Jäätmed ringlusse, CO2 hingusele

Jäätmed ringlusse, CO2 hingusele. 25.04.2025. 2. aprillil kogunesid eksperdid, teadlased ja ettevõtjad TalTechi ringmajanduse tuumiklabori aastakonverentsile „Ressursid ringluses“, et arutada, kuidas aitavad teisese toorme kasutusviisid, uuenduslikud tehnoloogiad ja tõhusad poliitikameetmed kujundada kestlikumat majandust. Konverents nihutas fookuse traditsioonilisest jäätmekäsitlusest küsimusele, kust peaks ringlus tegelikult algama – kas jäätme tekkekohast või toormevajadusest? Arutelud tõid esile vajaduse muuta senist jäätmenarratiivi ja hakata planeerima ressursikasutust lähtuvalt majanduse toormevajaduse loogikast. Globaalpoliitiline olukord eeldab kiiret kohanemist TalTechi rektor Tiit Land rõhutas oma avakõnes, et ülikoolil on ühiskonnale iga päev midagi anda. Ta tõi esile ringmajanduse tuumiklabori arengu alates selle loomisest 2022. aastal kuni tänaseni, mil laborist on kujunenud koostööplatvorm, mis ühendab teadlasi, tudengeid ja välispartnereid, ning toetab nii teadust kui ka praktilist õpet. Landi sõnul on tegu „alt üles“ initsiatiiviga, mille kaudu kohtuvad teadmised ja lahendused, mis aitavad viia teadustöö tulemusi Eesti majandusse ja tööstusesse. TalTechi jätkusuutliku väärtusahela juhtimise professor Tarmo Kalvet tõdes oma ettekandes, et pärast Teist maailmasõda kujunenud globaalne vabakaubandusmudel on enneolematult tugeva surve all. COVID-19 kriis näitas, kuivõrd haavatavad on rahvusvahelised tarneahelad, ning USA viimase aja kaubanduspoliitika on olukorda veelgi pingestanud. President Trumpi administratsiooni eestvedamisel on USA tollitariifid hüppeliselt tõusnud, eriti Brasiilia, Venemaa, India ja Hiina (tuntud kui BRICS-i blokk) suunal, ent muudatused mõjutavad ka Euroopat. Kalveti sõnul on maailmas kujunemas kolm selget jõublokki: BRICS ja selle liitlased, kes tugevdavad sidemeid Ladina-Ameerika ja Aafrika toorainerikaste riikidega, Euroopa Liit, mis püüab vähendada sõltuvust üksikutest tarnijatest, ning USA, kes lisaks vastandumisele BRICS-ile süvendab vastasseisu ka EL-iga. Eesti impordisõltuvuse analüüs näitas, et kuigi paljusid kaupu imporditakse geopoliitiliselt sõbralikest riikidest, sõltume me kriitiliste materjalide osas suuresti Hiinast ja teistest BRICS-i liitlasriikidest. “Eelkõige elektroonikatööstuses ja toormetes sõltub Eesti tugevalt geopoliitiliselt kaugetest tarnijatest,” tõdes Kalvet. Kalvet kutsus ettevõtteid ja teadlasi tegema tihedamat koostööd, et hajutada tarneahela riske ja laiendada ekspordivõimalusi. Tema sõnul on üheks võtmekohaks ringmajanduse ja tööstussümbioosi edendamine, mis aitab suurendada majanduse paindlikkust. Muutuv geopoliitiline ja kaubanduslik olukord nõuab ettevõtetelt ja riikidelt kiiret kohanemisvõimet – üha olulisem on kindlustada tarneahelaid ja leida uusi turge. Ringlevad toormed – tee strateegilise autonoomiani TalTechi vanemteadur Rutt Hintsi juhtimisel toimunud paneeldiskussioonis arutati, kas ringmajandusest võiks saada Euroopa majanduse päästerõngas. Ellex Raidla advokaadibüroo vandeadvokaat Martin Triipan rõhutas, et traditsiooniline õigusraamistik käsitleb jäätmeid pigem probleemina kui võimalusena. Teisese toorme kasutamist takistab sageli keerukas ja mahukas regulatsioon, mis kasvatab halduskoormust. „Kuna selleks, et kasutada teisest materjali, on vaja viia läbi keerulised keskkonnamõju hindamised ja taotleda lube, siis eelistavad paljud ettevõtjad lihtsamat teed ja kasutavad esmast toorainet,“ märkis Triipan. Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse maapõueressursside ja teisese toorme fookusvaldkonna juht Tõnu Tuppits märkis, et kuigi Eestis tegutseb ligi 8000 ringmajanduse ärimudelitega seotud ettevõtet, on teisese toorme kasutamist arendavate firmade osakaal endiselt marginaalne. „Naaberriigid on liikunud ringmajanduse tegevuskavade suunas, Eestis seostatakse seda endiselt peamiselt jäätmekäitlusega,“ tõdes Tuppits. Samuti puuduvad tööstus- ja kaevandusjäätmete käitluse toetamiseks sihipärased meetmed ning see piirab sektori arengut. Trisector OÜ turundus- ja kommunikatsioonijuht Paavo Pettai lisas, et viimaste aastate jooksul on Eestis toimunud tööstuslik pööre, mis loob ringmajandusele tugeva aluse. Ent kui ettevõtted hakkavad sisenema teisese toorme turule, satuvad nad silmitsi paljude takistustega – alates piiravatest standarditest kuni innovatsiooni pidurdavate regulatsioonideni. „Ringmajandus saab areneda vaid siis, kui selle aluseks on reaalset väärtust loov majandusmudel. Kui ettevõtjad kasu ei näe, jäävad ka tehnoloogiad arendamata,“ rõhutas Pettai. Diskussioonis tõstatus ka küsimus, kas ringmajanduse edendamine peaks olema sama oluline kui riigikaitse tugevdamine. TalTechis tegutseva Eesti ringmajanduse tippkeskuse SOURCES juht professor Riina Aav tõi esile, et need valdkonnad ei ole vastuolus, vaid pigem toetavad teineteist. „Kaitsevaldkonnaski tekib suurtes kogustes taaskasutatavaid materjale – vormiriietuski vajab ringlussevõttu,“ märkis ta. Paneelis rõhutati vajadust muuta regulatiivne keskkond paindlikumaks – kiirendada keskkonnahinnangute ja lubade protsesse ning rakendada digilahendusi, sealhulgas tehisintellekti, et vähendada halduskoormust. Samuti vajab sektor riiklikku tuge, et kujundada ringmajandusele atraktiivsem investeerimiskeskkond. Ühiselt jõuti järeldusele, et ringmajanduse arendamine vajab süsteemset ja valdkondadeüleset lähenemist, mille keskmes on teisese toorme laiem kasutuselevõtt ning Eesti majanduse vastupidavuse ja strateegilise iseseisvuse kasvatamine. Tekstiili ja plasti teekond ringlusse Teine arutelu, „Probleemist lahenduseni – tekstiili ja plasti ringlus“, keskendus kahe keerulise jäätmeliigi – tekstiili ja plasti – kogumise, sorteerimise ja ringlussevõtuga seotud probleemidele ning võimalustele. Paneelile eelnenud avaettekandes tõi kliimaministeeriumi elukeskkonna ja ringmajanduse asekantsler Ivo Jaanisoo esile, et plasti ja tekstiili ringlussevõtt on keeruline, kuna need pole puhtad materjalid, vaid segud, mis raskendab nende käitlemist. Eestis tekib aastas ligikaudu 20 000 tonni tekstiilijäätmeid, millest vaid 5000 tonni kogutakse korduskasutusse. Probleemiks on seegi, et liigiti kogutud jäätmeid ei võeta hästi ringlusse ning kui võetakse, kaasnevad sellega kõrged kulud. Lahendusena plaanitakse Eestis rakendada hiljemalt 2028. aastaks laiendatud tootjavastutuse põhimõtet, mis kohustab tootjaid oma toodetest tekkivaid jäätmeid ise käitlema. Plasti ringlussevõtus on Eestis tehtud edusamme – pakendijäätmete kogumise ja tootjavastutuse süsteem toimib ning pandipakend toob turult tagasi üle 90% materjalist. Samas valmistavad probleeme keerulisemad müügipakendid, nagu lihapakendid ja jogurtitopsid, mis lõpetavad tihti looduses või prügimäel. Arutelupaneelis, mida juhtis TalTechi tekstiilitehnoloogia labori juhataja professor Tiia Plamus, osalesid lisaks Ivo Jaanisoole ka TalTechi biopolümeeride tehnoloogia labori juht professor Andres Krumme, Neular OÜ esindaja Ilo Rannu ning Revaluate OÜ asutaja ja Aalborgi Ülikooli dotsent Kerli Kant Hvass. Eksperdid tõdesid, et nii plasti kui ka tekstiili ringlussevõtu suurim takistus on materjalide keerukas koostis ja turu väga väike valmisolek. „Plasti valdkonnas valitseb endiselt palju segadust ja rohepesu – fossiilset päritolu plastid moodustavad ligikaudu 95% turust,“ märkis Krumme. Tema sõnul on biopõhistel plastidel perspektiivi, kuid nende laiem kasutuselevõtt nõuab tugevat poliitilist ja majanduslikku survet. Hvass selgitas, et globaalne tekstiili ringlussevõtu määr on vaid 0,3%, mis tähendab, et enamik tekstiilijäätmeid ei leia teed taaskasutusse. „Peame looma süsteemi, mis suunab tootmist ringlussevõetavate toodete poole ja julgustab ettevõtteid investeerima uutesse tehnoloogiatesse. Eestil on võimalus leida globaalses tekstiiliringsüsteemis oma nišš, kuid see eeldab teadlikku ja pikaajalist strateegiat,“ rõhutas ta. Rannu sõnul on plasti ja tekstiili ümbertöötlemisel keeruline majanduslik mudel ning ilma riiklike toetusteta ei ole praktika hetkel elujõuline. „Ringmajandus on kallis ja vajab tugevaid toetusskeeme. Mehaaniline ümbertöötlus on seni kõige elujõulisem suund, kuid ka see eeldab märkimisväärseid investeeringuid,“ lisas ta. Diskussiooni käigus jõuti järeldusele, et edasine areng vajab nii tootjate suuremat vastutust kui ka tarbijate suuremat teadlikkust. Eesti peab investeerima eeltöötlusvõimekusse, et suunata rohkem materjale ringlusse, ning looma toimiva ja usaldusväärse tootjavastutussüsteemi. „Peame vaatama hetkeprobleemidest kaugemale ja looma tervikliku süsteemi, mis motiveerib nii ettevõtteid kui ka tarbijaid ringlussevõtus aktiivselt osalema,“ rõhutas Jaanisoo. Plasti ja tekstiilijäätmete ringlussevõtu tulevik sõltub paljuski poliitilistest otsustest, tehnoloogilisest arengust ning ühiskonna valmisolekust jätkusuutlikumalt tarbida ja toota. Puit ootab põletamise kõrvale uusi lahendusi TalTechi professor ja ÄIO Tech kaasasutaja Petri-Jaan Lahtvee tõstatas „põletava“ teema: kas jätkame puidu põletamist või püüame leida sellele paremaid kasutusviise? Tema ettekanne juhataski sisse madalakvaliteedilise puidu väärindamisvõimaluste ja -takistuste teemalise paneeldiskussiooni. Lahtvee rõhutas, et Eesti kuulub maailma viie suurima ressursitarbimise jalajäljega riigi hulka – kui kogu maailm tarbiks ressursse Eesti tempoga, oleks aastane loodusvarade piir ammendatud juba märtsi alguseks. Selline tarbimismudel pole jätkusuutlik ja vajab kiiret muutust. Tema sõnul peitub üks keskseid lahendusi biotehnoloogia arengus ja biomajanduse edendamises. TalTechi bioinseneeria laboris töötavad teadlased mikroorganismidega, mis suudavad toota madala väärtusega toormest, nagu puidujäätmed ja CO₂, kõrge lisandväärtusega kemikaale ja materjale. Näiteks arendab ÄIO Tech puidusuhkrupõhiseid rasvu ja õlisid, mida saab kasutada toiduainetööstuses ja kosmeetikas. McKinsey raporti kohaselt võib sünteetiline bioloogia avaldada 2040. aastaks maailmamajandusele märkimisväärset mõju – kuni 0,8 triljonit dollarit tarbijatoodete ja 0,3 triljonit meditsiinisektori osas. Ühises arutelus tõi kliimaministeeriumi energeetika ja maavarade asekantsler Jaanus Uiga esile, et puitu kasutatakse Eestis mitmetahuliselt – alates kodusest halupuust ning lõpetades kaugkütte ja elektritootmisega. Kuigi puit on kaugkütte kontekstis oluline kütus, konkureeritakse renoveerimise ja uute soojusallikate lisandumise tõttu üha enam madalakvaliteedilise puidu pärast. See omakorda võib suunata rohkem puitu kõrgema lisandväärtusega väärindamisprojektidesse. TalTechi energiatehnoloogia instituudi direktori Alar Konisti sõnul tuleks arvestada ka vesiniku tootmise, süsiniku väärindamise ja sünteetiliste kütustega. Konist toonitas vajadust mõelda terviklikule energiasüsteemile ning leida paremaid viise taastuvenergia lahenduste planeerimiseks ja tasakaalustamiseks. Graanul Investi tegevjuht Jaano Haidla kinnitas, et ettevõte väärindab praegu peamiselt puidutööstuse jääke, ent kui kõrgema lisandväärtusega biolahendused muutuvad majanduslikult elujõuliseks, ollakse valmis suunama ressursse ka keemilisse väärindamisse. Samas rõhutas ta, et enne uute lahenduste kasutuselevõttu ei saa olemasolevaid süsteeme lihtsalt sulgeda: „Enne pole mõtet vana kaevu kinni ajada, kui uus pole valmis.“ VKG Fiberi biotoodete arendusjuht Lauri Raid märkis, et erinevad sektorid – väärindamisprojektid, sadamad, puitkütuste tootjad ja energiatootjad – konkureerivad sama puidutoorme pärast. Küsimusel, kui palju keemiatehaseid mahuks Eestisse, nii et toorainet jaguks jätkusuutlikult kõigile, on Raidi jaoks kriitiline tähtsus. Diskussiooni juhtinud TalTechi professor Jaan Kers küsis paneelilt, mida on vaja muuta, et Eesti biotoodete tootmisse jõuaks rohkem investeeringuid. Osalejad tõdesid, et biotoodete sektor vajab arenguks tugevat biotehnoloogia-alast infrastruktuuri, puhast ja taskukohast elektrit ning kvalifitseeritud tööjõudu. Kuigi biotehnoloogiat õpetatakse nii Tallinnas kui ka Tartus, püsib tööturule jõudvate spetsialistide arv endiselt väike. Arutelu tõi peamiste takistustena esile ka kõrge energiahinna ja kallid toormaterjalid, mis pidurdavad Eestis biopõhiste lahenduste laiemat levikut. Biotehnoloogia ja sünteetilise bioloogia areng avab Eesti metsandusele uusi võimalusi, mis võivad tuua kaasa suurema majandusliku lisandväärtuse ja viia säästlikuma ressursikasutuseni. Samas ei saa energiatootmist ja puidu senist kasutust täielikult kõrvale jätta – üleminek peab olema läbimõeldud ning toetatud sobiva infrastruktuuri ja poliitikatega. Põhiküsimus on, kas suudame oma loodusvarasid tulevikus kasutada targemalt või põletame neid lihtlabaselt edasi. Tulevikukütus – süsinikuta või ilma? Laevandussektori panus ülemaailmsetesse kasvuhoonegaaside heitmetesse on ligikaudu 3% ning selle osakaal on pidevalt tõusnud. Kas selles valdkonnas on üldse võimalik saavutada süsinikuneutraalsust? Just sellele küsimusele püüdis vastust leida Tallinna Sadama äriarenduse juht ja juhatuse liige Rene Pärt. Tänaseks tarbib laevandussektor aastas ligikaudu 300 miljonit tonni kütust, millest üle 95% moodustavad fossiilkütused. Kõige levinum roheline alternatiiv on praegu veeldatud maagaas (LNG), milles nähakse üleminekukütust. Samas kaalutakse tõsiselt ka metanooli, ammoniaaki ja vesinikku. „Metanooli on lihtsam käidelda kui ammoniaaki, samas kui vesinik nõuab suuri hoiustamismahuteid, mistõttu sobib see pigem lühikesteks liinideks ja parvlaevadele,“ selgitas Rene Pärt. Rahvusvaheliselt on seatud eesmärk vähendada laevanduse CO₂ heitmete intensiivsust – 2030. aastaks 40%, 2040. aastaks 70% ning 2050. aastaks soovitakse jõuda nullheiteni. Tõsi, alternatiivsete kütuste turul on toimunud selles osas aeglane areng ning sektori peamine tähelepanu on seni jäänud LNG-le kui üleminekukütusele. Eestis käivitatakse mitmeid sadamapõhiseid projekte, mis keskenduvad alternatiivkütuste arendamisele. Muuga sadamas on alustatud rohemetanooli ning diislikütusel töötavate konteinerlaevade teenindamist, samas kui kruiisilaevad on esitanud päringuid rohemetanooli punkerdamiseks alates 2027. aastast. Samuti on Muugasse kavandatud LNG terminal, mille valmimine on planeeritud ajavahemikku 2027–2030. Paldiski lõunasadamasse rajatakse paralleelselt alternatiivenergia tootmise võimekust. Ettekandele järgnenud paneeldiskussioonis osalesid TalTechi professor Allan Niidu, Tartu ülikooli kaasprofessor Rasmus Palm ning Rene Pärt. Vestlust juhtis Trialoogi toimetaja Eveliis Vaaks. Palm tõi välja vesinikutehnoloogia arengu kitsaskohad, rõhutades, et vesinikku on tehnoloogiliselt keeruline rõhu all või veeldatud kujul kasutusele võtta – vaja läheb uusi lahendusi. Niidu lisas, et tulevikukütus peaks olema kas biomassipõhine või CO₂-neutraalne. „CO₂ väärindamine on järgmine loogiline samm, kuid asjade kulgu takistavad kõrge omahind ja ebakindel investeerimiskeskkond,“ märkis ta. Pärt tõi esile ka elektrifitseerimise võimaluse, kuid rõhutas sellega kaasnevaid väljakutseid: „Üks kruiisilaev võib tarbida sama palju elektrit kui Paide linn – see paneb energiasüsteemi tugeva surve alla.“ Arutelust jäi kõlama, et Eesti sadamatest peaksid arenema roheenergia keskused, ning on hädavajalik võtta selles osas vastu kiireid otsuseid, et rahvusvahelisel turul mitte viimaseks jääda. Kas tulevikukütus saab olema täielikult süsinikuvaba? Vastus sõltub tehnoloogilistest läbimurretest, regulatsioonidest ning eelkõige sektoris tehtavatest investeeringutest.