin mitte ainult suutlikkuses juhtida veekoguseid, vaid ka vajaduses vett käidelda ja puhastada.

Tartu Ülikooli keskkonnatehnoloogia kaasprofessor Margit Kõiv-Vainik rõhutas, et linnatänavatelt ja parklatest kokku kogutav sademevesi võtab endaga kaasa sinna kogunenud saasteaineid – näiteks teehoolduses kasutatavaid soolasid, sõidukitest ja teekattest pärit raskmetalle ja muid osakesi, õlisid, mikroplasti, prügi ning orgaanilist ainet. Kui eesmärk on vesi võimalikult kiiresti kokku koguda ja ära juhtida, jõuab koos sellega lähimasse suublasse ka tänavatele tekkinud reostus, mis hakkab veeringluse kaudu mõjutama põhjavett ja meie enda tervist.

„Kui eesmärk on vesi võimalikult kiiresti kokku koguda ja ära juhtida, jõuab koos sellega lähimasse suublasse ka tänavatele tekkinud reostus, mis hakkab veeringluse kaudu mõjutama põhjavett ja meie enda tervist.“

Lõputu hulk lahendusi, piiratud hulk ressursse

Projekteerija Siim Rõõmus selgitas, et tegelikult on sademevee käitlemiseks olemas väga lai võimaluste valik ja vesi pole linna vaenlane: vett saab koguda ja taaskasutada, ajutiselt mahutites või tiikides kinni hoida, vihmapeenardes puhastada, sobiva pinnase korral on võimalik seda immutada, kraavidesse ja nõvadesse juhtida või kontrollitult läbi linnaruumi suunata.

Kui suuremat toru pole võimalik ehitada, võib tekkida kiusatus otsida ühtainsat uut universaalset lahendust. Sageli annab aga parima tulemuse mitme lahenduse kombinatsioon, mille terviklik rakendamine eeldab head planeerimist ja eri osapoolte koostööd. Küsimus pole seega niivõrd vajalikes tehnoloogiates, kuivõrd võimes otsustada, kuhu ja millisel moel on kõige mõistlikum piiratud ressursse probleemi lahendamiseks suunata.

Seetõttu ei paku looduspõhised lahendused ega immutamispraktikad vihmaveeprobleemile universaalset lahendust. Priit Humala meelest näitab Tartu kogemus, kuivõrd tähtis on arvestada selles küsimuses geoloogiaga: pinnase omadused võivad ühes kohas soodustada sademevee immutamist, teisal aga muuta sama lahenduse ebasobivaks või olukorda koguni halvendada. Kõrge põhjaveetaseme või halva läbilaskvusega pinnase korral ei pruugi vesi lihtsalt leida imbumiseks kohta.

Mõnes piirkonnas ei põhjusta liigniiskust mitte üldse pinnale langev vihm, vaid põhjavee režiim, mille mõju võimendavad sademevesi ja linnaruumi muutused. Sellisel juhul ei pruugi kinnistule rajatud immutusala soovitud tulemust anda ning valesti valitud lahendus võib suurendada ümbritseva ala niiskuskoormust.

Samamoodi tuleb arvestada sademevee kvaliteediga. Tiheda liiklusega tänavalt või parklast kogutavat saastunud vett ei saa igas olukorras lihtsalt pinnasesse immutada. Lahendus peab võtma arvesse nii pinnase ja põhjavee kaitset kui ka suublasse jõudva vee kvaliteeti. See, mis on hüdrauliliselt võimalik, ei pruugi olla keskkonnakaitseliselt mõistlik.

Kõigepealt tuleb mõista, millist probleemi ja millises ruumilises ulatuses lahendama asutakse. Kas eesmärk on kaitsta üksikut hoonet ja vähendada ühe kinnistu äravoolu, leevendada tänava üleujutust ning allavoolu asuva torustiku koormust, parandada suublasse jõudva vee kvaliteeti või juhtida ekstreemse valingvihma vesi ohutult läbi terve linnaosa? Üks ja sama rajatis ei pruugi suuta kõiki neid eesmärke korraga täita.

Siin seostub valgalapõhine vaade rahastamisküsimusega. Selleks et kõikjal korraga torustikku suurendada, kõigile kinnistutele kohtkäitluslahendusi rajada ja kogu linnaruumi ümber kujundada, läheks vaja summasid, mida pole kusagilt võtta. Seetõttu peab olema võimalik hinnata, mil moel ja millises kohas on ühel investeeritud eurol kõige suurem mõju, ning võtta vastu võimalikult terviklikke otsuseid, s.t vaadelda üksiku kinnistu lahendust ka naaberkinnistute, tänava, linnaosa ja valgala kontekstis.

Mõnikord võib lahenduseks sobida uus kollektor, teisal vihmapeenarde võrgustik või tiik, kolmandas kohas tänava rekonstrueerimisel muudetud kõrguslahendus ning neljandas võib olla hoopis parem jätta alles olemasolev kraav või märgala. Omaette väljakutsed tulenevad linnaplaneerimisest ja ruumiloomest – ühe kaubanduskeskuse hiidparkla suurendab lausvihma korral üleujutusriski, mistõttu tasub kaaluda parkimismajale lisakorrust. Paraku pole selline tervikmõtlemine praegu veel ei arendajate, planeerijate ega projekteerijate seas levinud.

„See, mis on hüdrauliliselt võimalik, ei pruugi olla keskkonnakaitseliselt mõistlik.“

Mida teha, kui upud?

Riske aitavad vähendava nii valgalapõhine planeerimine, targemad investeeringud kui ka hajutatud sademeveelahendused. Regulaarse liigvee käes kannatava koduomaniku jaoks on küsimus pakiline: mida ma saan teha, kui minu maja on jäänud vee teele ette?

Arutelu elavdas üks Tallinna Torupilli asumist pärit näide, mis puudutas Kunderi tänava uuemate majade üleujutusprobleeme. Need saavad nimelt alguse Sossi mäelt ja Tartu maanteelt madalamale, Keskturu piirkonda valguvast veest. Teisisõnu peavad uusarenduse esimese korruse elanikud tegelema uputusega, mida põhjustab palju suuremalt maa-alalt pärit vesi. Kindlustus on suutnud katta mitmedki parketivahetused, aga see pole muidugi kestlik lahendus. Oma hoovi võib rajada drenaaži, tõkked või leiutada muid kaitselahendusi, kuid elanikud pole sugugi kindlad, kas need praktikad suudavad survele pikemalt vastu pidada.

Sarnase, kuid veel pikaajalisema probleemi tõi arutelusse Indrek Kuusk Supilinna Seltsist. On loomulik, et linnaruumis tekivad uusarendused, rekonstrueeritakse tänavaid, lisatakse uusi katendeid ja muudetakse kõrguslahendusi. Tänavatasapind kerkib sammhaaval, samal ajal kui ajalooline hoonestus jääb oma algsele kõrgusele. Sel moel võib kunagi loomulikul moel ümbritsevasse maastikku sobitunud, kõrgegi sokliga maja asetuda tasapisi üha sügavamale „auku“.

Madalamale jäänud kruntidel koguneb hoone ümbrusesse, keldrisse ja välispiiretele tänavamaalt pärit sademevesi. Kui sellele lisandub kõrge põhjaveetase või puudulik ja killustunud drenaaž, ei avaldu probleem enam üksnes paduvihma ajal, vaid tekitab hoonele pideva niiskuskoormuse. Tegu pole pelgalt Supilinna probleemiga, sama hädaga on kimpus paljud Eesti muinsuskaitsealused puitasumid.

Tänapäevase tänava rekonstrueerimisel tuleb täita liiklus-, ligipääsetavus-, tehnovõrkude ja muid nõudeid, samas kui ajaloolist hoonet pole lihtsalt võimalik kõrgemale tõsta. Kuigi iga üksik tänavaprojekt võib vastata nõuetele, on aastakümnete jooksul tehtud muudatuste kumulatiivne mõju muutnud sageli kogu piirkonna veerežiimi.

Kui hakata lahendama probleemi ühe kinnistu kaupa, võib see pakkuda petliku tulemuse: ühelt krundilt eemale juhitud vesi ei kao, vaid koguneb kõrvalasuvale krundile. Arutelu käigus toodi näide Tallinna Nõmme linnaosast: ühe arenduse käigus muudeti kinnistu veerežiimi ja kaitselahendusi, ent need kandsid veeprobleemi edasi järgmistele kinnistutele. Kas kinnistuomanik peab kaitsma oma kulul enda elamist vee eest, kui selle liikumisteed tulenevad tema kinnistust märksa suuremal alal toimunud muutustest? Just sellistes kohtades muutub küsimus „kelle vesi?“ eriti teravaks.

„Kui hakata lahendama probleemi ühe kinnistu kaupa, võib see pakkuda petliku tulemuse: ühelt krundilt eemale juhitud vesi ei kao, vaid koguneb kõrvalasuvale krundile.“

Põhjamaade praktika: erinevad vihmad, süsteemsed vaated

Põhjamaade sademeveekorraldusest saab üle võtta ühe väga lihtsa põhimõtte: kõik vihmad on erinevad ning seetõttu ei pea kogu sademevett ühe ja sama süsteemiga käitlema.

• Kõige sagedamini esinevad väiksemad sajud võiksid jääda võimalikult suures ulatuses sinna, kuhu need sajavad. Kui katuselt tulev vesi suunatakse haljasalale või vihmapeenrasse, kogutakse kastmisveeks või lastakse sobivates tingimustes pinnasesse imbuda, ei pruugigi see üldse sademeveetorustikku jõuda. Hajutatud kohtkäitlus vähendab avaliku süsteemi koormust ja võib samal ajal toetada linnahaljastust ning turgutada.
• Tugevamate vihmade korral omandab suurema rolli avalik sademeveetaristu: kraavid, torustikud, tiigid, kanalid ja muud rajatised. Neist peab moodustuma terviklik süsteem, mis suudab tavapäraste tugevamate sadude vett ohutult edasi juhtida, viivitada või koguda.
• Kõige ekstreemsemate paduvihmade puhul tuleb aktsepteerida, et ka hästi kavandatud süsteemi võimekusel on piirid. Sellistel puhkudel saab linnaruumist endast sademeveetaristu osa. Tänavate kõrgused ja kalded, haljakud, parklad, spordiväljakud ning muud madalamad alad tuleks kavandada nii, et vesi liigub kontrollitud suunas ja koguneb ajutiselt piirkondadesse, kus see põhjustab võimalikult vähe kahju.

Seetõttu tuleb liikuda küsimuselt „kuidas kogu vesi torusse saada?“ küsimuseni „millisesse paikas ja kui kauaks võib vesi koguneda, kuhu peab see edasi liikuma ja mida selleks vaja on?“. Selline püstitus võimaldab ühendada koduhoovid, avaliku sademeveetaristu ja kliimakindla linnaruumi terviklikuks süsteemiks, mille toimivust määratleb koostöö ja osiste seostatus (joonis 1).

Kui juba läheneda kliimakohanemisele terviklikult ja süsteemselt, tuleb viia ka igapäevased otsustusprotsessid vähemalt osaliselt samale skaalale. Valgalapõhine modelleerimine võimaldab näha, kus vesi tekib, kuhu see liigub, millised alad seda kinni peavad ning kuidas tekivad üleujutus- ja liigniiskusriskid. Alles sellise kompleksse teadmise põhjal saab otsustada, millises kohas on mõistlik investeerida torustikku või vett looduspõhiste lahendustega hajutada ning millistes paikades tuleb muuta linnaruumi planeeringut või kõrguslahendust.

„Kõik vihmad on erinevad ning seetõttu ei pea kogu sademevett ühe ja sama süsteemiga käitlema.“

Palju vastutajaid, vähe raha

Sademeveekorralduse keerukus ei tulene vastutuse või lahenduste puudulikkusest. Pigem vastupidi – süsteemi eri osade eest vastutavad paljud osapooled, taristu on suuresti olemas, kuigi ehitatud eri aegadel ning erinevate teadmiste, eelduste ja praktikate põhjal. Maa-alust, seotud osistega ja valdavalt isevoolset süsteemi pole võimalik kiiresti ja korraga üheainsa suurprojekti käigus ümber ehitada.

Eesti Vee-ettevõtete Liidu esindaja Raili Kärmas juhtis tähelepanu vee-ettevõtete suurele investeerimisvajadusele. Sademevee majandamist käsitlevate kavade toel saab vajalikke töid küll järjestada ja investeeringuid sammhaaval kavandada, kuid kavasid mõjutab küsimus tööde tegelikust tempost. Terve veetaristu vajab suuri investeeringuid ning reguleeritud veeteenuse hind seab rahastamisele omad piirid. Sademeveesüsteemiga liitumise eest saab küll küsida liitumistasu, kuid vaid üksikud omavalitsused katavad eraldi teenustasu kaudu sademevee käitlemise püsikulusid.

Ressursid on piiratud. Kui tahta kehtestada mõnda uut tasu või maksu, põhjustaks see pingeid nii kohalikul kui ka riikliku tasandil. Samuti ei saa ehitada linnu üleujutuskindlamaks üksnes Euroopa või riigi projektitoetuste abil. Ega olemasolevaidki toetusvõimalusi ei suudeta alati aktiivselt ära kasutada. Takistused on erinevad: sageli jääb puudu riskitajust või lahendusalastest teadmistest, mõnikord võib tekitada kahtlusi nõutav omaosalus, olgugi et veelgi kallim oleks maksta hiljem kinni kogu üleujutuskahju ja sellega seotud investeeringud. Vee-ettevõtted peavad aga tagama samal ajal joogi- ja reoveetaristu toimepidevuse ja kriisikindluse, mistõttu on neil vaja tegeleda kriitilisemategi investeeringutega.

Kui avalikul sektoril ei jätku kogu vajalikku raha, jõuab arutelu paratamatult eraraha kaasamise ja arendajate vastutuseni. Eestis leidub näiteid, mille puhul pole arendaja piirdunud ainult oma kinnistuga, vaid võtnud kanda ka suurema sademeveesüsteemi väljaehitamise kulud.

Fund Ehituse esindaja Reigo Marosov tõstatas selles osas õiglaselt kriitilise küsimuse: miks peab üks arendaja ehitama oma kinnistust sadade meetrite kaugusele ulatuva kollektori, kui samal ajal ei kaasne sellega üldisemat, teistegi Eesti piirkondade sademevee juhtimist puudutavat kohustust? Kui arenduse ja valgala omavahelisest seotusest puudub terviklik arusaam, s.t kui pole ülevaadet, kuidas konkreetne arendus valgala mõjutab ja kui suur on arenduse osa vajalikus investeeringus, võib arendajale esitatud nõue tunduda pigem juhuslik lisakulu kui terviklahenduse põhjendatud ja solidaarne osa.

Kurbnaljakalt kõlas väide, et mõne planeeringu puhul jõutakse omavalitsuse ettekirjutustes detailideni, mille käigus kooskõlastatakse isegi kibuvitsapõõsaste asukoht, ent sademevee liikumine jääb sisuliselt käsitlemata.

Siin jõudis arutelu tagasi valgalapõhise planeerimise juurde. Vee-ettevõtted saavad kavandada oma võrkude investeeringuid sademevee-valgalade kaupa, kuid linnaruumide arengut ei suudeta veel samavõrd järjekindlalt valgalade loogikaga siduda. Planeeringutes piirdutakse enamasti konkreetse arendusalaga ning sademevee küsimus jääb teiste ruumiliste ja tehniliste teemade kõrval tahaplaanile. Ent kui arenduskrundile rajatakse uus, kõva kattega pind, muudetakse seal maapinna kõrgust või juhitakse vesi uude kohta, võib see mõjutada ka laiema ala äravoolu.

Paljudes Skandinaavia linnades lähtutakse arenduste kavandamisel rangemast põhimõttest, mille kohaselt ei tohi uus arendus halvendada ümbritsevate alade olukorda: planeeringu eri etappides tuleb muuhulgas näidata, kuidas muutub pindmine äravool ning kuhu liigub vesi juhul, kui sademeveesüsteemi võimekus ekstreemsete sadude ajal ületatakse. Eestis liigitub selline pidev valgalapõhine tõendamine veel pigem erandite hulka, tavapärast planeerimispraktikat pole sellest veel saanud. Ent siinmailgi on aeg muutusteks küps, sest üleujutusriskid hakkavad Eestiski ilmselt kasvama.

„Mõne planeeringu puhul jõutakse omavalitsuse ettekirjutustes detailideni, mille käigus kooskõlastatakse isegi kibuvitsapõõsaste asukoht, ent sademevee liikumine jääb sisuliselt käsitlemata.“

Mida arutelust kaasa võtta?

Arutelust selgus, et sademeveekorralduses ei saa piirduda üheainsa toru, tehnoloogia või vastutava üksusega, vaid on vaja siduda kinnistutel, avalikus taristus ja linnaruumis tehtavad otsused üheks, kogu valgalal toimivaks tervikuks.

Kõigepealt tuleb mõista, et erineva tugevusega vihmad vajavad erinevaid lahendusi ja erinevat vastutusjaotust. Sagedamini esinevate väiksemate sadude puhul saab suure osa veest kinni pidada, seda on võimalik kohapeal kasutada, puhastada või sobivates tingimustes immutada. Tugevamate vihmadega peab toime tulema avalik sademeveetaristu. Ekstreemsete sadude korral peab aga ka kogu linnaruum olema kavandatud kombel, mis võimaldaks veele ohutuid liikumisteid, nii et see saaks koguneda ajutiselt kohtadesse, kus see tekitab võimalikult vähe kahju. Kõik ruumikihid – koduhoov, tänav, sademeveevõrk ja linnaruum – eeldavad süsteemset üleujutustega arvestavat lahendust.

Teiseks tulebki vaadata kinnistupiirist kaugemale, mis tähendab terviklikku lähenemist ja koostööd. Uusarendus, rekonstrueeritud tänav või ühe kinnistu kaitseks rajatud lahendus võivad muuta vee laiemat liikumist. Seetõttu ei piisa sellest, kui üksik projekt või taristu suudab nõuetele vastata. Omavalitsuste planeerijatel ja vee-ettevõtete inseneridel tuleb hinnata, mida tähendab üksikul kinnistul tehtu ülejäänud valgalale. Ilma laiema vaatepunktita võib igaüks oma ülesande küll korrektselt täita, kuid süsteem jääda tervikuna ebaefektiivseks, üleujutuste suhtes haavatavaks .

Kolmandaks tuleb lähtuda ka raha ja vastutuse jagamisel valgalapõhisest vaateviisist, ilma milleta on keeruline põhjendada nii avalike investeeringute järjekorda kui ka avaliku sektori, vee-ettevõtte, arendaja või kinnistuomaniku kanda jäävate kulude vahekorda. Küsimus pole sugugi ainult ressurssides: sademeveekorralduses tuleb lähtuda valgala iseloomuga kaasnevatest kitsaskohtadest ja võimalustest.

See eeldab toimivaid stiimuleid. Kui kinnistuomanik või arendaja suudab vähendada oma panusega avalikku süsteemi jõudvat sademevett, võiks kaaluda, kas oleks võimalik tema tegevust arendustingimuste, sademeveetasu kujundamise, investeeringutoetuste või teiste rahastusmudelite kaudu toetada. Samamoodi oleks vaja küsida, millised asutused võiksid tunda kahjuennetuse vastu majanduslikku huvi – see võimaldaks ehk arutada läbi kindlustusandjate ja pankade võimalikku panust.

Seega saab arutelu põhjal järeldada, et sademeveekorralduse kõige tähtsam ülesanne on siduda vastutusalad ja tehnilised lahendused üheks toimivaks, riske arvestavaks tervikuks. Vihm ja uputus ei tunne kinnistu-, omandi- ega volituspiire. Meie lahendused peavad suutma neid piire ületada – vaadata valgala tervikuna, jagada vastutust teadlikult ning leida igale osapoolele jõukohane ja põhjendatud roll. Pealegi ei tohi unustada, et vesi on väärtuslik, lausa elutähtis ressurss, mistõttu tuleb ja tasub teha veega koostööd.

„Pealegi ei tohi unustada, et vesi on väärtuslik, lausa elutähtis ressurss, mistõttu tuleb ja tasub teha veega koostööd.“

Arutasime ja tegime

Sellal kui festivalialal arutati, kes vastutab vihma eest ja kes peaks maksma selle käitlemise eest, sai mõnisada meetrit eemal valmis üks väike osa lahendusest. MTÜ Elukas ja TalTechi linna veesüsteemide uurimisrühma ekspertidest ning abilistest koosnev vabatahtlike seltskond rajas pooleteise päevaga Pika ja Vainu tänava nurgale pop-up-vihmapeenra.

Vihmapeenra ülesanne on lihtne: kortermaja katuselt koonduva vihmavee saab ajutiselt kinni pidada, et seda peenras taimede ning kasvupinnase abil puhverdada. Lisaks vihmapeenra pakutavatele võimalustele said festivalikülastajad teada, et sarnaseid väikeseid lahendusi saab kasutada sobivate tingimuste korral ka koduhoovides.

Üksainus vihmapeenar ei lahenda muidugi mõista kogu Paide sademeveeprobleeme ja kohtkäitlus ei sobi igale kinnistule. Kuid selliste lahenduste mõte polegi asendada kogu avalikku sademeveetaristut. Mida rohkem suudetakse sobivates kohtades sademevett hajutatult kinni pidada, kasutada, puhastada või immutada, seda vähem see avalikku sademeveesüsteemi koormab. Seega võib üks suur lahendus koosneda mõnikord väga paljudest väikestest sekkumistest.

Paide vihmapeenar sündis küll festivaliarutelude taustal, ent see näitas väikeses mõõtkavas kätte aruteludes võrsunud suure idee: sademeveekorralduse sünniks on ühtaegu vaja nii üksikul kinnistul praktiseeritavaid väikeseid lahendusi, toimivat avalikku sademeveetaristut kui ka üleujutusega arvestavat linnaplaneerimist – ja eelkõige nende omavahelist seostatust.

Üks vihmapeenar ei suuda küll tervet linna paduvihma käest päästa, aga tuhanded õigesse kohta rajatud väikesed lahendused, nendega seotud toimiv sademeveetaristu ja veega arvestav linnaruum võivad suuta muuta juba väga palju.

„Sellal kui festivalialal arutati, kes vastutab vihma eest ja kes peaks maksma selle käitlemise eest, sai mõnisada meetrit eemal valmis üks väike osa lahendusest.“