Energeetikaettevõtja Andres Veske: Eesti vajab usaldusväärsemat energiapoliitikat

Energeetikaettevõtja Andres Veske: Eesti vajab usaldusväärsemat energiapoliitikat. 30.10.2026. Veske alustas oma karjääri põlevkivienergeetikas ning on hiljem juhtinud muuhulgas VKG Energiat, VKG Soojust, Silpowerit ja Utilitast. Aastakümnete jooksul on tema silme all muutunud nii tehnoloogia, kasutatavad kütused kui ka kogu energeetika maine. Veskele meenuvad kooliekskursioonid Kohtla-Järve soojuselektrijaama, mille tolmune ja suitsune tööstuskeskkond pani teda mõtlema, kas sellised külaskäigud tekitavad noortes energeetika vastu huvi või peletavad nad hoopis eemale. Tänapäeval on pilt sootuks teine: energiatootmine on muutunud puhtamaks ja tehnoloogilisemaks, juhtimine on digitaliseeritud ning taastuvenergia osakaal on jõudsalt kasvanud. Kiiretest muutustest hoolimata on Veske Eesti energeetikasektori senise arengutempo suhtes kriitiline. Tema sõnul alustasid Põhjamaad taastuvenergiale üleminekut varem ning viimastel aastatel on suutnud Eestist jõulisemalt edasi liikuda ka Leedu. Eestis on samal ajal mitmed suuremad energeetikaprojektid venima või seisma jäänud. Põhjuseid on mitu: kohalike elanike vastuseis, investorite puudus ning ebakindlus selle suhtes, millist energiapoliitikat peaks riik pikemas vaates tegelikult ajama. „Meie areng on olnud kiire, aga mitte piisavalt kiire. Meie riik on päris mitu kümnendit maha maganud ja mõnes mõttes loorberitele puhkama jäänud.“ Akudest üksi ei piisa Energiasalv Pakri etteotsa asus Veske 2026. aasta märtsis, kuid suuremahulise energiasalvestuse küsimustega oli ta tegelenud juba varem. Ta on Rohetiigri nõukogu esimees – tegu on organisatsiooniga, mis ühendab ligi sadat Eesti ettevõtet ja ühendust ning mis otsib viise, kuidas muuta majandust keskkonnasäästlikumaks ning kiirendada muuhulgas energeetilist rohepööret. Rohetiigri energiaalaste teekaartide koostamisel jõudsid ettevõtjad Veske sõnul järeldusele, et taastuvenergia kiiret kasvu peab saatma suuremahuline salvestus: „Me nägime juba siis, et ilma suuremahulise energiasalvestuseta pole taastuvenergia areng võimalik.“ Mida rohkem hakkab elektritootmine sõltuma tuulest ja päikesest, seda olulisemaks muutub salvestamine. Kui tuult ja päikest on palju, on elektrit rohkem ning hind püsib madalam; tuulevaikse ning pilves ilmaga võib olukord kiiresti vastupidiseks pöörduda. Veske peab viimastel aastatel Eestisse rajatud liitiumioonakudel põhinevaid salvestusparke väga vajalikuks, kuid nende roll erineb Paldiskisse kavandatavast vesisalvestist. Akud aitavad tasakaalustada elektrisüsteemi eelkõige mõne tunni kaupa, suuremahuline vesisalvesti võimaldaks hoida energiavoolu pikema ajaj ooksul stabiilsena. Veske sõnul ei hakka liitiumioonakud ja vesisalvestus omavahel konkureerima, vaid teineteist täiendama. Paldiski kavandatava jaama võimsus oleks 500 megavatti ja salvestusmaht 15 gigavatt-tundi. Mere äärde, umbes 700 meetri sügavusele, rajataks maa-alune reservuaar koos elektrijaamaga. Kui elektrihind oleks kõrge, lastaks merevesi reservuaari ning toodetaks elektrit. Odava elektri ajal pumbataks vesi tagasi merre. Salvesti aitaks Veske hinnangul vähendada elektrihinna järske kõikumisi, kuid selle roll ei piirduks hinnaga. Jaam saaks toimida võimsusreservina, suurendada elektrisüsteemi paindlikkust ning aidata vajadusel võrku pärast ulatuslikku katkestust taaskäivitada. „Raske on välja mõelda midagi kriisikindlamat kui pumphüdrosalvesti. Kogu tootmine toimub maa all ja on hästi kaitstud.“ „Meie areng on olnud kiire, aga mitte piisavalt kiire. Meie riik on päris mitu kümnendit maha maganud ja mõnes mõttes loorberitele puhkama jäänud.“ Suurim takistus pole tehnoloogia, vaid usaldus Paldiski vesisalvestist on räägitud aastaid, kuid ehitus pole veel alanud. Suurimaks takistuseks on rahastus. „Väga keeruline on leida Euroopa või Ameerika investorit, kes tuleks meie väikesesse Eestisse ja paigutaks siia miljard eurot. Projekt võib olla kasumlik, aga Eesti on piiririik ning investor tahab pikaajalist kindlust.“ Veske hinnangul kipuvad Eesti energiapoliitikat nõrgestama pika plaani puudumine ja otsuste heitlikkus. Suurte taristuprojektide puhul ei piisa sellest, et investeering paistab majanduslikult tasuv. Investor tahab olla kindel, et riigi valitud suund jääb püsima ka pärast järgmisi valimisi ning et mängureegleid ei tehta mõne aasta pärast ümber. Veske toob näiteks riigi seatud eesmärgi katta 2030. aastaks kogu elektritarbimine taastuvelektriga. Kui riik seab esmalt seaduse kaudu endale pikaajalise sihi, kuid annab hiljem mõista, et sihini ei pruugita jõuda, vähendab see tema sõnul järgmiste investeeringute tõenäosust. „Investorile on vaja usaldusväärsust, kindlust, et kui me oleme valinud endale tee, siis me jääme sellele ka püsima.“ Paldiski projekt on jõudnud Veske sõnul siiski tehniliselt kaugele. Läbi on viidud omajagu uuringuid, keskkonnamõju hindamine on lõppjärgus ning kuue gigavatt-tunni mahus on olemas ka ehitusluba. Järgmiseks oleks vaja astuda olulisi samme: leida rahastus ja langetada investeerimisotsus. Kui see õnnestub, võiks täismahus jaam hakata tööle 2035. aastast. „Väga keeruline on leida Euroopa või Ameerika investorit, kes tuleks meie väikesesse Eestisse ja paigutaks siia miljard eurot. Projekt võib olla kasumlik, aga Eesti on piiririik ning investor tahab pikaajalist kindlust.“ Maa-alune taristu võiks teenida julgeolekut Kui juba taoline mahukas maa-alune taristu rajada, võiks Veske hinnangul kasutada seda muukski kui vaid energiasalvestuseks. Väga heaks võimaluseks peab ta maa-aluseid andmekeskusi, sest sügav k asukoht pakuks neile tavapärasest tugevamat füüsilist kaitset. „Seal võiksid asuda ka sellised andmekeskused, milles hoitavate andmete puhul on julgeolek ja kindlus eriti olulised.“ Sama loogikat võiks Veske hinnangul rakendada energiasektori enda kriitilistele juhtimissüsteemidele, mida oleks võimalik maa-aluse taristuga paremini kaitsta. Julgeoleku vaates tõstab Veske esile Ukraina sõja õppetunde. Tema sõnul peaks energiatootmine olema võimalikult hajutatud, sest üksainus suur elektrijaam on vaenlasele lihtsam sihtmärk kui eri paikadesse hajutatud tootmisüksused. Samuti ei peaks Eesti rajama Veske hinnangul oma energiasüsteemi imporditavatele kütustele. Isegi kui kütus ei tule Venemaalt, ei pruugi selle kriisiaegne kättesaadavus olla alati kindel: mereteed võivad katkeda ning gaasi või muu kütuse kohalejõudmist ei saa igas olukorras garanteerida. Samas rõhutab Veske, et Eesti energeetikast leiab mitu tugevat õnnestumist. „Päikeseenergia arenguga on meil läinud hästi, biogaasi tootmine on väga mõistlik ja üleminekut kaugküttelt taastuvkütustele võib pidada samuti päris heaks edulooks.“ Järgmiseks tuleb Veske meelest toota üha enam kodumaist taastuvenergiat, lisada nii lühi- kui pikaajalist salvestusvõimsust ning tugevdada varustuskindlust. Tehnoloogiatest ega ettevõtjatest Veske sõnul puudust ei ole, küll aga vajab Eesti pikaajalist ja usutavat energiapoliitikat, mille püsimises saavad olla kindlad ka investorid. „Päikeseenergia arenguga on meil läinud hästi, biogaasi tootmine on väga mõistlik ja üleminekut kaugküttelt taastuvkütustele võib pidada samuti päris heaks edulooks.“