Trialoogi toimetaja
Rahvusvahelised teadlased toovad Eesti teadusesse uusi ideid ja värskeid vaatenurki. Kuid kas meie teadus- ja töökeskkond suudab pakkuda piisavalt tuge, et talente Eestisse meelitada – ja siin ka hoida?
Tänapäeva globaalses teadusmaailmas käib tihe konkurents teadustalentide pärast. Riigid ja ülikoolid võistlevad, et pakkuda parimaid tingimusi – alates konkurentsivõimelisest palgast ja kaasaegsetest laboritest kuni rahvusvahelise koostöö ja teadlaste perede toetamiseni. Eesti väike ja kompaktne teadusruum seisab silmitsi küsimusega, kuidas meelitada globaalseid talente ja pakkuda neile piisavat motivatsiooni siia tulekuks.
TalTechi keemia ja biotehnoloogia instituudi vanemteadur Mikk Kaasik märkis, et rahvusvaheliste teadlaste kaasamine on Eesti teaduskeskkonna jaoks strateegiliselt oluline. „Rahvusvahelised teadlased toovad meie teadusesse mitmekesisust ja aitavad leida uusi lahendusi,“ selgitas Kaasik, lisades, et iga teadlane, kes tuleb Eestisse, toob kaasa oma unikaalse kogemuse ja vaatenurga. Eriti oluline on see keeruliste ja valdkonnaüleste probleemide lahendamise puhul.
“Rahvusvahelised teadlased toovad meie teadusesse mitmekesisust ja aitavad leida uusi lahendusi.”
Kas Eesti suudab suurriikidega sammu pidada?
Eesti teaduskeskkonnal on mitmeid tugevaid külgi – kaasaegne infrastruktuur, rahvusvaheliselt tunnustatud teadlased ja tihe koostöö välisülikoolidega. Viimastel aastatel on märkimisväärselt paranenud ka doktorantide tasustamine, et see vastaks Euroopa tasemele. Kui varem oli madal palk üks peamisi takistusi, siis nüüd on see probleem suures osas lahendatud.
Kõige ihaldatumad on teadustalendid Lääne- ja Kesk-Euroopast, ent nende Eestisse meelitamine ei ole kergete killast. Kaasiku sõnul on peamisteks takistusteks Eesti geograafiline asukoht ja tagasihoidlik rahvusvaheline tuntus. „Meie geograafiline asukoht – Venemaa lähedus ja põhjamaiselt karm kliima – ei pruugi paljudele atraktiivne tunduda. Lisaks ei ole Eesti teadusasutuste ja ülikoolide tugev tase ja saavutused Lääne- ja Kesk-Euroopa inimestele piisavalt nähtavad, eriti teadusmaailmas alustavate noorte hulgas.“
Väikese riigina peab Eesti konkureerima suurte teaduskeskustega, nagu Saksamaa, Prantsusmaa ja Holland, kus teaduse rahastamine ja rahvusvahelised võimalused on sageli paremad – või vähemalt tunduvad sellisena. Talentide ligimeelitamist mõjutavad ka teadusasutuste maine ja nähtavus globaalses teadusruumis.
Eestis on teadlaskarjäär sageli seotud ajutiste projektidega akadeemilises sektoris, mis sunnib teadlasi pidevalt otsima uusi rahastusallikaid. See loob ebakindlust ja võib olla üks põhjusi, miks osa andekaid teadlasi Eestist lahkub. Samas pakub just rahvusvaheliste talentide kaasamine võimaluse muuta teaduskeskkond stabiilsemaks ja konkurentsivõimelisemaks.
“Meie geograafiline asukoht – Venemaa lähedus ja põhjamaiselt karm kliima – ei pruugi paljudele atraktiivne tunduda. Lisaks ei ole Eesti teadusasutuste ja ülikoolide tugev tase ja saavutused Lääne- ja Kesk-Euroopa inimestele piisavalt nähtavad, eriti teadusmaailmas alustavate noorte hulgas.”
Projekti doktorandid ei kavatse tegeleda pelgalt teoreetilise teadustööga, vaid lahendavad konkreetseid praktilisi probleeme, millel on selge seos nii teaduse kui ka tööstuse vajadustega. Foto: TalTech
Rahvusvaheline teadusmeeskond – uued ideed, uued lahendused
Üheks konkreetseks näiteks rahvusvaheliste talentide kaasamisest on TalTechi Innochembio projekt, mida rahastavad Euroopa Komisjon ja Eesti Teadusagentuur. Projekti käigus luuakse 15 doktorandi positsiooni kestliku keemia ja biotehnoloogia valdkonnas, et meelitada Eestisse noorteadlasi kogu maailmast.
Innochembio projektis osalemise eelduseks on, et noorteadlased on viimase kolme aasta jooksul töötanud väljaspool Eestit. „Projekt kuulub Marie Skłodowska-Curie programmi alla, millel on üks suur alustala – soodustada teadlaste liikumist, infovahetust ja kogemuste vahetust,” selgitas Kaasik. Osaleda saavad nii välismaal õppinud Eesti päritolu noorteadlased kui ka teadlased teistest riikidest.
“Projekt kuulub Marie Skłodowska-Curie programmi alla, millel on üks suur alustala – soodustada teadlaste liikumist, infovahetust ja kogemuste vahetust.”
Projekti doktorandid ei tegele üksnes teoreetilise teadustööga, vaid lahendavad praktilisi probleeme, millel on otsene seos nii teaduse kui ka tööstuse vajadustega. Näiteks arendavad nad koostöös ettevõttega SafePAS kaasaskantavaid narkoanalüsaatoreid, mis võimaldavad kiiret ja usaldusväärset narkootiliste ainete tuvastamist. Samuti uuritakse, kuidas suurendada viljakultuuride vastupidavust kahjurite ja keskkonnamuutuste suhtes – oluline samm kestliku toidutootmise suunas.
Mitu uurimisgruppi keskendub orgaanilisele sünteesile, kus doktorandid arendavad tõhusamaid ja keskkonnasõbralikumaid sünteesimeetodeid. Näiteks uuritakse lahustivaba keemiat, mis aitab vähendada keemiliste protsesside keskkonnamõju. Teised uurimisrühmad arendavad analüütilise keemia meetodeid, mis võimaldavad reaalajas jälgida reaktsioonide kulgu ja tuvastada varakult võimalikke probleeme –vähendades nii jäätmeid ja suurendades protsesside efektiivsust.
Oluline tegur rahvusvaheliste talentide Eestisse meelitamisel on ka projektide ülesehitus – kõigil Innochembio doktorantidel on lisaks Eesti juhendajale ka välismaine kaasjuhendaja, kellest mitmed on oma valdkonna rahvusvaheliselt tunnustatud teadlased. Selline juhendamisstruktuur on tugev müügiargument, mis suurendab nii projekti usaldusväärsust kui ka nähtavust globaalses teadusvõrgustikus.
Projektis pööratakse suurt tähelepanu ka teadustöö praktilisele rakendamisele. Doktorandid saavad tavapärasest rohkem koolitusi patendinduse, iduettevõtluse ja projektijuhtimise alal, et toetada teadustulemuste kommertsialiseerimist ja laiendada nende karjäärivõimalusi. Loodetakse, et osa teadlastest jääb pärast projekti Eestisse, panustades nii teaduse kui ka ettevõtluse arengusse.
Teadus kui kutsumus – ja võimalus luua midagi enamat
Kaasiku sõnul on teadusesse jõudmine paljude jaoks enamat kui pelgalt karjäärivalik – see on kutsumus ja missioon. Teadlasi ajendab soov avastada uut, leida vastuseid keerulistele küsimustele ning panustada ühiskondlike probleemide lahendamisse. Samas ei piirdu doktorantuuri käigus omandatud oskused üksnes akadeemilise maailmaga – need on kõrgelt hinnatud ka ettevõtluses, eriti tootearenduses. „Just selles valdkonnas on Eestis suurim puudus doktorikraadiga talentidest,“ märkis ta.
1990ndatel Peruust Eestisse kolinud Cecilia Sarmiento on TalTechi Keemia ja biotehnoloogia instituudi vanemteadur ning keemia-, geenitehnoloogia- ja loodusteaduste õppekavade programmijuht ülikooli loodusteaduskonna dekanaadis. Küsimusele, mida võiks Eesti paremini teha, et meelitada rohkem välistudengeid ning julgustada neid siia kauemaks jääma, vastas Sarmiento, et kõige olulisem on parem vastuvõtt ja tugevam toetus. “Peaksime neid rohkem aitama,” rõhutas ta.„Integreerumine ei ole lihtne. Väga oluline on nendega avatult suhelda ja aidata neil eesti keelt õppida, sest ilma keeleta on täielik lõimumine võimatu.”
“Integreerumine ei ole lihtne. Väga oluline on nendega avatult suhelda ja aidata neil eesti keelt õppida, sest ilma keeleta on täielik lõimumine võimatu.”
Ungarist pärit TalTechi Thomas Johann Seebecki elektroonikainstituudi kognitroonika teaduslabori vanemteadur Tamas Pardy sõnul on siinne teaduskeskkond üldjoontes toetav ning bürokraatiat on tänu digiriigi lahendustele palju vähem. Foto: Arno Mikkor ajakirjale Excite / teostus Ekspress Meedia Erilahendused
Välisteadlase pilk Eesti teaduskeskkonnale
Ungarist pärit Tamas Pardy tuli Eestisse doktorantuuri ning jagab nüüd oma aega TalTechi ja Budapesti Tehnikaülikooli vahel. Ta töötab vanemteadurina TalTechi Thomas Johann Seebecki elektroonikainstituudi kognitroonika teaduslaboris. Tema sõnul ei olnud Eestisse kolimise põhjuseks üksnes teadus – nagu paljude Kesk-Euroopa teadlaste puhul, mängis ka temal rolli isiklik elu. Samas nägi ta Eestis kiiresti potentsiaali teadustööks. „Siinne teaduskeskkond on üldjoontes toetav, bürokraatiat on tänu digiriigi lahendustele palju vähem kui Saksamaal või Ungaris ning füüsiline infrastruktuur on igati tasemel,“ selgitas Pardy.
“Siinne teaduskeskkond on üldjoontes toetav, bürokraatiat on tänu digiriigi lahendustele palju vähem kui Saksamaal või Ungaris ning füüsiline infrastruktuur on igati tasemel.”
Eestis väärtustab ta nii siinset palgataset kui ka töökultuuri. „Palgad on siin veidi kõrgemad kui minu kodumaal, aga eriti meeldib mulle töötada eestlastega. Inimesed on praktilised ega muuda tehnoloogiaarendust tarbetult keeruliseks,“ ütles Sarmiento.
Tema hinnangul paistab Eesti rahvusvaheliselt silma eelkõige küberjulgeoleku ja tehisintellekti valdkonnas, kus nii teadustöö tase kui ka tasustamine on konkurentsivõimelised. Eestit muudavad ettevõtlikele teadlastele atraktiivseks ka arenenud iduettevõtluse ökosüsteem ja lihtne ärikeskkond. Samas näeb ta kitsaskohana Eestis valitsevat umbusaldust ülikoolidevahelise koostöö suhtes – eriti vanema põlvkonna teadlaste seas. „Poolas ja Ungaris ollakse koostöö osas tunduvalt avatumad,“ märkis ta.
Küsimusele, mida Eesti võiks teha, et olla rahvusvahelistele teadlastele veelgi atraktiivsem, vastas Pardy: „Tuleks selgelt ja sihipäraselt sõnastada, millist väärtust Eesti teadlastele pakub – alustavatest doktorantidest kuni kogenud ekspertideni. Digitaalne asjaajamine, ärivõimalused ja toetav keskkond loovad kõik eeldused rahvusvaheliseks teadustööks.“
Tema sõnul peaks Eesti keskenduma just selliste teadlaste kaasamisele, kes aitaksid ellu viia riigi pikaajalisi eesmärke – näiteks sihti jõuda 2030. aastaks 500 süvatehnoloogia idufirmani. „Me peame teadlikult kutsuma siia neid, kes saavad seda arengut vedada,“ rõhutas ta.
“Tuleks selgelt ja sihipäraselt sõnastada, millist väärtust Eesti teadlastele pakub – alustavatest doktorantidest kuni kogenud ekspertideni. Digitaalne bürokraatia, ärivõimalused ja toetav keskkond loovad kõik eeldused rahvusvaheliseks teadustööks.”
