Trialoogi toimetaja
Eesti loob tuumaregulaatorit ja otsib võimalikku jaama asukohta, kuigi otsust tuumajaama rajamiseks pole veel tehtud. Trialoogi debatt näitas, et enne lõplikku otsust on vaja vastata veel mitmele olulisele küsimusele: kui kalliks väikereaktorid kujunevad, millise hinnaga need elektrit toodavad, kui suure riski võtaks riik ning kas Eestis on piisavalt teadmisi ja inimesi, et jaama ohutult käitada ja kontrollida.
Trialoogi debatil arutasid tuumaenergia võimalusi ja riske kliimaministeeriumi energeetika ja maavarade asekantsler Jaanus Uiga, TalTechi elektroenergeetika ja mehhatroonika instituudi professor Argo Rosin, Tartu Ülikooli kaasprofessor ja tuumaenergeetika teadlane Alan Tkaczyk, Fermi Energia juhatuse esimees Kalev Kallemets ning Eesti Rohelise Liikumise väiketuumajaamade vanemekspert Madis Vasser. Debatti modereeris Trialoogi peatoimetaja Silver Tambur.
Eesti on juba teinud ettevalmistusi selleks, et tuumajaama rajamine oleks tulevikus üldse võimalik. Riigikogu võttis juunis vastu tuumaenergia ja -ohutuse seaduse ning 2027. aasta alguses alustab Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti juures tööd tuumaregulaator – asutus, mis hakkab vastutama tuumaohutuse ja -julgeoleku loastamise ning järelevalve eest.
See ei tähenda siiski, et jaama rajamine oleks otsustatud. „Praegu ei ole piisavalt infot, et teha lõplikku otsust,“ ütles kliimaministeeriumi energeetika ja maavarade asekantsler Jaanus Uiga. Riik on valinud lähenemise, kus paralleelselt tehakse nii ettevalmistusi võimaliku tuumajaama ehitamiseks kui kogutakse infot uute väikereaktorite kohta. Nii ei jää Eesti ootama hetke, mil teiste kasutuskogemusest saab järeldusi teha, vaid on otsustamise ajaks vajaliku eeltööd juba teinud.
Tuuma- ja taastuvenergia ei pea omavahel võistlema
Enne ehitusotsust tuleb selgeks teha ka see, millist probleemi tuumajaam Eesti elektrisüsteemis lahendaks.
TalTechi professor Argo Rosin ei nõustu lähtekohaga, et Eesti peab valima tuuma- ja taastuvenergia vahel. „Täiesti vale on minu arust vastandada taastuv- ja tuumaenergiat,“ ütles ta.
Rosina nägemuses peaksid need teineteist täiendama. Tuule- ja päikeseenergia kõrval vajab elektrisüsteem juhitavat tootmist ning tuumajaama suur pöörlev sünkroongeneraator annaks süsteemile loomulikku inertsi. See aitab võrku stabiilsena hoida ja võib omakorda toetada suuremat taastuvenergia osakaalu.
Rosina sõnul ei piisa eri tootmisviiside megavatt-tunni hinna võrdlemisest. Vaadata tuleb kogu elektrisüsteemi kulu – võrku, tasakaalustamist, salvestust ja juhitavat tootmist, mida on vaja siis, kui tuult või päikest napib.
Sama rõhutas Eestisse väikest moodulreaktorit kavandava Fermi Energia juhatuse esimees Kalev Kallemets. Tema sõnul sõltub tuumaenergia mõttekus ka sellest, kui palju maksavad eri lahenduste puhul võrk ja tasakaalustamine, kui palju elektrit tuleb sisse osta ning milliseid võimalusi annab stabiilne elektritootmine tööstusele.
Rosina hinnangul ei tasu otsustamisel lähtuda ainult tänasest elektritarbimisest. Andmekeskused, tehisintellekt, elektrifitseerimine ja energiamahukas tööstus võivad nõudlust märgatavalt kasvatada. Seetõttu ei piirduks ta arutelus väikeste moodulreaktoritega: tihedalt ühendatud Balti- ja Põhjamaade elektrisüsteemis võiks tema hinnangul kõne alla tulla ka suurem tuumajaam.
Kiiret lahendust tuumaenergiast siiski oodata ei maksa. Rosina hinnangul ei pruugi Eesti tuumajaam valmida enne 2040. aastat.
Eesti Rohelise Liikumise väiketuumajaamade vanemekspert Madis Vasser küsis aga vastu, kas Eestil on tuumajaama üldse vaja. Tema sõnul näitavad riigi tellitud stsenaariumid, et elektrisüsteemi saab üles ehitada ka ilma tuumaenergiata. „Kas Eestil on üldse vaja kogu seda keerukust enda kanda võtta, kui riik on öelnud, et alternatiivid on olemas,“ ütles Vasser.
Vasseri hinnangul tekitavad väikeste moodulreaktorite puhul küsimusi nii majanduslik tasuvus kui ka ajakava, sest mujal maailmas on mitme projekti valmimistähtaegu juba edasi lükatud.
„Kas Eestil on üldse vaja kogu seda keerukust enda kanda võtta, kui riik on öelnud, et alternatiivid on olemas.”
Kui Eesti peaks otsustama tuumajaama rajamise kasuks, on Fermi Energia OÜ välja pakkunud, et üheks võimalikuks variandiks võiks olla GE Hitachi poolt loodud BWRX-300 väikese moodulreaktori lahendus. Kavand: GE Hitachi
Tuumajaama miljardid tuleb enne läbi vaielda
Uiga sõnul on väikeste moodulreaktorite üks eelis väiksem finantsrisk, sest projekt nõuab korraga vähem kapitali kui suur tuumajaam. Summad jäävad Eesti jaoks siiski väga suureks: Kallemetsa sõnul maksaks ühe reaktori ehitus umbes kaks miljardit eurot ning kahe reaktoriga projekti kogumaksumus võib ulatuda 4,5–4,6 miljardi euroni.
Uiga rõhutas, et ehitushinnast veel olulisem on see, millise hinnaga hakkab jaam elektrit tootma ning kui suure osa projektist peaks rahastama riik. „Need numbrid tuleb kohe alguses paika panna ja läbi vaielda, et oleks selge, kas me oleme selleks valmis või mitte,“ ütles ta.
Rosin nentis, et palju sõltub ka sellest, kuidas projekt üles ehitatakse ja riskid jagatakse. „Kui me soetame tuumajaama samamoodi nagu mürske, siis on parem teda mitte soetada,“ ütles ta. Tema hinnangul ei peaks Eesti võtma enda kanda kogu hinnatõusu, viivituste ja finantseerimisega kaasnevat riski, vaid kaasama partnereid ning jagama vastutust.
„Kui me soetame tuumajaama samamoodi nagu mürske, siis on parem teda mitte soetada.”
Ohutu tuumajaam algab inimestest
Kallemetsa sõnul paistab tuumaelektrijaam väljast sageli põnevama ja ohtlikumana, kui selle igapäevatöö tegelikult on. Jaamas järgitakse standardseid protseduure ning suur osa ülesandeid on tehnilised ja selgelt reglementeeritud. Seal vajatakse muu hulgas automaatikuid, elektriinsenere, hooldusinsenere, veekeemia spetsialiste ja radiolooge. „Kõlab võib-olla banaalselt, aga see ei ole raketiteadus,“ ütles Kallemets.
Sama süsteemselt tuleb tema sõnul läheneda ka jäätmetele: kasutatud tuumkütuse käitlemine ja selle rahastus peavad olema läbi mõeldud juba algusest peale. Soomes kogutakse elektritootmise ajal raha nii jaama sulgemiseks kui ka kasutatud kütuse lõppladestamiseks.
Tartu Ülikooli kaasprofessor ja tuumaohutuse uurija Alan Tkaczyk rõhutas, et ohutust ei taga üksnes reaktorimudel. Ta võrdles tuumaenergiat lennundusega: Airbus või Boeing võivad olla levinud ja töökindlad lennukid, kuid tegelik ohutus sõltub hooldusest, töötajate väljaõppest ja järelevalvest. „Potentsiaalse jaama ohutus ei sõltu mitte nendest ameeriklastest või jaapanlastest, kes selle ehitavad, vaid see sõltub meist endist,“ ütles Tkaczyk.
Tema sõnul tähendab see, et Eesti peab enne jaama rajamist kasvatama oma teadmisi ja sõltumatut ekspertiisi. TalTech ja Tartu Ülikool kavandasid ühist tuumaenergeetika õppekava juba umbes 15 aastat tagasi, kuid see ei käivitunud. Praegu õpetatakse tuumaenergiaga seotud aineid eri ülikoolides, ent terviklik programm puudub. Tkaczyk kutsus riiki ja ülikoole tihedamale koostööle, sest ilma oma väljaõppe, teaduse ja sõltumatute spetsialistideta ei saa tema hinnangul ohutut tuumaprogrammi üles ehitada.
Spetsialiste pole vaja tööle mitte ainult tuumajaama, vaid ka tuumaregulaatori koosseisu, ülikoolidesse ja jäätmekäitlusse. Tkaczyki hinnangul on see tuumaprogrammi usaldusväärsuse üks põhitingimusi. „Tuumaprogrammi ei saa vastutustundlikult käivitada, kui riigil pole selleks piisavalt väljaõppinud inimesi.“
„Tuumaprogrammi ei saa vastutustundlikult käivitada, kui riigil pole selleks piisavalt väljaõppinud inimesi.”
Trialoogi tuumadebatt tõi TalTechi Tudengimajja rohkelt kuulajaid, kinnitades, et tuumaenergia tulevik Eestis pakub avalikkusele palju huvi. Foto: Eveliis Vaaks
„Ma tahan, et Eesti ei oleks mingi möku“
Eesti puhul peetakse kõige realistlikumaks just väiksemaid reaktoreid, kuid nende puhul pole veel teada, kas lubatud töökindlus on praegu ette nähtud aja ja eelarve piires saavutatav. Vasseri sõnul ei tohiks Eesti oma tuleviku energiaplaani üles ehitada eeldusele, et tuumajaam kindlasti tuleb. Kui projekt venib või jääb ära, peab riigil olema toimiv alternatiiv. „Neid kriitilisi küsimusi tuleb küsida nüüd ja praegu: kas see asi on päris, mida meile lubatakse? Ja kui ei ole, siis peame mõtlema, millised on päriselt toimivad lahendused,“ ütles Vasser.
Kallemets vastas sellele debati kõige emotsionaalsema sõnavõtuga. Tema jaoks on tuumaenergiaga seonduv ka küsimus sellest, kas Eesti peab ennast riigiks, mis suudab keeruliste tehnoloogiatega hakkama saada. „Ma tahan, et Eesti oleks tugev. Et me ei ole mingi möku, kes millegagi hakkama ei saa,“ ütles ta.
Tema sõnul ei peaks väike riik eeldama, et keerulised lahendused tuleb alati mujalt sisse osta. „Ainuke variant, kuidas üks väike rahvas püsib, on see, et kasutame kaasaegset tehnoloogiat targalt, ohutult, vastutustundlikult. See on meie võimalus, et oleme kõvad eestlased.“
Eesti on tuumaenergia puhul praegu veel ettevalmistusfaasis. Järgmised aastad peavad näitama, kas valitud tehnoloogia, hind ja rahastamismudel sobivad Eesti oludesse ning kas riik suudab luua vajaliku järelevalve ja teadmistebaasi. Alles seejärel saab otsustada, kas loodud kavandist saab ka päriselt tuumajaam.
„Ma tahan, et Eesti oleks tugev. Et me ei ole mingi möku, kes millegagi hakkama ei saa.”
