TalTechi kestliku arengu ja rohepöörde nõunik
Kliimaseadusel on suur kaal, sest see sõnastab uued elamise ja tegutsemise põhimõtted ning puudutab kõiki eluvaldkondi. Eesti puhul ei tasu kliimaseaduse koostamisel unustada, et meie raiskava eluviisi tõttu võib pidada 8. märtsi tinglikult selleks päevaks, kui olime ära kasutanud kogu 2024. aasta bioloogilised ressursid.
Eesti kliimaseaduse tegemine on täies hoos. See on põhjalikult ettevõetud seadusloome, millesse on kaasatud üle 200 eksperdi nii era- kui avalikust sektorist. Ainuüksi töörühmade kokkusaamistele on kulunud siiani üle 3000 töötunni. Lisaks on suur hulk ametnikke ja eksperte viinud läbi alusuuringud ja peagi algab avalik kaasamisrännak.
Kõik eelpool nimetatu viitab, et kliimaseadus sõnastab uued Eestis elamise ja tegutsemise põhimõtted. Huvirühmad on panustanud palju aega ja teadmisi lootuses, et Eesti areng õiges suunas edasi liigub. Kuid milline on meie tegevuste „õige suund“?
Kliimapoliitiliselt on selleks seadusele pandud globaalne keskkonnapoliitiline raamistik: Eesti peab oma tegevustega mahtuma ülemaailmse keskmise 1,5 kraadi temperatuuritõusu ja planeedi taluvuspiiride sisse. Seda täiendab Euroopale antud lubadus jõuda 2050. aastaks kliimaneutraalsuseni.
Selles kontekstis on seaduse lähteülesanne lihtne – Eestil tuleb vähendada heitmeid. Aga kas ikka on? Samal ajal levivad avalikus aruteluruumis ja sotsiaalmeedia-Eestis vaesusega hirmutavad, aga ka iroonilised arvamused kliimamuutuse ja elurikkuse kao teemadel, mis halvustavad seejuures rohepööret. Tavapäraseks on saanud kliimaprobleeme alahindav jutt, mis toetub agraarsetele metafooridele – näiteks „talupojatarkusele“ ja „vanasse kaevu sülitamisele“.
Teadustulemuste vastandamine talupoegliku mõttekonstruktsiooniga ei aita kaasa Eesti 21. sajandi arengule. Rohepööre ei ole Euroopast tulev poliitiline diktaat, vaid mõtteviisi muutus – kliimamuutusele on vaja kiirelt leida leevendust ja lahendusi. Poliitikute, teadlaste ja ettevõtjate koostöö on potentsiaal, mida Eestis võiks tunduvalt rohkem kasutada.
Kliimamuutuse mõju Eestile
Igapäevaselt Eesti linnades ja linnastunud maakohtades elades ei oska me kliimamuutust tähele panna. Tunneme masendust kuude kaupa kestvast halvast suusailmast ja rõõmu suvistest kuumalainetest. Tõsi, muutused ei ole nii märgatavad kui Kesk- ja Lõuna-Euroopas või Ameerika Ühendriikides ja Kanadas, kus tulekahjud on muutunud iga-aastaseks probleemiks – nagu ka ettearvamatud tulvavihmad, veekriisid, ikalduvad põllud ning inimese jaoks talumatud õhutemperatuurid.
Teadustulemuste vastandamine talupoegliku mõttekonstruktsiooniga ei aita kaasa Eesti 21. sajandi arengule.
Eesti kliimamuutus on hiiliv, sest me ei tunneta muutuse mõju. Eestis tähendab see lumikatte asendumist enam-vähem nullikraadise temperatuuriga, mis toob kaasa pikemaid maapinna jäätumisperioode. Tänavad on libedad – tööealised inimesed saavad tänavatel traumasid ja libeduse pelguses tuppa naelutatud vanemaealised võivad üksilduse ning sellest tulenevate vaimsete ja füüsiliste tervisehäirete tõttu arstiabi vajada.
Samuti kimbutavad Eestit lokaalsed veekriisid ja üleujutatud valglinnakrundid. Jäistel teedel juhtuvad liiklusõnnetused ning kuumalaine ajal ägenevad südame-veresoonkonna haigused; esineb enneaegseid surmasid.
Muutunud kliimast tulenev meditsiiniline ja majanduslik kahju on täna märkimisväärne, kuid riik ja elanikkond seda ei teadvusta. Põhjuseks on mõju ulatuse mittehoomamine, sest ilm on alati meie tegevusi mõjutanud. Kuid viimasel paaril kümnendil on mõju inimeste heaolule ulatuslikum. Meil puudub aga vastav statistika ning kliimamuutusest tulenevate sotsiaalmajanduslike mõjude hindamise kogemus.
Samuti ei oska me ka veel teadvustada, et kliimamuutus ei tunne riigipiire. Sagenevate tulekahjude mõjud jõuavad ka üha sagedamini meile ja võivad hakata segama meie kõigi, sealhulgas me laste ja vanemate elukvaliteeti. Kliimamuutuse globaalset mõju on vaja senisest rohkem mõista Eesti kohalikus kontekstis.
Kliimamuutuse globaalset mõju on vaja senisest rohkem mõista Eesti kohalikus kontekstis.
Kesk- ja Lõuna-Euroopas, Ameerika Ühendriikides ja Kanadas on tulekahjud muutunud iga-aastaseks probleemiks – nagu ka ettearvamatud tulvavihmad, veekriisid, ikalduvad põllud ning inimese jaoks talumatud õhutemperatuurid | Foto: Getty/Unsplash
Ootused kliimaseadusele – vaja on julgust ja teaduspõhisust
Kliimaseaduse koostamine on kõiki Eesti tegevusvaldkondi ühendav protsess. Seaduse koostajatel on vaja leida tasakaal majandustegevuse, elanikkonna tervise ja heaolu, asustusstruktuuri ja regionaalpoliitika, kahaneva ja vananeva rahvastiku, Eesti geopoliitilise asendi, julgeolekuolukorra ning kliimaeesmärkide ja elurikkuse kao ohjamise vahel. Lisaks on lubatud sõnastada seaduse raamistiku osana üldpõhimõtted – seadus ei tohiks riivata hapramaid sotsiaalseid gruppe, peaks toetama teaduspõhiseid lahendusi, andma võimaluse uuemale innovatsioonile ja olema ambitsioonikas.
Seadusloome foonil kogeme üha selgemalt majanduskeskkonna ümberseadistamise vajadust, mis tuleneb turul kiirelt kasvavast ootusest kestlikumate toodete ja teenuste järele. Hinnangute järgi saab toote või teenuse jalajälje vähendamist otsustada kuni 80 protsendi ulatuses juba toote või teenuse disainimise faasis. Väiksema jalajälje poole liikumist saab lahendada näiteks digitaalsete ja ringjate lahenduste ja taastuvenergeetika abil. Lisaks tähendab see uusi rätseplahendusega ärimudeleid.
Eestil on kliimaseaduse tuules ideaalne ajaaken, et kiirendada taastuvenergeetika, ringmajanduse, digi-rohe kaksikpöörde ja kestliku tööstuse arengut. Ülikoolidesse ja töötuturule on jõudnud Z-põlvkond, kes hoolib kestlikkusest ja soovib kaasa rääkida ettevõtete ja organisatsioonide kliimaeesmärkide osas. Peatselt meie tulevikku kujundavate põlvkondade mõttemaailm väärtustab kliimamuutusest tulenevate mõjude aktiivset leevendamist ja vastutustundlikku majanduskeskkonda.
Eestil on kliimaseaduse tuules ideaalne ajaaken, et kiirendada taastuvenergeetika, ringmajanduse, digi-rohe kaksikpöörde ja kestliku tööstuse arengut.
Ootused seadusele on kõrged. Eesti ületarbimise päev planeedi Maa bioloogiliste ressursside ärakasutamise osas saabus sel aastal 8. märtsil. Ülemaailmne ressursside ületarbimise päev tähistab seda kuupäeva aastas, mil inimkond on kasutanud ära kõik bioloogilised ressursid, mida planeet Maa on võimeline aasta jooksul taastama või taastootma. Võime olla sellist piiri tõmbava arvutusmetoodika osas skeptilised, kuid ometi annab see teadmine indikatsiooni, et Eesti tegevus- ja tarbimisharjumused mõjutavad kliimat märkimisväärselt.
Valmivat seadust, mis kogub kokku ja kaardistab huvirühmade ootused, tuleks võtta kui väärtuslikku suunist kõikidele Eesti tegevusvaldkondadele ja positiivset programmi Eesti majandustegevusele. Selleks olgu kliimaseaduses ambitsiooni tunnetada eri põlvkondi ning geograafilisi ja geopoliitilisi mõõtkavasid ühendavat vastutust – Tallinnast Karisööda külani, Saaremaast Siberi tundrate ja Nova Scotia metsadeni.
