Evelin Heiberg: kuidas poeleti ees kliimamõju hinnata?

Evelin Heiberg: kuidas poeleti ees kliimamõju hinnata?. 30.04.2024. Mõned üllatajad taimses valemis Reeglina on taimne toit kliima vaates kindel valik – alati tagasihoidliku kliimamõjuga. Eriti väikese mõjuga on mitmeaastased viljad, samuti kohalikud hooajalised viljad. Samas on siingi erandeid, mis on tingitud ennekõike tootmisviisist, aga ka transpordist ja pakendamisest. Näiteks on Lõuna-Euroopa päritolu oliiviõlil kliimale üsna suur toime. Samuti on Kagu-Aasia päritolu riisil kordades suurem mõju kui meie oma teraviljatoodetel või köögiviljadel, mis tähendab, et ka taimsete toorainete mõju võib erineda. Kohaliku värske toidu eelistamise kasuks räägib ka asjaolu, et transpordiga kaasneb riknemise risk. Samas on näiteks Hispaania kurk väiksema mõjuga kui Eesti liha, mistõttu ei tasu transpordi rolli ka ülehinnata. Lihal ja lihal on tohutu vahe Üldiselt teatakse, et loomakasvatuse mõju keskkonnale on suur, aga ei mõelda, et see võib sõltuvalt loomast, kasvatamise asjaoludest ja veel mitmetest detailidest erineda kümneid kordi. Kõige suurema kliimajalajälje jätavad endast maha veised, aga ka lambad, kitsed ja teised mäletsejad, kes rikuvad sõna otseses tähenduses õhku metaanigaasiga. Tõsi, rohumaaveiste ja -lammaste mõju on palju tagasihoidlikum – mitte et nad gaase õhku ei paiskaks, aga neid karjatades seotakse süsinikku rohumaadesse, samuti panustavad nad niiduelupaikade elurikkuse hoidmisse. Sigade kliimamõju on kordades väiksem kui veistel, sest siga metaani ei puuksuta. Lindudel on sigadega võrreldes veelgi väiksem mõju, kuigi võrreldes taimetoiduga siiski suur. Näiteks sigadele ja kanadele söödetav soja mõjutab kliimat, sest sojapõlde rajatakse sageli vihamametsade asemele. Loomulikult mängivad kliimamõjus kaasa ka kasvupiirkond, transport ja muud tegurid, mistõttu on arusaadav, et samadel tingimustel kasvatatud Austraalia ja Eesti lambal on Eestis tarbides erinev jalajälg. Liha tarbimisest ei pea loobuma, küll tuleks aga tarbitavatele kogustele tähelepanu pöörata. Tarbimisega seotud fakte teades on lihtsam teha nii kliima kui ka tervise seisukohast tasakaalukamaid valikuid (vt lihafoor.ee). Piima mõju alahinnatakse Kui küsida inimestelt, kummal on väiksem kliimamõju, kas kamatahvlil või tumedal šokolaadil, siis on lihtne vastamisel eksida. Kohalik kama tundub jätvat väiksema jälje kui kaugelt toodud kakao. Üldiselt kiputakse transpordi ja pakendi mõju üle tähtsustama – toidutööstuses on enamasti kõige suurem just toorme enda jälg. Kuna kamatahvlis kasutatakse lehmapiima, on selle kliimamõju keskmine, samas kui taimsest toorainest tumedal šokolaadil hoopis madal. Seejuures mõjutab piim kliimat tunduvalt vähem kui näiteks või või juust. Sertifikaat pole üksnes paber Erinevad keskkonnasertifikaadid jätavad tarbijaid tihti külmaks, sest nende taha jäävast sisulisest tegevusest palju ei räägita, ometi ei anta sertifikaate asjata välja. Kui jätkata šokolaadi näitel, siis jätab sertifitseeritud kakaost šokolaad väiksema kliimajälje, sest risk, et kakao kasvatamiseks hakataks raiuma maha uusi metsi, on maandatud. Muna ja kala mõju on keskmised Kuigi muna on loomne tooraine, on selle kliimamõju lihaga võrreldes üsna madal, aga näiteks valgurikkad oad on veel mitu korda väiksema mõjuga. Kala kliimamõju sõltub ennekõike kasvukeskkonnast; üldiselt on looduslikust veekogust püütud kalal üsna tagasihoidlik kliimamõju, eriti lihaga võrreldes. Samas võib kasvanduste punane kala ületada kliimamõjult linnuliha. Lisaks sõltub kala kliimajälg populatsioonide olukorrast ja püügimeetoditest. Paraku on selliseid tegureid toidupoes keeruline tajuda, sest enamasti pole tarbijal piisavalt infot. Kalade kliimamõju võtab kokku Eestimaa Looduse Fondi ja Maailma Looduse Fondi (WWF) juhitav kestliku kalatoidu juhis Kalafoor. Toidu raiskamise mõju ei tajuta adekvaatselt Olgu toidul väike või suur kliimamõju, seda prügikasti visates teeme planeedile igal juhul karuteene. Paraku läheb ligi kolmandik globaalselt toodetud toidust moel või teisel raisku. Iga toitu on toodetud, pakendatud, transporditud ja see kõik jätab keskkonnale jälje. Igal võimalikul moel tasuks vältida toidu minema viskamist, suures koguses tasub ette varuda ainult kauasäilivat toitu. Intuitiivselt võib tunduda keskkonnasõbralikum osta toitu suuremas pakendis, aga kui see viib ületarbimise või äraviskamiseni, on raiskamise tekitatud kahju suurem. Vahetu tarbimise puhul võiks toidupoes valida pigem lühema säilivusajaga toote, siis on loota, et ka kauplus ei pea toitu ära viskama. Pakendi mõju on väiksem kui toormel Pakendil on tootega võrreldes küll väiksem, ent siiski arvestatav kliimamõju. Eesti toidutootjad pingutavad üldiselt vähema ja parema pakendi nimel, aga igal pool maailmas seda veel ei tehta. Loomulikult tuleb pakend muust prügist eraldada, siis on vähemalt lootus, et seda kasutatakse uute materjalide tegemiseks, mis on üldjoontes tõhusam ja säästab keskkonda rohkem kui algmaterjalidest toodetud uus pakend. Samuti on võimalik pakendi vähendamisele mõelda tarbijal endal – näiteks toitu restoranist kaasa ostes või tellides kasutatakse tihtilugu ebamõistlikus koguses pakendit. Õnneks käib suur hulk Eesti inimesi juba oma kotiga poes ja selle vajalikkust ei pea enam igal sammul põhjendama, kuigi Euroopaski leidub riike, kus see nii elementaarne pole. Tegurid, mida tarbija ei saagi teada, kui tootjad sellest ei räägi Kui kasutada taasutavatest allikatest toodetud elektrit ja kütet, on nii põllumajanduses kui ka tehastes toitu valmistades võimalik kliimamõju oluliselt vähendada. Seda infot teab tarbija üksnes siis, kui toidutootja seda avalikult jagab. Samuti on toidutootjal endal võimalus mõõta oma toodete kliimamõju. Näiteks Kalevi ja Põltsamaa kodulehekülgedel on olemas andmed nende tootevaliku kliimamõju ulatuse kohta. Samuti tasub uurida Eestimaa Looduse Fondi loodud toidufoor.ee lehte, kust leiab keskkonnamõju arvestavaid soovitusi nii toitumisele üldiselt kui ka kitsamalt kala- ja lihatarbimisele.