Jaan Kalda: kas Eesti vajab tuumajaama?

Jaan Kalda: kas Eesti vajab tuumajaama?. 22.05.2024. Mulle meeldivad väga Norra veebisaidi yr.no ilmaprognoosid – ennustused antakse koos usaldusvahemikuga. Meie endi ilmateenistus seda paraku ei tee – arvatakse vist, et inimesed ei oska graafikuid lugeda, kui sinna liiga palju informatsiooni panna. Investeerimisteenuste korral nõuab hea tava, et kliente hoiatataks: fondi ajalooline tootlikkus ei taga sama tootlikkust tulevikus. Kliimaministeeriumi üllitatud Energiamajanduse arengukava ENMAK 2035 eelnõu tööversioon järgib meie ilmateenistuse malli: dokumendis antakse paraku ainult prognoosid ilma ennustuste veapiirideta, kusjuures ei selgu, milliseid faktoreid kasutab antud mudel ennustuseks. Muuhulgas: kas on arvestatud uue põlvkonna päikesepaneelide turule tulekuga ja ning salvestustehnoloogiate arenguga? Kui 2024. aasta alguse seisuga on parimate kommertsiaalsete päikesepaneelide efektiivsus ca 24 protsenti, siis JA Solar teekaart prognoosib 2025. aastaks perovskiit-räni tandem-päikesepaneele efektiivsusega 29 protsenti ja mitmeüleminekulised tehnoloogiad lubavad juba 50 protsendi-lähedasi efektiivsusi. Paralleelselt päikesepaneelide tehnoloogilise arenemisega toimub ka hindade langus eurodes vati kohta. ENMAK 2035 eelnõu näitab tuumajaama säravas valguses, kui parimat lahendust meie energiaprobleemidele, aga hindu ja CO2 heidet visatakse lugeja ette ilma igasuguse viideteta kasutatud metoodika ning sisendparameetrite kohta. Seetõttu mõjuvad esitatud arvud kui telefoni-müügiagendi sorav jutt. Igal energiaallikal on omad plussid ja miinused – kui oleks olemas üks ideaalne energiatootmise vorm, siis oleks see juba ammu “võitnud”. Hüdro- ja geotermaalenergia on peaaegu ideaalsed (seda on näha ka Skandinaavia energiahindadest), aga paraku Eestis kättesaamatud. Tuule- ja päikeseenergia oleksid ka peaaegu ideaalsed, kui energia suuremahuline salvestamine oleks saadaval ning piisavalt odav. Võrdluses päikese ja tuulega on tuumaenergia ainus, kuid väga suur pluss sõltumatus ilmast ja aastaajast. Miinuseks on riskid – õnnetuse tõenäosus on väga väike, aga selle realiseerumise tagajärjed rängad. Tuuleenergia ressursse on maailmas palju vähem, kui päikeseenergiat. On ju tuul isegi päikese poolt soojendatava soojusmasina – atmosfääri – produkt ning selle soojusmasina efektiivsus ei ole suur. Samas jagub ka tuuleenergia ressurssi inimkonna tarvidusteks piisavalt ning taastuvenergia allikatena täiendavad tuul ja päike teineteist – kui pole parasjagu saadaval ühte, siis on ehk teist. Päikesepaneelide eelis tuulegeneraatorite ees on see, et esimesel pole liikuvaid osi: mis ei liigu, see ei kulu ega tee müra. Strateegiliste valikute puhul tuleb pidada silmas, et päikesepaneelide tehnoloogia areneb hulga kiiremini kui konkureerivad tehnoloogiad. Euroopas kasvas päikesepaneelide võimsus 2023. aasta jooksul 27 protsenti; päikesepaneele ei soeta mitte üksnes suurtootjad, vaid ka väiketarbijad ning viimane protsess ei allu strateegilisele planeerimisele. Kas ENMAK 2035 välja töötamisel on arvestatud võimalusega, et 2035. aastal on peaaegu igas majapidamises ning märkimisväärsel osal ettevõtetest oma päikesepark ning päikesepaistelistel päevadel ei tarbita vooluvõrgust energiat isegi tugeva pealemaksmise korral? ENMAK 2035 eelnõu näitab tuumajaama säravas valguses, kui parimat lahendust meie energiaprobleemidele, aga hindu ja CO2 heidet visatakse lugeja ette ilma igasuguse viideteta kasutatud metoodika ning sisendparameetrite kohta. Seetõttu mõjuvad esitatud arvud kui telefoni-müügiagendi sorav jutt. Kui suur risk on vastuvõetav? Räägime nüüd natuke riskidest. Investeerijad teavad, et riskantsemalt investeerides on investeeringu oodatav tootlikkus suurem, aga samas võib ka suurest osast rahast hoopis ilma jääda. Keskmine tootlikkus ja volatiilsus käivad käsikäes. Sama kehtib üldiselt kõikjal; osa riske saame maandada kindlustust ostes. Seega, kui tahame riskivabamat energeetikat, peame peale maksma. Küsimus on, kui suur risk on vastuvõetav. Kas te istuksite lennukisse, kui selle allakukkumise tõenäosus oleks üks juhtum miljardi vastu? Aga miljoni või tuhande või saja vastu? Kust läheb piir? Ja mis kasu on sellest, et tõenäosus oli küll vaid üks miljardile, kui alla kukub just teie lennuk? Riik kui tervik saab opereerida riskiga raha kaudu, nt arvutades, kui palju kaotab riik rahas lennuavarii tõttu, aga igaühe jaoks eraldi sisaldab sedalaadi risk palju enamat kui raha. Seepärast peab suhtuma mõistvalt sellesse, kui Letipea elanikud ei taha enda aia taha tuumareaktorit – olgu see kui tahes puhas ja ohutu. Eraldi asjaolu on see, et inimene ja ühiskond on komplekssüsteemid – tervik on palju keerukam kui tema komponendid, ning me maailm on juhumuutlik – olemasoleva statistika põhjal ei saa tulevikku usaldusväärselt ennustada. Samas, mida rohkem on kogunenud statistikat, seda usaldusväärsemaid ennustusi saab siiski teha. Öeldu illustreerimiseks sobib hästi näide Jakov Perelmani raamatust “Elav matemaatika”, mida lugesin koolipõlves: matemaatik arvutab välja, et kui nad lähevad tänavale ja vaatavad, mis soost on sada esimest vastutulijat, siis tõenäosus, et need kõik on mehed, on kaduvväike – ka siis, kui loeksime vastutulijaid terve universumi eluea jooksul. Ta sõlmib suurte panustega kihlveo ning kui nad tänavale lähevad, hakkab kostma sõjaväelist marsimuusikat. Maailmas on praegu natuke üle 400 tuumareaktori ning tuumareaktori õnnetuste põhjustatud inimohvrite arvus domineerib senini kindlasti Tšornobõl. Tšornobõli ohvrite koguarvus pole suudetud kokku leppida, aga kõige tõenäolisemad hinnangud on mõnekümne tuhande juures – kui võtta arvesse ka võrdlemisi väikestest kiirgusdoosidest põhjustatud haigestumisi. Seda on kindlasti rohkem, kui lennuõnnetustest põhjustatud surmasid, viimasel aastakümnel paarsada inimest aastas. Peale selle tuleb silmas pidada, et 400 on väike arv – lennukeid on mitu suurusjärku rohkem ning lennukite jaoks oleme jõudnud koguda kokku parema statistilise andmebaasi. Seetõttu on meil peaaegu võimatu anda korrektset hinnangut tõsisemat sorti tuumajaama õnnetuse tõenäosusele. Meil on peaaegu võimatu anda korrektset hinnangut tõsisemat sorti tuumajaama õnnetuse tõenäosusele. Lähteandmeid liiga vähe Aga võrdleme seda teise arvuga – õhus hõljuvate tahmaosakeste (PM2,5) põhjustatud surmade hulgaga, mida on väidetavalt terves maailmas rohkem kui 4 miljonit juhtu aastas: peamiselt Hiinas ja Indias, aga ka Lätis tervelt 1200 inimest aastas. Eesti on üks puhtama õhuga riike ning meil on see arv vaid 160. Kui võrrelda nüüd õhku paisatud tahmaosakeste arvude valguses tuumajaama soojusjaamadega, siis hakkab tuumajaam tunduma juba üsna riskivaba asi… Eeltoodut kokku võttes võib öelda, et pealkirjas esitatud küsimusele vastamiseks on lähteandmeid liiga vähe. Eesti vajab praegu uute tehnoloogiate arenemise osas korralikke prognoose ning võimaliku tuumajaama tasuvus- ja riskianalüüse koos veahinnangutega. Ja Letipea elanikke ei tohi pidada tehnoloogiavaenulikeks ning ainult enda kitsast huvi silmas pidavateks inimesteks, sest nende jaoks on tuumajaama risk rohkem kui raha. Kui teha strateegiline otsus, mis tugineb pelgalt ühel tulbal teadmata meetodil saadud arvudel, siis pole see parem kulli ja kirja viskamisest. Kui teha strateegiline otsus, mis tugineb pelgalt ühel tulbal teadmata meetodil saadud arvudel, siis pole see parem kulli ja kirja viskamisest.