Erik Puura: tööstusomand – Eesti majanduse vaikiv varandus

Erik Puura: tööstusomand – Eesti majanduse vaikiv varandus. 06.05.2025. Järjest enam tundub, et üha rohkem kulutame oma mõtteenergiat sellele, milliseid mujal loodud tehnilisi lahendusi võiksime Eestis kasutusele võtta. Eriti tajutavalt puudutab see mõttetöö elektrienergeetikat. Ent mistahes lahendusi me ka valime ja rakendame, peamine kasum läheb vastavad lahendused välja mõelnud ja turule toonud riikidele ning ettevõttetele. Meie võimuses on  läbi viia kõige põhjapanevam muutus: suurendada nii kiiresti ja nii suures mahus kui võimalik rakendusuuringute mahtu – eesmärgiga luua tööstusomandit. See kirjutis peegeldab minu kui Tallinna Tehnikaülikooli prorektori nägemust, kuidas Eesti ülikoolides tehtav teadus saaks majandusarengule tunduvalt rohkem kaasa aidata. Meie võimuses on  läbi viia kõige põhjapanevam muutus: suurendada nii kiiresti ja nii suures mahus kui võimalik rakendusuuringute mahtu – eesmärgiga luua tööstusomandit. Ettevõtja Mart Ustav on nimetanud viis peamist majandusharu, kus kõrgtehnoloogiline ja suure kasumlikkusega tööstus võiks kiiresti areneda – eriti valdkondade omavaheliste seoste toel: 1) kaitsetööstus, 2) elektroonikatööstus, 3) peenkeemiatööstus, 4) toiduainetetööstus ning 5) kõiki neid ühendav tehisintellekti rakendamine. Ülikoolid on omalt poolt otsekohe valmis laua taha istuma ja arutama, kuidas oma teadmistega ja õppekorraldusega arengutele kaasa aidata. Leiutised kui majanduse mootor Tööstusomand tähendab patentse leiutise, kasuliku mudeli, kaubamärgi, oskusteabe, ärinime, tööstusdisaini-alase lahenduse, geograafilise tähise, mikrolülituste topoloogia, uue taimesordi või põllumajanduslooma tõu õiguste kuuluvust. Patendiametis registreeritud tööstusomandi õigusi reguleerivad vastavad seadused ja õigused. Lihtsalt väljendudes aga suurendab just tööstusomand ettevõtete väärtust ja tagab nende konkurentsieelised. Innovatsioon on lai mõiste, kuid kui keskenduda peamisele, siis pole raske näha, et ilma aktiivse leiutustegevuseta ei saa me tõsiseltvõetavast innovatsioonist rääkida. Leiutis on seade, meetod, aine. Leiutis on patentne, kui see on uus, s.t kui see omab leiutustaset (ehk kui seda ei saa lihtsasti tuletada juba olemasolevast), ning kui see on tööstuslikult kasutatav. Leiutise registreerimiseks tuleb koostada patenditaotlus ning Patendiamet kontrollib vastavust patentsuse kriteeriumitele, edukuse korral eraldatakse leiutisele patent. Patenditaotluste arv kajastab väga hästi vastava riigi leiutustegevuse aktiivsust. Statistika, mis jahmatab Vastavalt Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni WIPO statistikale kuulub Eesti üsna selgelt ja jätkuvalt ikka veel Ida-Euroopa ja Balti riikide „klubisse“. 2023. aastal esitati Eestis registreerimiseks 282 patenditaotlust. Soomes ja Rootsis olid vastavad arvud 11659 ja 21803, rahvaarvu arvestades on leiutustegevuse vahe kümnekordne. Huvitaval kombel esitati Hiinas üle 1,64 miljoni patenditaotluse – see teeb Hiinast leiutajate riigi, mis edestab Eestit koguni viiekordselt. Kui tahame murda Ida-Euroopa asemel pigem Põhjamaade hulka, peame muutma leiutustegevuse intensiivsemaks, mis riigi vaatepunktist tähendab leiutustegevuseks vajalike eelduste loomist. Vaatamata sellele, et ülikoolid püüavad üha rohkem uutes ettevõtetes osaluse võtmise kaudu tulu teenida, ei kujune taolisest tulust kaalukeelt, mis muudaks laiemat põhimõtet: ülikoolid peavad looma raha eest teadmisi ning ettevõtted peavad muuta teadmised rahaks. Selleks aga peab saama ülikoolide teadustulemusi ettevõtluses rakendada ning tööstusomandi kaudu kaitsta. Kui tahame murda Ida-Euroopa asemel pigem Põhjamaade hulka, peame muutma leiutustegevuse intensiivsemaks, mis riigi vaatepunktist tähendab leiutustegevuseks vajalike eelduste loomist. Hiljutine Euroopa Patendiameti EPO ülevaade näitas, et Euroopa patenditaotlustest 10.2% on pärit ülikoolidest, seega ei osuta riigi patenditaotluste arv mitte niivõrd ülikoolide ettevõtlikkusele, kuivõrd tööstusomandil põhinevale ettevõtete ärimudelile. Aruanne näitas, et väike grupp – 5% kõigist Euroopa ülikoolidest – suutis saada perioodil 2000-2020 tervelt 50% ülikoolide patentidest. Ülikoolide patendid näitavad, et teadusrühmad tegelevad uudse ja tööstuslikult rakendatava uurimistööga ning ei keskendu üksnes publitseerimisele, vaid soovivad panustada ka majandusarengusse. Samas ei ole portfellis hoitavate patentide arv parim näitaja, millega hinnata ülikooli innovatsioonivõimet või majanduslikku mõju, kuna patentide kaitsmine ja hoidmine on kulukas ning olulisem on nende kiire ja tõhus jõudmine ettevõtlusesse – kas litsentsimise või võõrandamise kaudu. Kui puuduvad ettevõtted, mis oleksid valmis patente väärilise tasu eest litsentsima, saab teadustulemust edukalt rakendada ka oma ettevõtte loomise kaudu. Seda teed on Euroopas läinud mitmed Tallinna Tehnikaülikooli eeskuju- ja võrdlusülikoolid – nagu Müncheni, Eindhoveni ja Taani tehnikaülikoolid, samuti KTH ja Aalto ülikool –, kus tehnosiire toimub juba pikemat aega uute ettevõtete kaudu. Edukate hargettevõtete jälgedes Meil on olemas selged ja konkreetsed näited, kuidas luua tööstusomandit ning muuta see sadu miljoneid väärt ettevõtluseks. Kõik võtab aega, aga saavutatud tulemused ja riiklik kasu on väga suur. Mäletan, kuidas 1999. aastal, kui töötasin Tartu Ülikooli teadus- ja arendusosakonnas, nõustati Mart Ustavit tema esimese ettevõtte loomisel. Osakonda juhtis geneetikas doktorikraadi kaitsnud bioloog Andrus Tasa. Kulus päris palju aega, aga praegu on Mart Ustavi Icosagen Cell Factory ja Andrus Tasa TBD Biodiscovery püsinud juba viis aastat Äripäeva koostatud Eesti keemiatööstuse edetabeli esikohtadel. Näiteid leidub rohkelt – igal aastal sünnib Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli juurest keskmiselt 3–5 uut hargettevõtet. Kuid kui teadlased oleksid rohkem motiveeritud, jaguks potentsiaali palju enamaks. Ühest motivatsiooni pärssivast asjaolust kirjutas Eesti Päevalehes äsja Tartu Ülikooli arendusprorektor Tõnu Esko. Korruptsioonivastase seaduse mõistes võrdsustatakse ülikoolide teadlased ametiisikutega ning ettevõtte loomisel seistakse huvide konflikti tõttu keerulise valiku ees: kas jääda ülikooli või siirduda ettevõttesse. Lahendus võiks selle dilemma kaotada: teadlastel võiks olla ühtaegu võimalik teadustööd teha, oma kogemusi üliõpilastele edasi anda ning sama ajal ettevõtet arendada. Probleem on püsinud juba rohkem kui kümme aastat aktuaalne. Teadlastel võiks olla ühtaegu võimalik teadustööd teha, oma kogemusi üliõpilastele edasi anda ning sama ajal ettevõtet arendada. Süsteemne takistus Teine ja minu hinnangul veel olulisem küsimus kõlab nii: kas ja kui palju teevad Eesti teadlased ülepea tööstusomandi tekkeni viivaid rakendusuuringuid? Ilma tööstusomandita pole võimalik asutada ühtki süvatehnoloogia-alast hargettevõtet. Tavapäraselt kestab ettevõtte rajamisele eelnev rakendusuuringute periood oma 5-8 aastat, biomeditsiiniga tegelevate ettevõtete puhul ehk kauemgi. Rakendusuuringute rahastusmaastik on jätkuvalt ebastabiilne ja hüplik. Ei oska kokku lugedagi, mitu korda on viimase kahekümne aasta jooksul rakendusuuringute rahastusskeeme muudetud. Lisaks on uuringute läbiviimise ja vastutuse küsimusi kolitud ühest ministeeriumist ja selle rakendusüksusest teise, mistõttu on muutunud ka põhimõtted, tingimused, taotlemise korrad ja vormid. Olid ajad, mil nõuete hulka kuulus ettevõtete koostöö ülikoolidega, samas tuli tähtajaliste voorude puhul esitada taotlusi loetud minutite jooksul – kusjuures voor suleti, kui laekunud taotluste kogusumma ületas meetme rahalise mahu, mistõttu jäid „hilinejad“ ukse taha. Nüüd oleme jõudnud ajastusse, mil ettevõtetel pole kohustust ülikoolidelt tööd tellida, ning on juhtumeid, mille puhul ostetakse akadeemilisi töötajaid pigem üle või kaasatakse otselepingutega, mistõttu jääb ülikoolide reaalne mõju küll alles, aga tulemused ettevõtluskoostöö mahu mõõdikutena ei kajastu. Kõige teravamalt annab tunda just see, et puuduvad rahastusmeetmed rakendusuuringutele, mille eesmärk oleks luua tööstusomandit – ehk alus uute süvatehnoloogiaettevõtete sünniks. Probleem pole mitte ettevõtluses, vaid selles, et teadlased peavad praeguses süsteemis pidevalt osalema nn granditurul, kus edu mõõdetakse avaldamiste ja taotluste põhjal. Sellises olukorras jääb uute ettevõtete loomine paratamatult tagaplaanile, kuigi teadmistel võiks olla selge majanduslik rakendus. Teadlased peavad praeguses süsteemis pidevalt osalema nn granditurul, kus edu mõõdetakse avaldamiste ja taotluste põhjal. Sellises olukorras jääb uute ettevõtete loomine paratamatult tagaplaanile, kuigi teadmistel võiks olla selge majanduslik rakendus. Tervikpilk Eesti teadusmaastikule Kui mina vastutaksin Eesti majanduse arengu ja tuleviku eest, oleks üks mu esimesi küsimusi: kui suur osa Eesti teadustegevusest on suunatud tööstusomandi loomisele – sellele, mis on tulevikumajanduse üks võtmealuseid? Ja kui aktiivselt tegelevad sellega ülikoolid, kelle ülesanne on mitte ainult harida, vaid ka tagada Eesti ettevõtetele piisavalt kvalifitseeritud tööjõudu, eelkõige insenere? Miks ma selliseid küsimusi esitaksin? Sest kõik on omavahel seotud. Riik jaotab ju ettevõtlusest pärit raha, sealhulgas ka ülikoolidele. Kui ettevõtlus ei arene, kuivab kokku ka ülikoolide rahastus. Nii lihtne see ongi. Vahepeal tõi tuule purjesse Euroopa Liidu maksumaksjate raha, kuid kui meil tuleb nüüd, mil seda raha puhub vähem, hakkama seadma paika riigi vahendeid suunavaid eelistusi, peaksid ilmselgelt kuuluma nende hulka majanduse ning eriti tööstusomandi arendamisega seotud meetmed, vastasel juhul saeme oma tubli paadi masti üha lühemaks. Umbes 90% TalTechi mõjust Eesti majandusele tuleb jätkuvalt lõpetanute kaudu. Et lõpetajate teadmised oleksid jätkuvalt kõrgel tasemel ja käiksid ajaga kaasas, s.t kattuksid võimalikult suurel määral ettevõtete vajadustega, peaksid teadlased-õppejõud osalema järjepidevalt rakendusuuringutes. Selline praktika on kahtlemata ettevõtete huvides ning aitab luua tööstusomandit. Iga ettevõtlusliit, kes muretseb muuhulgas oma liikmeskonna tulevase tööjõudluse pärast, võiks vaadata üle ka selle, kas vastavate erialade õppejõududel ja teadlastel on võimalik teha teadustööd, ning kui ei ole, olukorda aktiivselt sekkuma. Üliõpilastele tuleks luua suurte praktiliste koostööprojektide kaudu järjest rohkem tegutsemisvõimalusi, olgu tegu siis tudengivormeli, päikeseauto ning tudengisatelliidiga. Ülikoolide ja teadusasutuste baasfinantseerimise kujundamisel peaksime mõtlema just lõpetanute erialasele osalusele. Iga ettevõtlusliit, kes muretseb muuhulgas oma liikmeskonna tulevase tööjõudluse pärast, võiks vaadata üle ka selle, kas vastavate erialade õppejõududel ja teadlastel on võimalik teha teadustööd. Uute süvatehnoloogiate tuum Olen kuulnud mitmelt poolt arvamusi, et viiesaja uue süvatehnoloogiaettevõtte loomise idee on lihtsalt järjekordne liialdatud kampaanialoosung. Samas mäletan hästi, kuidas käisime 15 aastat tagasi koos kolleeg Mart Ustaviga mööda ametkondi ja võimalikke koostööpartnereid, et tutvustada ideed Eesti-põhisest ravimiarenduskeskusest. Meid naerdi pehmelt öeldes välja, kuna julgesime suurelt mõelda. Nüüdseks on Mart loonud äripõhiselt iseenda ravimiarenduskeskuse, kuid jääb igavesti teadmata, kuhu oleksime välja jõudnud, kui oleksime pälvinud vestluspartneritelt pisutki mõistmist ja toetust. Ühtegi ideed ei tohiks lammutada tema suurelisuse tõttu. Kuid peame ka küsima, kas tegevusahelas on kõik eeldused loodud? Ühtegi ideed ei tohiks lammutada tema suurelisuse tõttu. Hetkel näen, et on loodud väga palju kiirendeid – ettevõtete arengu kiirendajaid, mis ootavad meeleheitlikult uusi ettevõtteid. Pärast rohkem kui kaheaastast viivitust on käivitumas ka Astra+ programm, mis aitab teadlasi koolitada ja pakkuda tugiteenuseid ning leiutisi ettevõtteküpseks vormivaid arendusgrante, tiheneb koostöö teadusparkidega. Kui minust sai ligi kaks aastat tagasi tehnikaülikooli arendusprorektor, käivitasin otsekohe tööstusomandi arendamise programmi, mille tulemusel kasvas leiutustegevus eelmisel aastal kaks korda. Kõik asjad õigel kohal, aga meil on siiski vaja väga palju rohkem rakendusuuringuid, et luua otsese eesmärgiga tööstusomandit. Alles siis on kõik komponendid oma kohal ja süvatehnoloogiaettevõtete loomisest kujuneb tuumtegevus. Uusi suundi ja uusi ettevõtteid arendavad loomulikult ka juba olemasolevad ettevõtted, sellegi kohta leiab palju häid näiteid. Siingi on ülimalt oluline ülikoole kaasata, sest plaanide teostamiseks vajavad ettevõtted tööjõudu ning teadlased-õppejõud peaksid suutma uute arengute ja lahendustega kaasas käia. Koostööd, koostööd, koostööd! Maailmas aset leidvad kiired arengud ei anna enam mitte lihtsalt signaali, vaid nõuavad karjuvalt, et vaja on koordineerimist ja koostööd. Kui maailm ümberringi põleb, ei saa rahulduda vaid rahvusvaheliselt tunnustatud tippteaduslike saavutustega. Ülikooli vaatevinklist on keskse tähtsusega koostöö ettevõtetega – eriti õppevaldkondade ja -protsesside kaudu reageerimine tööandjate vajadustele. Heaks eeskujuks on siin inseneriakadeemia ja IT-akadeemia. Samavõrd oluline on riigitasandi koostöö, et lõpuks kujuneks Eestis toimiv ja terviklik innovatsioonisüsteem ning et nii teadust kui ka rakendusuuringuid toetataks kõrgel tasemel.